Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Direktor Hammer istus oma kabinetis sünge näoga. Kui sekretär teatas talle minu tulekust, muutus ta olemus veelgi süngemaks. Ma leidsin end mõttelt, et kas see mees oskabki teistsugune olla kui ainult sünge. Kas see amet on tõesti nii kohutav, et peab nii sünge olema. Iga amet on ju vabatahtlik ja kui direktoriamet on nii raske, et süngeks teeb, siis võiks ju vabatahtlikult ära minna sinna, kus ei tarvitseks olla nii sünge.

      Hammer oli veel võrdlemisi noor mees. Et nii noorelt nii kõrge koha peale saada, selleks peavad olema esmaklassilised teened, andekus või siis head tutvused. Ja nagu ma olin kuulnud, ei olnud tal kunsti alal mingisuguseid erilisi teeneid ja ka andekusest oli ta võrdlemisi kaugel. Aga sugulased… olid kõrgete kohtade peal.

      Mõtiskluse katkestas kuiv hääl. Seda häält oli koolitatud ka konservatooriumis kõige parema professori Arderi juures. Arder kulutas asjata oma tahet ja energiat, et teha temast laulja, parem oleks tal olnud puunotile hääl sisse pookida või karu laulma panna.

      Hammer: „Millega võin teile kasulik olla?“

      Mina: „Lõpetan varsti Moskvas muusikalise režii, peale seda tuleb teha diplomilavastus. Käisin praegu ministri jutul, tema soovitas teiega kontakti astuda ja kokku leppida.“

      Hammer: „Siin ei ole midagi kokku leppida, meie teater ei ole mingi katseasutus, kus igaüks tahab aga oma diplomeid lavastada.“

      Mina: „Aga ühes teatris ma pean seda ometi tegema.“

      Hammer: „Mitte meie teatris.“

      Mina: „Meie vabariigis on vaid kaks muusikateatrit ja ühes nendest ma pean oma diplomilavastuse tegema.“

      Hammer: „Igal juhul mitte meie teatris!“

      Mina: „Aga miks siis mitte teil?“

      Hammer: „Meie teater ei ole mingi katsebaas, kus igaüks tuleb ja teeb oma katsetöid. Meil on akadeemiline teater ja siia niisugused asjad ei sobi.“

      Mina: „Aga ma lavastaksin siin, teie teatris, akadeemilise ooperi.“

      Hammer: „Aga kes tagab, et te ei vii meie teatri taset sellega alla? Kus on garantii? Võib-olla läheb see lavastus aia taha?“

      Mina: „Neid on siin teatris enne mind küll ja küll aia taha läinud ja kui ma ühe veel sinna saadan, siis on see akadeemilisele asutusele vääriline ja ka akadeemiliste kommete kohane.“

      Hammer: „Missugune lavastus on meil aia taha läinud, kuidas te julgete seda öelda?“

      Mina: „Julgen küll, sest mitte üks, vaid terve rida on neid sinna läinud.“

      Hammer: „Missugused?“

      Mina: „„Tuleristsed“, „Nikita Veršinin“, „Kauged rannad“, „Tütarlaps läänest“, „Aida“, „Boheem“…“

      Hammer: „Kuidas te julgete nii laimata?“

      Mina: „Ma ei laima, vaid räägin nii nagu tegelikult on.“

      Hammer: „Kust teie meie teatrit teate?“

      Mina: „Ma olen aastaid teda jälginud.“

      Hammer: „Aga need etendused ju kõik veel lähevad.“

      Mina: „Lähevad küll, aga kuidas? Halvasti lähevad, sest nad on halvasti lavastatud.“

      Hammer: „Aga rahvas käib ju vaatamas.“

      Mina: „Rahval pole mujale kuhugi minna. Meil on ju siin linnas üksainus muusikateater. Olgu lavastus nii halb kui tahes, rahvas tuleb seda ikka vaatama, paremat ei ole ju!“

      Hammer: „Ja teie tahate paremat teha?“

      Mina: „Halvemat igatahes mitte! Halvemat on raske teha. Et halvemini teha, peab olema erakordselt andekas. Ma ei ole nii andekas, et oskaksin halvemini teha.“

      Hammer: „Kas tahate öelda, et meie režissöörid on andetud?“

      Mina: „Seda ma ei või öelda, sest ma ei tunne neid, aga nende tööd küll kusagilt annet ei näita, nende töödes küll kusagil anne ei avaldu.“

      Hammer: „Ja teie arvate, et olete andekas?“

      Mina: „Ma ei tea, aga hakkame tööle, küll siis näete pea, kas ma olen andekas või mitte. Töös avaldub inimese anne, aga et veenduda minu andes, tuleb mul lasta töötada, et ma saaksin end näidata. Inimest tuleb usaldada, anda talle võimalusi enda avaldamiseks, aga mitte nii nagu teie, et enne kui annate võimaluse, viskate juba ukse taha. Tõrjute toorelt eemale – äkki veel teebki, mis siis saab? Äkki teeb paremini kui meie omad, aga mis siis veel saab?“

      Hammer: „Aga kus on garantii?“

      Mina: „Garantii on inimlikkuses ja inimese usaldamises, aga mitte eelarvamustes. Garantii on ka selles, et diplomilavastus ei lähe kunagi aia taha, sest selle taga seisab Moskva Instituut ja professor Baratov. Kui mina ise ei suuda lavastustöö juures otsi kokku vedada, siis teeb seda professor Baratov ja selles ongi garantii. Kõigepealt tuleb anda inimesele võimalus end näidata ja selle diplomitöö ajal juba selgub, kas ma olen suuteline seda tööd tegema või mitte.“

      Hammer: „Mida te tahate lavastada?“

      Mina: „Othellot.“

      Hammer: „Aga minul pole ju „Othello“ lauljat, pole niisugust häält.“

      Mina: „Miks ei ole! Minu teada on teatris veel mitu Othellot – Karask, Krumm.“

      Hammer: „Minu teada ei ole mitte ühtegi.“

      Mina: „Tuleb näha neid loomingulisest aspektist, arenguvõimalustest, näha võimeid, mis arenevad töös. Praegu paljud lauljad teil lihtsalt seisavad, sest neid ei suunata, ei anta ande arendamiseks võimalusi, ei usaldata.“

      Hammer: „Ei, „Othello“ ei ole meil kavas.“

      Mina: „Siis tuleb võtta kavva, sest see on akadeemilise teatri vääriline teos. See peaks olema teatril kavas.“

      Hammer: „Ei, meie ei kavatse seda kavva võtta, sest ei ole lauljaid, kes selle ära laulavad ja mina ei näe ka lavastajat, kes selle suudaks lavastada.“

      Mina: „Vabandage väga, et ma teid tülitasin!“

      Vaatasin vaikides hulk aega seda tuima nägu ja tühje silmi ja siis alles taipasin, miks see mees nii sünge näoga oli. Ma tundsin kaasa sellele õnnetule inimesele, kellel oli nii raske juhtida teatrit. Tal võis tõesti raske olla selle asutuse direktor. See raske ülesanne tegi ta tõesti süngeks. Süngeks tegi ka kindlasti see, et ta teadis, et kõik on korras, kõik on hea, aga ometi ei ole ka. Milles viga on? See teeb süngeks iga mehe.

      Nii sünget vastuvõttu poleks ma iialgi oodanud, seda eriti akadeemilises teatris. Ma lootsin, et on võimalus vähemalt arutamiseks, nõupidamiseks, aga selline totter äraütlemine, põhjendamata äraütlemine. See siin oli lihtsalt sünge lugu. Selle kohta ei osanud ma öelda, kui olin väljunud teatrist, ei „ei“ ega „ja“, kõik see oli nii ebatavaline ja ootamatu. See oli nagu piitsahoop näkku ei millegi eest. Selline suhtumine oli solvav ja küllap läksin ma ka endast välja ja ütlesin rohkem, kui oleks olnud vaja. СКАЧАТЬ