Novellid. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kord-korralt ikka rohkem väsisid ja lõdvenesid, nii et varsti polnud tal enam vähimatki jõudu hoidmiseks. Ja kui lõpuks see silmapilk kätte jõudis, pahvatas kotisuu lahti ja sealt tormas kogu vägi hirmsa rüsinaga välja, nii et osa sõdureid ja ratsanikke tallati siinsamas surnuks. Uuno tahtis vaadata, kas surnuil on nagu kord ja kohus silmad kinni, aga kuidagi ei saanud, sest ikka tormasid uued hulgad üle langenute, nagu oleksid need tühine puru, mis määratud tee sillutamiseks. Kes olid ellu jäänud, need sattusid millegipärast kohe tülli. Ratsanikud kihutasid sõdureile, kuulipildujad ja kahurid tulistasid ratsanikke, soomusautod ja tankid kihutasid kõigest raginal üle. Uuno mõistis, et nõnda hävib varsti kõik, ja ta hakkas käskima ning karjuma, aga keegi ei pannud teda mikski. Kõik, ka soomusautod ja tankidki, naersid tema üle ja irvitasid valju häälega.

      «Kus mul käskija! Endal pole hingegi sees!»

      Ja äkki pöördusid nad kõik tema vastu, nii et ta pidi varju otsima, kus hakkas kordamööda hüüdma isa ja jõuluvana. Aga enne kui kumbki saabus, hakkasid lennukid põrisema ja pomme sadas alla kui rahet. Mõned neist tabasid Uunot ja ta langes selili, pannes silmad ilusasti kinni, et ta ei sureks kui loom. Kuna ta nõnda seal lamas, kuulis ta äkki jõuluvana häält, mis küsis:

      «Kus on kott?»

      «Ma olen surnud,» vastas Uuno viimse jõuga.

      «Kus on kott?» kordas jõuluvana endist küsimust.

      Ja kuigi Uuno teadis, et ta oli surnud, ometi hakkas ta ei tea kuidas kotti otsima, mida polnud kusagilt leida.

      «Ma ei leia!» hädaldas ta viimaks.

      Aga jõuluvana vastas talle üsna ükskõikselt:

      «Kui pole kotti, siis pole parata. Headel lastel on kott või hing, aga sinul pole kumbagi.»

      «Anna mulle ükski sõdur, kel hing sees!» karjus Uuno, endal nutt varaks.

      «Tule tuleval jõulul, siis võid jälle valida, kas hinge või koti. Seni oled oma nukkudega hingeta nagu sõdurid, keda armastavad maavalitsejad ja väejuhid, sest nad on nii vahvad, et tapavad kaitsetuidki.»

      Jõuluvana oleks ehk veel midagi ütelnud, aga Uuno ei saanud teda enam kuulata, sest ta hakkas suure häälega karjuma ja ärkas üles.

      Itaalia-reis

      Nad pidasid mesinädalaid, õigemini ainult mesipäivi ja mesitunde, sest rohkemaks puudus aeg. Mees teenis kusagil ametiasutises ja tegi peale lõunat mingisugust lisatööd; naine oli algkoolis õpetajaks, parandas õhtuti kodus vihke või andis eratunde palgalisaks. Vähimagi vaba silmapilgu püüdsid nad kasutada enesearendamiseks, olgu lugedes või kusagil loengul käies. Isegi teatrisse ja kontsertidele mindi mitte lõbutsemiseks, vaid nagu tõsisemaks eluliseks otstarbeks.

      Selle kõige leidsid nad enesestkimõistetavana, sest nad olid vaesed kui kirikurotid: neil polnud õiget kehakatet ega õiget korteritki, selle sisustisest või muust suuremast rääkimata. Neil oli ainult üks hea asi – usk oma õnnetähe sisse, usk, mis muutis olematud asjad nagu olevaiks ja reaalseiks. Nõnda elasid ja töötasid nad, nagu olekski juba kõik saavutatud, mida nad nii väga himustasid: mugav kodu oma pisikeste olengutega ja sõpruskonnaga.

      Muidugi, peale selle olid neil veel omad unistused, aga need seisid juba nagu sealpool õnnetähte, väljaspool nende usu piire. Need pidid algama alles siis, kui õnnetäht saavutatud ja kui usk annud juba kõik, mis elus hädavajalik. Alles siis pidi algama unelm, alles siis pidi ta saama päris elavaks, nii et näed teda kas või tänaval ühes kuuvalgega kõndimas, siidsukad ja lakkkingad jalas.

      Oma suurima unistuse leidsid nad kahekesi paar päeva peale abiellumist. Siis armastasid nad alles käe alt kinni hoides kõndida, teineteise kehasoojust tunda, häält kuulda ja vahetevahel vastastikku silma vaadata. Mõlemil oli nõnda nii imeliselt hea, sest mehe pilgus virvendas alles himu, kuna naise palgeile tõusis häbipuna, tõusis juba täie teadmise ja taibuga, kui ütlemata hea on nõnda mehe pilgu ees punastuda.

      Nad liikusid ühe vaateakna tagant teise, et silmitseda väljapandud asju, lugeda nende hindu ja imetella kalleid ehteid, mis ajasid naise ihule soojad värinad. Nõnda sattusid nad reisibüroo akna alla, kus hakkasid silma mitmesugused liikumisvahendid – aurikud, autod, raudteerongid, lennumasinad, – millega pidi olema nii mõnus, kiire ja veetlev sõita.

      Nii ja nii mitme päeva või tunniga Berliini, Pariisi, Londoni, Rooma ja mõni teab kuhu ilmaotsa veel.

      «Kas mäletad meie esimest juhuslikku reisi?» küsis mees.

      «Mäletan,» vastas naine, «mäletan isegi seda, mis tol korral rääkisime.»

      «Ja mõtle ometi, kui imelik: kellegi teisega pole ma kunagi midagi selletaolist rääkinud ei enne ega pärast. Mul pole see teistega lihtsalt pähe tulnud. Reisima minna, liiatigi veel kuhugi Pariisi või Rooma, sellest ei võinud ju juttugi olla. Selleks puudus raha ja kõik muud eeldused. Minu kõige pikem teekond võiks olla ikka kas Kuressaare või Narva-Jõesuhu. Needki paigad olid häbemata kaugel. Aga niipea kui ma sind seal vagunis akna all nägin, mõtlesin kohe: mis oleks, kui sõidaksin praegu Itaaliasse? Väsiksin ära, jääksin suikuma, aga ärgates näeksin jällegi sind seal akna all. Sa sõidad kaasa, nagu oleksime kokku leppinud üheskoos sõita. Sõidame ja sõidame, ning kui pilgud juhuslikult vastamisi satuvad, siis naeratame nagu vanad tuttavad.»

      «Nagu vanad tuttavad,» kordas naine. «Just nii. Algusest saadik olime kohe nagu vanad tuttavad. Ning kui lõpuks teineteiselt küsime, kuhu sõidame, siis vastame naerdes: Rooma. Aga ehk peatume Veneetsias? küsib üks. Hea küll, – vastab teine. Ja siis määrame kohtamispaigaks doodzide palee piinakambrid. Järgmine kokkusaamine püha Markuse platsil tuvide keskel. Olgu, rõõmutsesime mõlemad. Ja nõnda sõitsime Narva-Jõesuhu palavale liivale. Lendlesid meripääsukesed, karjusid kajakad, aga meie unistasime Markuse platsist ja tuvidest, just tuvidest.»

      «See on minu ilusaim reis, see meie esimene Itaalia-reis. Aga vaata seda aurikut, kui kõrge ja tore! Oleks ometi võimalik siin jääs ja lumes talle peale istuda ja mitte enne ennast liigutada, kui näeme rannal värsket haljust ning õisi, palju õisi. Päike ja õied! Lõhnad!»

      «Jah, kui ometi seda võiks! Heameelega oleksin selle eest kas või nädal otsa vahetpidamata merehaige. Kui võiks oma toaukse kogu tema loguga lukku keerata ja võtme kas või lähemale pilveservale visata või esimesele kerjajale tänavanurgal pihku pista, nimetades uulitsat, maja- ning korterinumbrit ja öelda: kõik, mis sealt leiad, võta omale, võta ja tarvita ise või jaga teistele, tee mis süda kutsub, sest meie sõidame Itaaliasse, sõidame sinna, kus on soe ja roheline, kus puud ja põõsad õitsevad. Meil pole nüüd enam midagi vaja, mitte midagi, me ainult sõidame. Head päeva, head päeva, armas kerjus!»

      «Aga mis siis, kui võtaksime seda tõsiselt?» lausus mees äkki kainemas toonis.

      «Võtame!» hüüdis naine ihuliikmeis püha elevusvärinaga, mida tundis meeski läbi riiete.

      «Tehtud!» kinnitas mees. «Siinsamas reisibüroo akna all tõotame vastastikku pühalikult enne mitte rahulduda ega puhata, kuni oleme kahekesi korjanud niipalju raha, et võime sõita doodzide paleesse ja püha Markuse platsile, tunnistajateks need aurikud, lennukid, raudteerongid ja autod. Oma esimesel juhuslikul koosreisil heitsime nalja, nüüd aga räägime kibedat tõtt, räägime seda kõigi pühimuste nimel.»

      «Jätame korteri võtmata, elame ses ainsas toas edasi, jätame mööbli ja serviisid ostmata, isegi samade riiete ja jalanõudegagi võib edasi ajada. Unustame teatri, kino, kontserdid, kõik lõbustused ja maiustused ning elame ainult oma reisile,» jätkas СКАЧАТЬ