Novellid. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      «Aga kui kaua me nõnda peame elama, et eesmärgile jõuda?»

      Mees mõtles pisut, veeretas peas mingisuguseicl arvusid ja hindu ning vastas siis:

      «Aastat kolm, neli, mitte enam.»

      «Mitte ennem?» päris naine.

      «Vististi mitte.»

      «Kui pikk aeg!» venitas naine murelikult.

      «Pikk?» imestas mees vastu. «Mõni pikk nüüd! Mis on kolm-neli aastat. Praegu olen mina kakskümmend kuus, sina kakskümmend üks, siis – mina kolmkümmend, sina ainult kakskümmend viis. Sootuks noored alles, elu paremad päevad.»

      «Aga kui…» tahtis naine öelda, aga jättis ütlemata. «Mis aga kui?» küsis mees.

      «Aga kui midagi juhtub?»

      «Näiteks? Sõda, haigused, surm?»

      «Mitte,» vastas naine hellalt.

      «Mis siis?» päris mees.

      «Minuga,» lausus naine.

      «Mis võiks sinuga juhtuda?»

      «Küll oled sa rumal,» naeris naine nüüd ja omal oli nii imeliselt hea, et tal praegu nii rumal mees, kes asjast aru ei saa. «Lapsed,» sosistas ta siis, ja mees tundis tema palavat hingust oma palgel.

      Mees jäi äkki tummaks: tõepoolest pidi ta olema rumal, et ta ei tulnud sellele lihtsale mõttele.

      Ja sõnatult kõndisid nad eredalt valgustatud tänaval, askeldades igaüks oma mõtetega.

      Kadusid aastad, pikad, rasked aastad.

      Mees ja naine ei käi juba ammu enam üheskoos jalutamas ega vaateaknaid imetlemas. Ajuti näib neile, nagu poleks nad seda kunagi teinud. Mälestus sellest polegi tõeline mälestus, vaid ainult tume unenägu. Mehel on piht tugevasti vimma vajunud ja teda näeb vaevalt muul ajal, kui aga tööle minnes ja töölt tulles, sest tema elu polegi muud kui aga aina töö ja töö. Näib, nagu ei aimakski ta, et on olemas veel mingisugune teine elu. Muretseda, millega toita ja katta iseend ning oma lapsi ja nende kõhna, väsinud ema – see on kogu elu ülesanne.

      Mees mäletab nii selgesti, et see oli ainult mõni kuu peale reisibüroo akna all seismist ja pühalikku tõotust, kui naine talle mingisuguse saladuse kõrva sosistas, mille kohta tema siis nukralt naeratades tähendas:

      «Meie esimene Itaalia-reis.»

      Ka naine naeratas neid sõnu kuuldes, aga see oli viimne kord, kus nad oma tõotust veel meelde tuletasid. Tõotus taganes kuhugi teadvusläve taha ja hingitses seal mingisuguse ähmase udukujuna.

      Elu aga astus paratamata rada. Tuli teine, tuli kolmas ja neljas laps. Neid oleks vististi rohkemgi tulnud, kui mitte haigused poleks teele takistuseks astunud, nii et naine sai pisut hinge tagasi tõmmata: vireles ja kasvatas neid, keda juba ilmale kandnud.

      Nagu olnud, nõnda jäigi mõlemil algusest saadik ainukeseks usutavaks ja reaalseks mõtteks: kuis saada korter, kuis mööbel, kuis hädatarvilikud riistad ning kõik muu vajalik kribukrabu, kui on oodata lapsi. Pidi igat marka, igat penni lugema, pidi iga asja, iga riidehilbu hinda kaaluma, kas osta või mitte. Kadusid lastepere kasvades kontserdid, langes unustusse teater, ainult kinno sai veel mõnikord, kui mindi hästi kaugele linnaserva. Teatri aset täitis mõni riidehilp või kooliraamat, kontserdi aset mõni mürategev mängukann.

      Nõnda järgnes üks hall aasta teisele. Polnud enam ainustki suurt ega ülevat mõtet, polnud enam ühtki ülevat tundmust ega hukutavat unistust, mis oleks kiskunud kaugele – kaugemale oma kitsast kodust, eemale oma igapäevasest murest ja askeldusest.

      «Millal saame küll lapsed suureks!» ohkas vahetevahel ema.

      «Jah, millal hakkaksid kaela kandma, ise ennast toitma, siis saaks ehk pisut hinge tagasi tõmmata,» lausus isa.

      Lõpuks ometi saabus silmapilk, kus viimane laps, tütar, oli veel ainuüksi kodus vanemate rõõmuks-mureks. Ka tema oleks pidanud juba teenistust otsima, aga ema eestkostmise tõttu lubati tal veel üks aasta koju jääda.

      «Tema ju meie viimane,» lausus ema isale, «ega meil enam peale tulemas ole, las ta saab ometi pisutki häid päivi, mäletab pärast, et tal olnud isa ja ema. Teised läksid muidugi kohe võõra käsutada.»

      Nõnda jäigi nende viimane ihuvõsu koju tellerdama – liikmeis lennuliigutused, sõnad kui liblikad, naer kui kelluke, silmad kui sädelevad tähed taevas.

      «Ta on sinusse, ta on kõige enam sinusse endasse,» lausus mees mõnikord naisele oma nooremat last mõeldes.

      «Ta on päris mina ise, seesama helepala,» vastas naine.

      Aga ei kestnud aastatki, kui leidus mees, kes tahtis, et kergemeelse tütarlapse silmad säraksid ikka tema toas, naerukelluke heliseks tema kõrvus, sõnaliblikad lendleksid tema ümber ja et ta tunneks oma läheduses liikmeid, mis aina tantsiksid, aina oleksid valmis nagu lendu tõusma.

      Vaene oli mees nagu tütarlapski, aga ometi tekkis nende vahel armastus, tekkis võib-olla just vaesuse pärast, sest nende elu oleks muidu olnud liig kurb. Armastus oli nende ainuke varandus, nende ainuke lohutus, kui nad õhtul kõrvuti mööda valgustatud linnatänavaid kõndisid ja unistasid kõigest sellest, millest elu neid ilma jätnud: unistasid rikkusest, toredusest, ehteasjust, lõbustustest, maitsvatest roogadest. Õhtu õhtu kõrval võisid nad üheskoos kõndida ja oma unistusist rääkida, ning nende kujutlusil ja sõnadel polnud lõppu.

      Aga veel kunagi polnud nad tulnud mõttele reisida, sõita kuhugi kaugele, kus on uued inimesed ja olud, uued tuuled ja päikene, uued linnud ja lilled, mäed ja orud, saared sinises meres, tähed suviöö mustas taevas.

      Kuid kord sattusid nad reisibüroo suure akna alla, mis täidetud igasuguste kavade ja kaartidega, suurte ja toredate aurikutega, raudteerongidega, autodega ja lennukitega vaatlemiseks ja järelearvamiseks, mis maksab ja kui palju nõuab aega sõit Berliini, Pariisi, Helveetsia, Rooma, Neapoli jne.

      Kaua vaatlesid ja higesid nad, süvenesid reisikavadesse ja reisihindadesse. Viimaks ohkas tütarlaps:

      «Kui ometi võiks sõita, kui võiks istuda laevale või rongile ja minna!»

      «Aga ehk võib, kui kindlasti tahab,» vastas mees. «Kuidas?» küsis tütarlaps.

      «Korjame raha,» vastas mees. «Sina hakkad kah teenima, teenime mõlemad.»

      «Millal sest tuleb!» ohkas tütarlaps. «Enne oleme vanad.»

      «See ei võta kuigi palju aega,» julgustas mees. «Sina jääd endiselt vanemate juurde, mina elan tädi kõrval, nõnda pole meil korteritki vaja. Otsime ka peale lõunat omale tööd, töötame kõigest jõust, ainustki penni ei anna asjata välja, raha viime panka hoiule…»

      «Aga meie pulmad?» küsis tütarlaps.

      «Need peame muidugi seniks edasi lükkama.» «Kui kauaks?» päris tütarlaps.

      «Noh, ütleme nõnda,» jatkas mees oma seletust, «sina hakkad saama viis tuhat kuus, esiotsa pole rohkem loota.

      Mina saan praegu seitse, tuleval aastal pannakse ehk pisut juurde. Kui pealelõunast СКАЧАТЬ