20 000 ljööd vee all. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

      “Rool otse! Edasi!” kõlas kapten Farragut’ käsklus.

      Kui need käsklused olid täidetud, eemaldus fregatt kiiresti helendavast fookusest.

      Ei, ma eksisin. Ta tahtis eemalduda, kuid üleloomulik olend lähenes kahekordse kiirusega.

      Me kõik olime hingetud. Pigem hämmastus kui hirm sundis meid seisma vaikselt ja liikumatult. Loom jõudis meile mängleva kergusega järele. Ta tegi ringi ümber fregati, mis sõitis neljateistkümnesõlmelise kiirusega, ja valas meid üle oma elektrivalgusega nagu hõbedase tolmuga. Siis eemaldus ta meist kahe või kolme miili kaugusele, jättes enda järele helendava joa, mida võiks võrrelda aurupilvega kiirrongi veduri taga. Siis äkki kuskilt silmapiiri hämaralt veerelt, kuhu ta oli hoovõtuks taganenud, sööstis ta hirmuäratava kiirusega “Abraham Lincolni” poole, peatus ootamatult kahekümne jala kaugusel laevast ja kustus. See tähendab, et ta ei sukeldunud, sest sel juhul oleks valgus kadunud pikkamisi. Nüüd aga kadus see äkki, otsekui oleks valgusallikas äkki kustunud! Siis ilmus ta uuesti nähtavale teisel pool laeva. Kas ta oli ümber laeva sõitnud või end kiilu alt läbi libistanud, see jäi selgusetuks. Iga hetk võis toimuda kokkupõrge, mis oleks saanud meile saatuslikuks.

      Samal ajal üllatasid mind fregati manööverdused. Ta ei rünnanud, vaid põgenes. Tema, kes pidi jälitama, oli jälitatu. Ma ütlesin seda kapten Farragut’le. Tema nägu, mis tavaliselt oli ükskõikne, väljendas hüüd ülimat hämmastust.

      “Härra Aronnax,” vastas ta mulle, “ma ei tea, millise hirmsa elajaga mul tegemist on, ja säärases pimeduses ei taha ma oma fregatti ettevaatamatult hädaohtu saata. Pealegi – kuidas seda tundmatut rünnata, kuidas end kaitsta? Ootame hommikut, ja osad vahetuvad.”

      “Ega te ei kahtle enam olendi loomuses, kapten?”

      “Ei, härra, see on kindlasti mingi hiigelnarval, lisaks veel elekternarval.”

      “Võib-olla talle ei võigi läheneda nagu elekterangerjale või elekterraile!” lisasin ma.

      “Väga võimalik,” vastas kapten. “Ja kui ta on varustatud hävitava elektrilöögi võimega, siis on see tõepoolest kõige kohutavam olend, kelle looja iial on teinud. Seepärast, mu härra, olengi ettevaatlik.”

      Kogu meeskond oli öö otsa jalul. Keegi ei mõelnudki magamisele. “Abraham Lincoln”, mis ei suutnud oma vastasega kiiruses võistelda, aeglustas käiku, olles aga pidevalt paraja auru all. Sama tegi ka narval, õõtsudes fregati kõrval lainetel ja olles nähtavasti otsustanud võitlustandrilt mitte lahkuda.

      Südaöö paiku ta kadus, õigemini küll “kustus” nagu mõni suur jaaniuss. Kas ta põgenes? Seda võis küll karta, aga mitte loota. Ja juba seitse minutit enne kella ühte kuuldus kõrvulukustavat vihinat, mida võis tekitada ainult määratu jõuga purskuv veejuga.

      Kapten Farragut, Ned Land ja mina olime sellal puubil, püüdes ahnete pilkudega läbi pimeduse tungida.

      “Ned Land,” küsis komandör, “kas olete sageli kuulnud valaskalu möirgavat?”

      “Sageli, mu härra, kuid iialgi pole seda teinud vaalad, kelle nägemine oleks mulle sisse toonud kaks tuhat dollarit.”

      “Tõepoolest, teil on õigus preemiale,” lausus selle peale komandör, “kuid öelge mulle, kas see on sama hääl, mida vaalad teevad, pursates oma sõõrmeist vett?”

      “Sama, mu härra, kuid võrratult tugevam. Seepärast pole siin eksitust karta. Meie läheduses on kindlasti mõni vaalaline. Teie loaga, mu härra, ütleme talle homme koidu ajal paar tõsist sõna.”

      “Kui tal on tuju teid kuulata, isand Land,” laususin kahtleval toonil.

      “Kui jõuan talle nelja harpuuni kaugusele, siis peab ta mind kuulama!” heitis kanadalane vastu.

      “Kuid selleks, et saaksite talle läheneda, pean vist andma teie käsutusse vaalapüügipaadi?” küsis kapten.

      “Kindlasti, mu härra.”

      “See oleks meeste eludega mängimine.”

      “Ka minu elu on mängus!” vastas kanadalane lihtsalt.

      Kella kahe paiku öösel ilmus helendav täpp jälle nähtavale. Ta oli sama selgelt näha, kuid asus “Abraham Lincolnist” viie miili kaugusel allatuult. Hoolimata kaugusest ja tuule kohinast merel, võidi selgesti kuulda looma kohutavaid sabalööke ja isegi tema kähisevat hingamist. Näis, et kui see tohutu narval ilmus veepinnale hingama, siis tungis õhk tema kopsudesse niisuguse jõuga nagu aur mõne kahe tuhande hobujõulise aurumasina silindreisse.

      “Hm!” mõtlesin ma, “tõesti tore vaal, kellel on ratsarügemendi jõud!”

      Kuni valgenemiseni valvasid kõik; valmistuti lahinguks. Püügiriistad asetati piki laeva parrast. Tüürimees laskis laadida vaalapüügikahurid, mis paiskavad harpuuni kuni miili kaugusele, ja pikatorulised jahipüssid lõhkekuulidega tulistamiseks, mille iga tabamus on surmav ka suurimale loomale. Ned Land piirdus oma harpuuni teritamisega, mis tema käes oli kohutav relv.

      Kell kuus hakkas päike tõusma ning koos aovalgusega kadus ka narvali elektriline helendus. Kell seitse oli juba küllalt valge, kuid silmapiiri kattis väga tihe hommikune udu, millest ei suutnud läbi tungida ka parimad pikksilmad. See tekitas pettumust ja viha.

      Vinnasin end üles kuni päramasti saalinguteni. Mõned ohvitserid istusid juba mastide tipus.

      Rasked udupilved, mis mere kohal rullusid, hakkasid kella kaheksa ajal vähehaaval kõrgemale tõusma. Silmapiir selgines ja avardus.

      Nagu õhtulgi, kõlas äkki Ned Landi hääl: “Otsitav ese pakpoordis traaversist tagapool!”

      Kõigi pilgud pöördusid märgitud punkti suunas. Seal, umbes pooleteise miili kaugusel fregatist, kerkis mustjas kere peaaegu meetri võrra üle merepinna. Ägedalt sabaga pekstes tekitas ta tugevat lainetust. Kunagi pole ühegi looma saba peksnud vett niisuguse jõuga. Tema liikumisteed tähistas tohutu pimestavalt valge vahujuga, mis joonistas veepinnale pikliku kaare.

      Fregatt lähenes vaalalisele. Võisime looma täiesti vabalt jälgida. “Shannoni” ja “Helvetia” teadetes oli tema mõõtmetega veidi liialdatud. Mina igatahes hindasin narvali pikkust ainult kahesaja viiekümnele jalale.28 Mis puutub tema jämedusse, siis oli raske selle üle otsustada, kuid üldiselt näis loom olevat igati suurepäraste proportsioonidega.

      Sellal kui me seda fenomenaalset olendit vaatlesime, paiskusid tema sõõrmeist kaks vee- ja aurusammast neljakümne meetri kõrgusele, ja selle järgi tegin kindlaks looma hingamisviisi. Veendusin lõplikult, et ta kuulus selgroogsete alamhõimkonda, imetajate klassi, emakooksete alamklassi, kalaliste rühma, vaalaliste seltsi ja… sugukonna kohta ei võinud ma veel midagi öelda. Vaalaliste seltsi kuuluvad ka narvalid. Iga sugukond jaguneb omakorda perekondadeks, perekonnad liikideks, liigid alamliikideks. Seega puudusid mul veel sugukond, perekond, liik ja alamliik, kuid ma ei kahelnud, et taeva ja kapten Farragut’ abiga oma liigituse lõpule viin.

      Meeskond ootas kannatamatult komandöri käsklusi. See aga, olles enne tähelepanelikult looma jälginud, laskis kutsuda inseneri. Insener ilmus.

      “Mu härra, kas auru on?” küsis kapten.

      “Jah, mu härra,” vastas insener.

      “Hästi! СКАЧАТЬ