Novellid. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma elu, kui et viiksid ainukesegi raamatu võõra mehe ette, sest inimene pole midagi, raamat on kõik. Raamatutega on ju nõnda, et mida vanemaks nad saavad, seda kallimaks nad lähevad, ja ei ole ühtegi raamatut, mis ei saaks aastatega vanemaks. Nõnda siis, kes hävitab raamatu, see hävitab varanduse, mille väärtus kõigub igavikus nulli ja lõpmatuse vahel.

      Pikkamisi tõusis tarkades meestes ja nende noortes naistes koduste tülide tõttu viha selle võõra vastu, kes ootas alles paberit ja siidi, et sellest valmistada usu abil jõulupuu. Aga kui ta tüdis kauasest ootamisest, ütles ta viimaks maavalitsejale:

      «Kus on see siid ja paber, mis pidi saama usu kindluse ja suuruse prooviks? Kui kaua peab inimesepoeg seda ootama?»

      Aga maavalitseja vastas võõrale:

      «Nagu sa näed, oh võõras, minu maa ja rahvas ei hooli usust ega tema kindlusest, vaid käib tarkuse kannul. Ja kuidas võiksid nad siis teie ette tuua oma raamatud, milles peitub nende tarkus, või oma siidi, mis on saadud tarkusega! Kas ei ole sul ehk nii kindlat usku, oh inimesepoeg, et sa teeksid mulle pisitillukesegi jõulupuu ei millestki?»

      «Oh armuline maavalitseja, sa nõuad minult imet,» vastas võõras nüüd. «Aga milleks vajad sa imet, kui sina ja su maa ning rahvas elab tarkusest.»

      Need sõnad panid maavalitseja mõtlema. Kaua istus ta oma troonil ja vahtis enese ees seisvat võõrast, kes tikkus talle ikka rohkem ja rohkem südamesse. Viimaks laskis ta tema minna ja ütles, et homme tahaks ta teda veel kord näha.

      Aga kui maavalitseja targad nõuandjad seda kuulsid ja kui nad olid rahvalt kindlasti teada saanud, et see võõras on tõesti surnuid üles äratanud, siis hakkas neil hirm oma hea leivapalukese pärast. Sest nad kartsid, et maavalitseja võiks neid kõiki ja igaühte oma kotta saata ja endale ainult selle võõra inimesepoja nõuandjaks jätta. Sellepärast pidasid nad isekeskis ja oma naistega kurja nõu, kuidas küll sellest võõrast lahti saada, kelle poole maavalitseja süda kipub hoidma. Ja nad tõstsid tema peale kaebust ning ütlesid, tema käskinud maavalitseja aujärjelt tõugata ja ära tappa ja kolme päeva pärast lubanud ta tema uuesti ellu äratada ja troonile tõsta. Niisuguste sõnadega õhutavat ta ärevust ja mässumeelt, ning kui see nõnda edasi kestab, siis olevat maavalitseja enda ja tema trooni päevad varsti loetud.

      Seda kuulnud, maavalitseja kutsus võõra oma kuldse trooni ette ja küsis:

      «On see tõsi, oh võõras, et sa oled käskinud mu ära tappa ja oled lubanud mu kolmandal päeval jälle üles äratada?»

      Ja võõras vastas:

      «Oh maavalitseja, anna oma tarkadele andeks, sest nad ei tea, mis nad räägivad.»

      Aga targad võtsid ikka enam südant, tõstsid kurja kaebust ja ütlesid viimaks ähvardades, et kui maavalitseja annab armu võõrastele, kes õhutavad troone tõukama ja kroonikandjaid tapma, siis ei ole ta õige mees õigel kohal. Sest kes soovitab tapmist, selle peab tapma, nõnda on õigus ja seadus. Pealegi, kuna see võõras lubab surnud kolmandal päeval jälle üles äratada, siis äratagu ta iseend, nii et targad seda näeksid ja võiksid seda asja teaduslikult läbi katsuda.

      Niisugune oli tarkade nõu. Ja kui võõras neile midagi ei vastanud, küsis maavalitseja temalt:

      «Miks sa ei räägi, oh võõras? Eks sa ei kuule, kuidas nad sinu peale kaebavad?»

      Ja võõras vastas maavalitsejale:

      «Ma kuulen ainult, et nad nõuavad sinult, oh maavalitseja, minu surma, sest nad usuvad, et mina olen surnuid üles äratanud, aga ons siis surmanõudmine pealekaebamine?»

      Need sõnad panid maavalitseja veel enam mõtlema ja ta katsus ning katsus võõrast tarkade käest päästa. Aga need leidsid tema vastu ikka raskemaid süüdistusi ja ikka rohkem kogus rahvast, kes nõudsid tema surma. Viimaks ei jäänud maavalitsejal muud nõu üle, kui et pidi võõra tarkadele välja andma, et nad mõistaksid tema üle kohut maaseadusi ja oma tarkust mööda.

      Nõnda polnud võõral enam mingit pääsu ja ta pidi surema, sest veel kunagi pole ei inimese, looma ega ühegi taime elu vastu pidanud, kui targad ja teadmamehed asuvad tõsiselt tema kallale.

      Aga võõras suri rahulikus meeles, nagu peakski see nõnda olema või nagu ohverduks ta hea asja eest. Ja kui tema hingel hakkas maises ringis kitsas kätte tulema, läksid taevad tema pea kohal lahti ja üks ingel puhus kuldpasunat ning hüüdis nagu kõuemürinaga alla maa poole:

      «Vaata, seal on inimesepoeg, kes saab surres jumalaks!»

      Aga ingli pasunat ja häält kuulsid ainult vagad, kes veetsid oma elupäevi pühade raamatute ja palvete lugemisega. Ent kui sel paigal, kuhu maeti võõras inimesepoeg, tärkas hõbedane kuusk, mis kasvas aina pikemaks, paksemaks ja jämedamaks, siis seda nägi kõik rahvas. Ja vagad ütlesid, näidates kuusele:

      «Näete, õed-vennad, võõras, kelle targad tapsid, on hauast üles tõusnud ja läheb taeva poole.»

      Ka maavalitseja targad nõuandjad tulid hõbedast kuuske vaatama ja varsti liikus kogu maal kuulujutt, et võõras, kes oli surnuid üles äratanud, polnud keegi muu kui jumalapoeg. Ja targad seletasid rahvale, näidates nagu vagadki kuusele: «Vaadake, kallid inimesed, see on püha puu, mis on märgiks, et teie olete lunastatud. Meie lunastasime teid, sest meie tapsime selle võõra inimesepoja. Sellepärast, oh mehed, naised ja lapsed, nii mitu korda kui te selle halja puu all kokku tulete, mälestage meid, tarku, sest meie käte küljes on inimesepoja veri, kes suri enda jumalaks.»

      Kitty tahab suureks saada

      Proua Vintrikul oli harjumus üksinda kõneleda. See oli kestnud nõnda juba paar aastat, nimelt sest saadik, kus tema mees suri pärast viisipäraselt pühitsetud hõbepulmi. Õieti öelda, proua Vintrik oli kogu eluaeg üksinda kõnelenud, sest tema õnnis abikaas oli pooldanud öeldist: rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Nõnda valitses perekonnas täielik tööjaotus – üks aina rääkis, teisel polnud muud, kui kuulas. Sellest tööjaotuse põhimõttest ei saanud proua Vintrik peale mehe surma enam kinni pidada ja pidi mõlemad kohustused iseendale koondama: pidi rääkima ja pidi ka kuulama, ehk olgu siis, et ta pani kuulama loomad ja isegi elutud asjad. Seda viimast hakkas ta kord-korralt ikka sagedamini tegema, sest kaua sa ise oma kõnet ikka kuulad.

      Inimesed lähevad proua Vintriku toauksest mööda ja kuulevad, kuidas ta kellegiga kõneleb, ja nad on huvitatud, kes seal küll võiks olla. Aga pärast nad saavad teada, et proua Vintrik kõneles oma sukkade, prillide, kingade vöi keedupotiga, mis poetab pudrusse glasuuritükke. Ta esitab neile isegi küsimusi, nagu oleksid nad vastamisvõimelised olendid. Ta teeb neile etteheiteid ja kaitseb neid ise siinsamas. «Mis pime sa sest glasuurist nõnda poetad?» pärib ta keedupotilt ja vastab ise: «Nüüd pole enam endine aeg, nüüd pudenevad kõigi pottide glasuurid.» Või ta ütleb oma sukasäärele: «Sa oled nagu igavene lira, et sul ka häbi ei hakka iseenda ja teiste ees,» ning vastab kohe: «Nüüd on ilmas kõik nagu igavene lira ja ühelgi pole enam kellegi ees häbi.»

      Need sõnad panevad Proua Vintriku enda sügavast südamest ohkama. «Jajah,» lausub ta, «kui minu õnnis mees alles elas, siis oli ilmas kõik teisiti, siis veel ei juletud, siis oli häbi. Ühes meestega kaob ilmast kõik, ka häbi.» Nõnda arvas proua Vintrik oma sukasääre silmi üles võttes.

      Et proua Vintrik nõnda iseendaga, loomadega ja asjadega kõneleb, seda teadsid majas kõik, aga samuti nad teadsid, et harilikult ta kõneleb ikka tasakesti, niiöelda endamisi, sest kellelgi pole ju vaja teada, mis tal ütlemist iseendale, kassile või mõnele tuile. Aga ühel päeval kuulsid äkki kõik, et proua Vintrik kõneleb hoovil valjusti, nagu СКАЧАТЬ