Novellid. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      «Isegi Itaalias?!» hüüdis tütarlaps.

      «Isegi seal,» vastas mees.

      «Hakkame korjama!» hüüdis tütarlaps ja haaras mehel käest kinni.

      «Hakkame!» vastas see tütarlapse kätt surudes. «Ainult pulmad,» lausus tütarlaps natukese aja pärast, «ema ei taha, et me nad edasi lükkaksime.»

      «Noh, siis peame pulmad ära, aga elame nagu siiamaalegi – korterit ei võta, mööblit ei osta, uusi riideid ei muretse – elame kui pruut ja peigmees.»

      «Elame!» hüüdis tütarlaps vaimustuses.

      Just sel silmapilgul ilmusid nurga tagant eit ja taat. Nad olid juba oma lapsed suureks kasvatanud ja need olid peale ühe kodupesast juba kõik välja lennanud. Mees ja naine olid jällegi üksinda, nagu paljude aastate eest. Nüüd oli neil jällegi aega mõnikord üheskoos linnatänavaile jalutama minna ja toredaid vaateaknaid imetleda. Täna oleksid nad vististi reisibüroo akna allagi astunud, kuid õigel ajal märkas mees seal seisvaid noori. Ja ilma et ta eidele sõnagi oleks lausunud, vedas ta selle kõrvaluulitsasse, nagu põgeneks ta mingi kurja nägemuse eest.

      «Mis sa must nõnda rebid?» küsis eit peaaegu pahandudes.

      «Noored olid seal,» vastas mees.

      «Kelle noored?»

      «Meie omad muidugi.»

      «Mis siis sest?»

      «Nad seisid reisibüroo akna all, hoidsid teineteise käest kinni,» vastas mees.

      Sellest oli eidele küll. Enam ei küsinud ta midagi. Samuti polnud ka taadil enam põhjust rääkimiseks. Vaikselt ja nukralt kõndisid nad kodu poole ja raskus südames hakkas nagu alles siis pisut järele andma, kui võis jalad pista pehmeisse tuhvlitesse ning vimma vajunud selja toetada vastu sooja ahju.

      Jõulupuu

      Kui aeg täis sai, ilmusid Issanda inglid taevapilvede peal ja nende näod särasid kui päike ja nende valged riided olid tuules kui helendav tuleleek. Ja nad tõstsid oma hõbepasunad suule ja võtsid puhuda kuldset kuulutust, mis pidi saama kogu maailmale. Ja ep olnudki taevalaotuses muud kuulda, kui aga Issanda inglite pasunad, mis kostsid hommikul vara ja õhtul hilja, südapäeval ja isegi keskööl, kui aga juhtus olema taevas mõni pilvelaik, kuhu inglid võisid toetada oma kanna.

      Aga inglite hõbepasunaid kuulsid ja mõistsid ainult vagad, kes viitsid oma maiseid elupäevi pühade raamatute ja palvete lugemisega, ja nende säravaid nägusid ning tuliseid rõivaid märkasid ainult vaimust vaesed, kelle elumõte peitus paljas usus ja lootuses. Ning nad tõusid varmalt, kängitsesid oma vanad ja noored jalad ja sidusid vööd oma vööle, et minna läbi käima lausku ja mägiseid maid, kuulutades igal pool suure häälega:

      «Olge valmis, rutake, sest vaata, aeg on käes, et Ta tuleb jälle, nagu Ta on tulnud ennegi ja tuleb ka pärast seda igavesest ajast igavesti. Aamen!»

      Ja see sündis, et kui inimesed ja nende valitsejad seda kuulsid, said nad kõik täis ärevat meelt, sest nad olid juba ammugi nõnda elanud, nagu ei tuleks Tema enam kunagi uuesti. Isegi selle särava puu, mida nad millalgi olid ehtinud ja põletanud oma laste rõõmuks ja Tema mälestuseks, olid nad unustanud. Ja nad olid maha raiunud kõik rohelised kuused, et neid peeneks jahvatada ja valget paberit ning värvilist siidi valmistada – paberit suurte raamatute kirjutamiseks, siidi oma ihuliikmete katteks ja ehteks.

      Aga nagu maailmast olid kadunud jõulupuud, samuti ei leidunud ka lapsi enam, sest inimesed olid kõik rikkaks ja targaks saanud, laps on aga vaese ja rumala rõõm. Naised ei tahtnud enam lapsi ilmale kanda oma rindade ilu pärast ega neid sülle võtta kalliste siidirõivaste pärast, kuna aga mehed kandsid kartust südames oma suurte ja tarkade raamatute pärast, kuhu lapsed armastasid teha väikseid sõrmejälgi.

      Inimesed elasid, nagu oleksid nad juba siin maa peal õndsaks saanud, sest õndsate riigis pole enam ei sigimist ega sigitamist, nii lähedal elavad nad taeva ja maa jumalale ning tema inglitele.

      Aga targad maavalitsejad kutsusid kokku oma veel targemad nõuandjad ja teadmamehed ning ütlesid neile:

      «Vaata, aeg on täis, et Tema peab tulema, aga meil pole jõulupuud, mida lapsed armastavad, ega ka lapsi, keda Tema armastab. Mis peame meie tegema? Kuidas peame enestele abi saatma, et Tema, kui ta tõesti tuleb, ei läheks neist mööda? Kas meie ei peaks laskma oma noori naisi lapsi ilmale kanda, kes mängiksid jõulupuu all, kui Tema tuleb?»

      Aga nüüd tegi kõige targem tark oma suu lahti ja vastas maavalitsejale nõnda:

      «Kõige vägevam maa- ja veevalitseja, kes sa käsutad ka õhus ja meie alandlikus südames, kuidas võiksid lapsed selle all mängida, mida pole enam olemas, ja milleks peaksid meie noored naised veel käima peale saama, kui pole enam jõulupuud? Pealegi, oh vägev maavalitseja, kuidas peaks minu noor naine last hoides mind lõbustama, kui ma lähen väsinult koju sinu suurilt nõupidamisilt?»

      «Ja kuidas peaks minu naine, oh vägev maavalitseja, sinu truude alamate lõbustuseks ööd läbi laulma ja tantsima, kui ta kannaks last rinna all?» küsis teine tark.

      «Ja kuidas peaks minu naine ratsavõistlusist osa võtma, kui mina saadaks ta käima peale?» küsis kolmas.

      «Ja kuidas peaks minu naine sinnapoole pilvi tõusma ning taevajumala inglite lõbuks surmasõlmi tegema, kui mina saadaks ta last ilmale kandma?» küsis neljas.

      Ja ei olnud lõppu tarkade meeste küsimustel, kui nad otsisid vabandust oma noortele naistele, kes ei võinud lapsi ilmale kanda oma kehailu ja kahisevate siidiehete pärast.

      «Aga mis peame meie siis tegema?» küsis tark maavalitseja murelikult uuesti. «Kas meie peame sõna saatma, kui Tema tuleb, et Ta pöörduks meie eluasemeist kõrvale, või peame pühaskojas palvetama, et Ta viivitaks oma tulekuga, kuni meie arvame heaks hakata lapsi sigitama?»

      «Ei, mitte, armuline maavalitseja,» vastasid targad, «vaid meie peame käskjalad kogu maailma läkitama, et nad küsiksid hoolega lausal ja mägisel maal, kas on keegi kusagil näinud või kuulnud haljendavat kuuske, mis kõlbaks jõulupuuks. Las lähevad maakuulamisele ka needki, kes tänini kaevanud vanais varemeis, kogunud kulunud rahatükke, kõlbmatuid postmarke, läbipõlenud piipusid, poomisnööre ja muid haruldasi asju, mis teritavad meeli ja arendavad mõistust.»

      Aga teised targad vaidlesid esimestele kohe vastu, öeldes:

      «Milleks tahate, oh maavalitseja, segada oma truude alamate rahulikku elu ja üldkasulikke toiminguid jõulukuuse otsimisega, kui te veel ei tea, kust ja kuidas saada lapsi? Või arvab keegi, et jõulupuu on tähtsam kui lapsed, kes mängivad tema all? Kas ei peaks tark maavalitseja ja tema targad nõuandjad esmalt ikkagi lahendama laste küsimuse ja alles siis läkitama uurijad ja kuulajad rohelise kuuse jälile?»

      Nõnda langesid maavalitseja targad nõuandjad kahte vägevasse leeri, üks oli kuuse leer ja teine laste leer, ning kahe leeri suurel ja sügaval vaidlusel ei tulnud ega tulnudki lõppu. Maavalitseja teritas oma kõrvu väidete kuulamiseks päeva, siis veel teise päeva, aga kolmandal päeval uinus ta oma kuldsel troonil väsinult magama, mis sundis vaidlejaid vaikima, muidu oleksid nad ehk tänapäevani edasi vaielnud, sest tarkadel ei tule sõnust kunagi puudu.

      Aga kui tark maavalitseja oma kuldsel troonil alles puhkas, astus sisse mees, kes tuli maailmarännakult ja jutustas kui imeasja, et tema kuulnud mehest, kes olevat rääkinud СКАЧАТЬ