Novellid. Anton Hansen Tammsaare
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Novellid - Anton Hansen Tammsaare страница 2
Название: Novellid
Автор: Anton Hansen Tammsaare
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная классика
isbn: 9789949927005
isbn:
«Kirjuta jõuluvanale.»
«Milleks?» küsis isa ja lisas: «Jõulud on ju möödas.»
«Minu sõduritel pole hinge sees, sellepärast,» seletas Uuno.
«Kes seda ütleb?» imestas isa. «Kuulen esimest korda, et sõduritel pole hinge sees.»
«Maret ütleb, et nad ei pane silmi kinni, kui surevad,» kurtis Uuno.
«Ah nii!» venitas isa mõtlikult, kuna Uuno oma kurtmist jatkas:
«Aga Tiiu paneb silmad kinni, kui jääb magama või hakkab surema.»
«Kes see Tiiu on?» küsis isa.
«Kas sa siis seda ei tea?» imestas Uuno. «Tiiu on ju Mareti nukk.»
«Selle nimi oli ju ikka Margareete.»
«See oli eile, mitte enam täna, sest eile oli ta sakslane, aga täna on ta juba eestlane.»
«Nii ruttu!» hüüdis isa.
«Maret ütleb, et aeg on niisuke.»
«Nii, nii,» lausus isa nõustuvalt.
«Noh, ja nüüd ütleb Maret, et tema Tiiul on rohkem hinge sees kui minu sõduritel, sest et paneb silmad kinni ja teeb lahti.»
«See on sellepärast, mu poiss,» seletas isa nüüd, «et Tiiul on pärisriided seljas ja nii ilusad lokid. Inimesel ei tule muidu õieti hing sisse, kui peavad olema hästi ilusad riided ja lokid.»
«Siis mina tahan oma sõduritele ka hästi ilusad riided ja lokid, nii et tuleks hing sisse,» ütles Uuno.
«Kallis poiss, mis parata, kui sõduritel ei ole enam ilusaid riideid ja lokke! Enne oli, aga nüüd enam ei ole. Siis oli, kui sõdur võitles veel mõõga ja piigiga, aga nüüd on ju ainult pommid. Pommid õhust ja veest, pommid maa ja vee alt, nii et ilusaid riideid ja lokke pole enam vaja, sest ammu enne oled surnud, kui teised neid näevad. Ainult tüdrukutel on veel ilusad riided ja lokid, nii et nad paneksid silmad kinni ja teeksid nad lahti, nagu oleks neil hing sees.»
«Mina tahan oma sõduritele ka hinge sisse, et silmad käiksid kinni ja lahti!» hüüdis Uuno, kel peaaegu nutt varaks, sest isa seletusist taipas ta umbkaudu ainult niipalju, et sõduritel ei ole ega tulegi hinge sisse ja sellepärast ei käi nende silmad kinni ja lahti.
«Võiks ju jõuluvanale kirjutada, ehk saab tema aidata,» ütles isa, et poega lohutada ja rahustada.
«Kirjuta jah, isa, jõuluvanale, et ta teeks mu sõduritele hinge sisse!» hüüdis poiss.
«Aga seda ei saa enne, kui tulevaks jõuluks, sest jõuluvana ei võta enne kirju vastu.»
«Miks ta ei võta?»
«Tal pole aega, sest on muud tegemist. Aga paar kuud enne jõulu, siis. Nii et kui uued jõulud lähenevad, siis tuleta mulle meelde, nii et kirjutan. Ja siis paneb jõuluvana kõik oma suured ja väikesed töökojad käima ning valmistab palju-palju riideid ja lokke, nii et aitab kohe kõigile sõduritele hinge sissepanemiseks.»
«Nii et silmad käivad kinni ja lahti?» usutles Uuno.
«Nii et lahti ja kinni,» kinnitas isa.
«Kas ratsahobustel ka?»
«Ega siis hobustel, neil pole ju ilusaid riideid.» «Aga kui ka neile ilusad riided, kas siis tuleb hing sisse?» huvitus poiss.
«Sa teed lõpuks oma väikesele toolile ka riided ja lokid, nii et temalgi tuleks hing sisse,» naeris isa.
Uuno ei saanud hästi aru, mille üle isa naerab, aga siiski hakkas ta ka ise naerma ja ütles:
«Ja lumememmele ka ilusad riided ja lokid, nii et tuleb hing sisse.»
«Ning aiateivastele ka riided ja lokid, nii et oleks kõigil hing sees,» jatkas isa.
Nüüd naeris Uuno juba täiest südamest, sest oli väga naljakas mõtelda, et ka aiateivastel oleksid riided seljas ja lokid ning silmad, mis käivad kinni ja lahti. Nali peitus selles, et teibad meenutasid Uunole isa särke ja pükse, mis olid millalgi aia otsas rippunud, kus tuul nad suureks ja ümarikuks puhus, nagu ei ripukski särgid ja püksid, vaid isa ise. Miski polnud Uunole suuremat naeru toonud kui lipnevad särgid ja püksid, mis lähevad vahetevahel ei tea miks tuult täis.
Uuno südamlikku naeru kuulis ka Maret ja tuli vaatama, mis naerulinnupesa ta leidnud. Ja kui oli kuulnud, milles asi, hakkas ka tema naerma ja nõnda naersid nad kõik üheskoos, nii et Uuno unustas oma hingetud sõdurid hoopis. Ainult õhtul, kui ta oli juba asemel, meenusid talle tema sõdurid uuesti ja ta ütles emale:
«Nüüd saavad mu sõdurid endale hinge.»
«Kuidas nii?» imestas ema.
«Isa kirjutab jõuluvanale, kui tulevad uued jõulud, tema teeb – paneb kõik vabrikud käima, nii et saab palju-palju ilusaid riideid ja lokke, küll siis hakkavad kõigil silmad kinni ja lahti käima.»
«Siis ole aga hea laps ja jää ilusasti magama, ega jõuluvana muidu seda tegema hakka,» manitses ema. «Ainult headel lastel ja sõduritel tuleb hing sisse.»
«Ainult headel…» sonis Uuno pooleldi juba uneuimas.
Aga niipea kui ta oli magama uinunud, nägi ta, et uued jõulud ongi juba käes, ja ta kuulis selgesti, kuidas isa ütles temale:
«Noh, Uuno, jõuluvanalt tuli kiri, ta kutsub meid enda poole, vist on ta juba sõduritele hinged sisse teinud. Pane end kähku riidesse, et me hiljaks ei jääks. Las ema ajab sulle kõik soojad vussakad kuue alla, et poleks külma karta, sest jõuluvana kodu on lumes ja pakases. Läkiläkil tõmba kõrvad kõvasti maha ja seo paeltega lõua alla kinni, nii et…»
Uuno ei läbenud isa sõnu lõpuni kuulata, vaid tõttas kärmesti-kärmesti riietuma, kartes, et isa jätab muidu hoopis minemata või läheb üksi. Aga oh häda. Uuno riided ja sukad ning saapad olid kõik nagu tina tuhka kadunud. Ta hakkas ema hüüdma ja otsima, aga ka tema oli läinud ühes riietega. Ärevalt ja täis hirmu jooksis Uuno toast tuppa, mis olid nagu palju suuremad kui tõelikult, ainult kangesti mingit kolu täis, nii et ei pää.senud kuidagi edasi.
«Täna pane endale puhas pesu ja puhtad riided, sest muidu saab jõuluvana kurjaks,» rääkis isa, seistes keset tuba. Tal oli juba kasukas seljas, krae ülal ja müts sügavalt silmile vajutatud, nii et Uuno neid vaevalt nägi.
«Ema, ema!» karjus ta mööda tube joostes, millede arv näis aina kasvavat. Aga ta karjus asjata ja viimases hädas mõtles ta, et kui leiaks läkiläkigi. Nõnda siis hakkaski ainult seda otsima. Kui ta selle lõpuks kusagilt kätte sai, siis polnud see tema oma, vaid hoopis suurem – Uuno pea uppus üleni temasse, ühes silmade ja kõrvadega. Samal ajal kuulis ta aga isa häält, mis ütles:
«Soo, СКАЧАТЬ