Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine. Lembit Anton

Чтение книги онлайн.

      „Kas siis ministeeriumist abi ei saa? Minge sinna!“

      „Seal istuvad juhtivatel kohtadel kõik tema sõbrad ja tuttavad. Hunt hunti ei murra. Kes häält tõstab, see kaob. Meil teatris oli tema personaalküsimus arutusel. Üks tema endistest naistest võttis partei liinis üles Tammuri amoraalse palge küsimuse. Ühele noorele parteilasele tehti ülesandeks võtta sõna ja teha kriitikat. Võttiski sõna ja kritiseeris Tammurit joomarluse ja amoraalsuse ning liiderdamise eest. Kahe nädala pärast pani Tammur selle noore parteilase konkursi alla ja lõi teatrist minema. Lasi lahti. Vaat nii on lood, võta veel sõna.“

      „Te oleksite pidanud Keskkomiteesse minema,“ ütles nüüd kassapidaja resoluutselt.

      „Seal on ennegi käidud. Eelmine naine tal käis. See naine oli meie teatris rahvanäitleja. Käis isiklikult Käbini juures. Kuid talle langes osaks sama saatus, mis sellele noorele parteilasele. Tammur lõi ta teatrist minema või õigemini, Tammur tegi ta elu nii kibedaks, et ta läks minema.“

      „Kuhu ta siis läks?“

      „Ma kuulsin, et töötab kusagil õmblusvabrikus.“

      „Selline alatu tüüp häbistab ju kogu eesti rahvast ja mustab eesti teatrit,“ jätkas kassapidaja vihaselt. „Eesti teater on üleliiduliselt kuulus, niisugune amoraalne jõhker peanäitejuht tõmbab ju teatri maine maha. Teatri peanäitejuht peab olema aus ja moraalne inimene, eeskujuks teistele. Kuidas saab olla teatri juhiks amoraalne alatu kaabakas?“

      „Näete, meil Tallinna Draamateatris saab!“

      „Tuleb siis välja, et mida suurem kaabakas, seda kõrgema kohal töötab.“

      „Meil on küll nii!“

      „Kas siis tema mahavõtmiseks ja karistamiseks tõesti rohtu ei leidu?“ lõi kassapidaja ahastades käsi kokku.

      „Seda meest ei murra keegi,“ selgitasin ma rahulikult. „Tal on seljatagune tugev ja igal pool käsi sees. Minister on sugulane. Vastastikku hoitakse kokku ja keegi kedagi ei murra.

      Isegi meie Keskkomitees partei esimese sekretäri Käbini juures on käinud mitmel korral meie teatri delegatsioonid Tammuri peale kaebamas ja nõudmas, et Tammur peanäitejuhi kohalt maha võetaks. Tulemus oli iga kord see, et delegatsiooni juhtinud inimene löödi pärast seda teatrist minema ja Tammur tegutseb rahulikult ja külmavereliselt edasi. Tammurit hoiab ja kaitseb Käbin isiklikult, Tammur on tema pailaps ja tema erilise kaitse all.“

      „Aga mis saab lapsest, kes niimoodi ilma isata peab kasvama?“ ütles kassapidaja sügava ohkega. „Õnnetu väike. Ega laps süüdi ole, et ta isa on kaabakas ja Nadjast on mul kahju, ta on mulle nagu tütar. Oi, mis nüüd saab?“

      Ja kassapidaja hakkas jälle nutma.

      Nadja püüdis teda rahustada:

      „Ei ole vaja… Ei ole vaja. Jäta järele…“

      Sel hetkel ilmus köögi ukse peale üleskääritud käistega valges kitlis suur tugev mees. Käes hoidis ta taignavoolimise kurikat. Selle mehe silmad puurisid kohe vihaselt mulle näkku. Ta oli ilmselt oodanud soodsat silmapilku. Metsikult taignavoolimise kurikat keerutades tuli ta vihaselt karjudes läbi söögisaali minu suunas.

      „Ah jälle on see kuradi kaabakas siia välja ujunud! Ma sulle kuradile veel näitan! Kui sa siit silmapilk ei kao, löön su siiasamasse paika maha. Raha, sa kuradi molkus, meie Nadjale ei saada, aga tema arvel sööma tuled küll. Ühe lapse, sa kuradi lojus, tegid juba valmis, kas seekord tulid teist tegema? Teiesugused kuradi seanäod ei oskagi vist muud teha kui lapsi ja nüüd tulete jälle meie ausaid tüdrukuid petma ja neile lapsi tegema. Mida sa, kuradi molkus, veel vahid, lase jalga või muidu ma lömastan su larhvi selle nuiaga!“

      Juba tõusiski suur karvane käsi ja nui seisis juba ähvardavas kõrguses, kuid kassapidaja kargas püsti, haaras kahe käega koka käest kinni ja hüüdis:

      „Jäta, Vanja! Jäta kohe järele!“

      Väike tüdruk hakkas suure häälega nutma. Nadja surus väikese tüdruku oma rinna vastu, silmist pisarad voolamas. Ma tõusin laua tagant püsti ja tõmbusin kohkunult tagasi. Sööklas olev rahvas pöördus imestunult suure kära poole. Mõned tõusid püsti ja astusid lähemale.

      Kokk kiskus end kassapidaja haardest lahti ja karjus vihaselt:

      „Miks ma peaksin järele jätma? Kas selleks, et see kaabakas jätkaks oma jälkisid kuritegusid? See nadikael tegi Nadjale lapse, aga ise on naisemees. Nüüd tuli jälle siia, sõbrutsema, meelitama. Võib-olla aasta pärast on Nadjal jälle uus vänts kaelas. Mis niisugune kaabakas ka hoolib… Kao siit jalamaid! Kui ma sind, kuradi molkus, Moskva linnas veel kord näen, siis ma su kuradi kaela murran. Ma sulle, kuradile…“

      Jälle tõusis käsi ähvardava nuiaga, kuid kassapidaja kargas välkkiirelt vahele.

      „Jäta järele, Vanja! See ei ole tema! See on teine…“

      Koka käsi langes alla ja ta küsis imestunult:

      „Kes teine?“

      „Tema ainult tunneb teda,“ seletas kassapidaja. „Nad töötavad koos.“

      Kokk sai sellest ainult uut hoogu juurde ja pröökas:

      „Ah et töötavad koos. Siis on nad ühesugused kaabakad mõlemad. Ah siis nüüd ise enam ei tulnud, saatis sõbra Nadja juurde.“

      Kassapidaja tahtis vahele rääkida, selgitada:

      „Ta ei ole…“

      Kokk aga, oma vihas meeletu, ei võtnud enam kedagi kuulda:

      „Ah või niisugused kaabakad te olete! Üks narrib enne tüdruku ära, siis tuleb teine artelli tegema, et hea lahke tüdruk, astu sisse, tee tuttav. Niipalju kui mina teid näinud ja kuulnud olen, olete te kõik seal suured sead.

      Ah siis sellele molkusele, sellele näitejuhile või mis ta oli, enam Nadja ei kõlba. Nüüd mängib ta Nadja oma tuttavatele välja ja sina, kuradi kaabakas, tulid siia ka teise õnnetusest osa saama. Või tulid siia Nadjale „Itaalia ööd“ lavastama? Ma sulle, kuradile, lavastan selle kurikaga nii, et sinust enam mitte kunagi ühegi tüdruku narrijat ei ole!“

      Kokk liikus kohutavalt kurikaga vehkides ja hirmsaid ähvardusi sajatades minu poole. Küllap mul olekski täbarasti läinud, kui mitte kassapidaja ja hiljem ka Nadja poleks metsikult märatsevat kokka kinni hoidnud.

      Ma ei tundnud mitte surmahirmu, vaid surmahõngu. Surm varitses mind siin sünges Gudoki sööklas, juba lehvitas ta oma tiibu. Mõne hetke pärast olen ma surnud mees, kui see metsik kokk mulle selle taignavoolimise kurikaga pähe lajatab. Välkkiirelt kargasin püsti ja taganesin paar sammu.

      Heitsin pilgu söögisaali, sealt põrnitsesid mind vihaselt tigedad lõustad. Rahvas oli sööklas elevil. Kõik jälgisid suure huvi ja põnevusega koka poolt pakutud etendust. Paljud ei saanud aru, mis siin toimub või milles on asi, kuid vaatemäng oli põnev. Kellele aga näis, et asi on selge, see ässitas Vanjat veel taga: „Anna kuradile! Pane sellele kaabakale nuiaga pähe, mis sa veel ootad! Viruta raisale!“

      Ma tunnetasin, et kogu see rahvas siin söögisaalis oli häälestatud minu vastu. Minus nähti suurt vaenlast ja kurjategijat. Nad pidasid mind vene tüdruku СКАЧАТЬ