Novellid. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      «Mis on sündinud, et te räägite nii valjusti, nagu oleks sõda tulemas või nagu tahetaks kuningaid troonilt tõugata?»

      Aga targad tegid oma suu lahti ja vastasid nõnda:

      «Oh armuline maavalitseja, kuningad istuvad alles oma troonidel ja sõja pärast ei tehta kuigi suurt kära, aga siia on saabunud mees, kes on kuulnud teisest mehest, kes on rääkinud kolmandast, kes on näinud rohelist kuuske all sügavas kaljuorus. Sellepärast siis, oh maavalitseja, läkita otsima meest, kes on kuulnud kuusest, sest inimest on kergem leida kui puud: inimene vastab, kui teda kutsutakse, aga puu seisab tumm ja kurt, kuigi tal on hing sees nagu inimesel.»

      Ja kuningas tegi tarkade nõu järele ning saatis välja oma käskjalad otsima meest, kes on kuulnud teisest mehest, kes on näinud rohelist kuuske, mis kõlbaks jõulupuuks. Ja kui nobedad käskjalad esimese mehe leidsid, siis leidsid nad varsti ka teise, kes viis nad sinna kaljuorgu, kus pidi kasvama see maailma ainus kuusepuu. Aga täna otsisid nad teda asjata, sest puu oli kõige juurtega maa seest üles kistud ja ära viidud, teadmata kuhu.

      Aga kui vägeva maavalitseja käskjalad murelikult aru pidasid, mis sõnumeid oma isandale viia, tuli karjane pasunat puhudes, ja kui nad temalt küsisid, vastas ta:

      «Vaata, see puu kasvas siin ja oli mu vanade silmade rõõmuks, aga ühel päeval tulid kuninga sulased, juurisid puu ja viisid ta ära hoopistükkis. Ja kui ma neid palusin, et nad pikendaksid selle kuusepuu elupäevi minu surmani, mis pole enam kaugel, vastasid nad mulle: «Ons sinu, vanainimese surm tähtsam kui kuldsed lokid noore kuningatütre peas, keda armastab kuulus kuningapoeg nende lokkide pärast? Sest vaata, oh karjane, kes sa puhud oma pasunat iseenda ja oma ututallede, lehmamullikate ja härjavärsside rõõmuks, noorel ja ilusal kuningatütrel on ainult nutt varaks. Temal ei ole pilli, mida puhuda, temal on ainult kuldsed lokid, aga need kipuvad tuhmuma ja juuksekarvad peast maha langema ning ep ole tarkade arvates selle vastu muud rohtu, kui aga elava kuuse vaik, mida peab sulatama kalliste võiete sisse. Kumb, oh karjane, on rohkem väärt, kas sinu vanade silmade rõõm või kuningatütre ja kuningapoja armastus, mis sündis ja sureb kuningatütre kuldsetes lokkides? Nõnda ütlesid mulle kuninga sulased, kui nad juurisid mu vanade silmade rõõmu.»

      Aga kui maavalitseja käskjalad said karjase sõnad kuulnud, pöörasid nad ümber ja läksid koju tagasi ning teatasid oma isandale kuuldust. Ja maavalitseja sai väga kurvaks, pidas oma tarkade nõuandjate ja teadmameestega kaua aru ning kuulas lõpuks hästi järele, kas ehk pole kusagil inimest, kes oskaks suurtest raamatuist ja värvilisist siidikangastest valmistada kas või ainsagi rohelise kuuse, nagu on osatud rohelisist kuuskedest valmistada päratu palju suuri raamatuid ja pikki siidikangaid.

      Aga ei leitud kogu maailmast ainustki inimest ei meeste ega naiste seast, kes oleks võinud teha targa maavalitseja tahtmist mööda, nii et oleks saadud kas või kogu maailmagi raamatuist ja siidist ühegi pisitillukese lõhnava jõulupuu, kus all mängiksid muretud lapsed, kui tuleb See, kes tulema peab.

      Ja maavalitseja südant hakkas sööma kibe nukrus ning ta ütles oma tarkadele nõuandjatele ja teadmameestele:

      «Paljuke on tulu tarkusest ja paljuke rõõmu teadusest, kui ka kõige targem teadus oskab küll elavat surmata, mitte aga surnut elavaks teha!»

      Aga nüüd tõusis kõige vanem tarkade seast, astus maavalitseja ette, kummardas maani, avas oma hambutu suu ja ütles:

      «Kõigeväeline maavalitseja, vaata, ma olen tarkust taga ajades pimedaks jäänud ja suur teadmine on mu kurdiks teinud, aga ma pole leidnud muud jumalaseadust, kui et inimesel on tuhanded surmaväravad avatud, aga eluväravaist üksainus ning sedagi ei valitse ta ise, vaid tema noor naine. Nõnda on see olnud igavesest ajast igavesti. Sest maailm ringleb ikka sünnist surma poole, ei mitte vastupidi.»

      Aga kui see pime tark alles rääkis, toodi maavalitseja ette mees, kes oli inimesi surnuist üles äratanud, nagu rahvahulk tunnistas, kes seisis väljas. Aga targad panid seda naeruks ja ütlesid:

      «Aulik maavalitseja, rahvas on ebausklik: ei või surnut elavaks teha keegi muu kui aga jumal üksi. Ons see mees siis jumalapoeg?»

      Aga kui maavalitseja mehelt küsis, kelle poegi ta on, siis vastas ta: «Ma olen inimese poeg.»

      «Noh, siis ei või ta surnuid ellu äratada,» hüüdsid targad nagu ühest suust, «sest muidu seisaks see suurtes raamatutes!»

      Aga maavalitseja ei võtnud oma tarku kuulda, vaid küsis mehelt, kes seisis tema ees, nagu oleks ta mõni kuningas või kuningapoeg:

      «Ütle mulle, oh võõras, oled sa surnuid elavaks teinud?»

      «Mitte mina, vaid usk teeb elavaks,» vastas mees. «Kui sul, oh maavalitseja, on usk, ja kui sa ütleksid oma kuldse kepi vastu: õitse!, siis õitseks ta.»

      Aga targad ja teadmamehed, kes seda kuulsid, vangutasid pead ja ütlesid:

      «Kuidas võiks see küll õige olla, sest seda ei õpetata isegi kõige suuremates ülikoolideski.»

      Ent maavalitseja, kes polnud kunagi käinud ülikoolis nagu tema targad nõuandjad, küsis mehelt uuesti:

      «Kui usk võib minu kuldse kepi pakatama panna, kas ei või ta siis ka surnust puust valmistatud raamatud ja siidi uuesti elavaks puuks muuta?»

      «Küll ikka, oh maavalitseja, kui aga usk on küllalt suur ja kindel,» vastas võõras mees kõhklemata.

      «Ons sinul, oh võõras, nii suur ja kindel usk, et sa võiksid paberist ja siidist ühegi halja ning okkalise kuuse teha, mis annaks magusat haisu ja mille all võiksid mängida lapsed säravate küünalde valgusel?»

      Aga võõras vastas, nagu loeks ta maavalitseja ja tema tarkade nõuandjate mõtteid:

      «Sinul, oh maavalitseja, sinul ja sinu tarkadel peab see kindel ja suur usk olema, kui te tahate paberist ja siidist teha rohelist jõulupuud, millel oleksid teravad okkad.»

      «Kas kuuled, oh maavalitseja!» hüüdsid nüüd targad kooris. «See võõras ei vasta õieti, ta põikab kõrvale, nagu oleks ta mõni kelm ja petis. Milleks peaksime meie uskuma, kui meil on suured raamatud täis tarkust? Tema, see võõras, kel on ainult kott ja kepp, peab uskuma, mitte meie. Vastaku ta ometi maavalitsejale, kas tal on nii suur ja kindel usk, et ta võiks paberist ja siidist teha rohelisi jõulupuid.»

      Aga võõras ei vastanud, kuigi maavalitseja vannutas teda seda tegema. Selle asemel küsis ta:

      «Kus on see paber ja siid, millest maavalitseja tahab valmistada jõulupuid?»

      Ja maavalitseja andis käsu, et targad kannaksid kokku oma veel targemad raamatud ja et ilusad naised tooksid võõra mehe ette oma veel ilusamad siidiehted.

      Aga nüüd tõusis kogu maal hirmus kisa ja karjumine ja naiste nutul polnud otsa ega äärt. Maavalitseja omagi naine valas pisaraid päevade kaupa, sest öösel polnud tal selleks mahti suurte pidude pärast. Ja ta kinnitas maavalitsejale, et tema ei täi oma siidist juppigi jõuluks anda. Isegi see siid, mis koeramantleis või – patjades, pidi olema hädavajalik, sest maavalitseja noor naine armastas ainult neid koeri, kel ei tulnud mujal und, kui aga siidipadjul. Tahaks aga maavalitseja siiski oma käe pista naise siidi külge, et seda viia võõra mehe ette ära rikkuda, siis võib ta seda teha ainult üle oma naise surnukeha astudes.

      Nõnda arvas maavalitseja noor naine ja ta kutsus kõik teised naised oma kotta kokku ja pani neile südame peale, et ka nemad arvaksid oma meeste ees samuti. Andku mehed oma raamatud jõulupuuks, СКАЧАТЬ