20 000 ljööd vee all. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

      “Ah fregatt!” vastas Conseil, keerates end selili. “Arvan, et härra teeks hästi, kui ta sellele enam ei loodaks!”

      “Mis sa ütlesid?”

      “Ütlesin, et tol hetkel, kui ma merre hüppasin, kuulsin rooli juures mehi hüüdvat: “Vint ja rool on purustatud”…”

      “Purustatud?”

      “Jah! Koletis hammustas need puruks. Arvan, et see oli ainus avarii, mis “Abraham Lincolni” tabas. Meie jaoks aga on see väga ebameeldiv asjaolu, et laev on kaotanud juhitavuse.”

      “Siis oleme kadunud!”

      “Võib-olla,” vastas Conseil rahulikult. “Ometi on meil jäänud veel mõni tund. Selle aja jooksul võib üht kui teist ära teha!”

      Conseil’ kõigutamatu külmaverelisus tõstis ka minu tuju. Ujusin jõulisemalt, kuid riided takistasid, otsekui oleks mind ümbritsenud tinakest, nii et enda veepinnal hoidmine muutus äärmiselt raskeks. Conseil märkas seda.

      “Vahest härra lubaks mul teha väikese operatsiooni,” ütles ta ja, libistanud avatud taskunoa mu riietesse, lõikas need ülevalt alla lõhki. Mina ujusin samal ajal kahe eest.

      Seejärel osutasin Conseil’le sama teene ning me jätkasime “purjetamist”, hoidudes teineteise lähedusse.

      Ometi polnud meie olukord seetõttu vähem hirmsaks muutunud. Võib-olla polnud meie kadumist üldse märgatud, ja kui seda olekski tähele pandud, poleks fregatt saanud vastutuult meie juurde sõita, sest rool oli purustatud. Seega võisime loota ainult päästepaatidele.

      Conseil kaalus rahulikult seda võimalust ja koostas sellest lähtudes meie tegevusplaani. Kummaline iseloom. See flegmaatiline poiss tundis end vees nagu omas kodus.

      Niisiis otsustasime, et meie ainsaks pääsemisvõimaluseks on see, kui “Abraham Lincolni” päästepaadid meid välja õngitsevad. Seega pidime asja korraldama nii, et suudaksime neid võimalikult kaua oodata. Otsustasin, et meie jõu säästmiseks ei või seda üheaegselt raisata, ning me leppisime kokku järgmiselt: üks meist heidab selili ja püsib liikumatuna, jalad välja sirutatud, käed rinnal, teine tõukab teda samal ajal ujudes edasi. Oleksime siis vaheldumisi puksiiriks, mitte üle kümne minuti korraga. Sel viisil kordamööda ujudes võisime mõne tunni rohkem, võib-olla isegi päikesetõusuni vastu pidada.

      Nõrk lootus! Kuid lootus on inimese südames nii tugevasti juurdunud! Pealegi olime kahekesi. Lõpuks võin kinnitada, nii uskumatu kui see ka ei näi, et kui väga ma püüdsingi eneses igasuguseid illusioone hävitada, kui väga ma püüdsingi meelt heita, ma ei suutnud seda!

      Fregati ja vaala kokkupõrge oli toimunud umbes kella üheteistkümne paiku õhtul. Ma arvestasin, et päikesetõusuni tuleks meil ujuda ligemale kaheksa tundi. Kordamööda ujudes oli see äärmisel juhul teostatav. Meri oli vaikne ja väsitas meid vähe. Aeg-ajalt püüdsin tungida pilguga läbi ööpimeduse, mida valgustas fosforne, meie liigutustest häiritud veepind. Vaatlesin helendavaid laineid, mis põrkasid vastu mu käsivarsi ja mille sätendavat pinda katsid sinkjad laigud. Näis, nagu oleksime sattunud elavhõbedavanni.

      Kella ühe paiku öösel valdas mind äärmine väsimus. Mu liikmed kangestusid ägedates krampides. Conseil pidi mind toetama ja mure meie olemasolu eest lasus nüüd üksnes temal. Peagi kuulsin, kuidas vaene poiss ähkis, ta hingetõmbed muutusid lühikesteks ja kiireteks. Mõistsin, et ta ei suuda enam kaua vastu pidada.

      “Jäta mind! Jäta mind!” ütlesin talle.

      “Härra maha jätta! Mitte iialgi!” vastas ta. “Loodan, et upun enne teda!”

      Sel hetkel ilmus suure pilve serva tagant nähtavale kuu, mida tuul itta kihutas. Kogu merepind sätendas kuukiirte paistel. See heatahtlik valgus andis meile uut jõudu. Ajasin jälle pea püsti ning vaatasin ringi igasse ilmakaarde. Märkasingi fregatti. Ta asus meist viie miili kaugusel ja moodustas ainult mingi tumeda kogu, mille suurust oli raske hinnata. Ent paate polnud kusagil.

      Tahtsin karjuda. Kuid milleks – niisugusesse kaugusesse! Ja minu punsunud huuled ei toonud kuuldavale ühtki heli. Conseil suutis siiski mõne sõna öelda ja ma kuulsin teda mitut puhku kordavat: “Appi! Appi!”

      Olime hetke liikumatult ja kuulatasime. Ei tea, kas oli see suurest vererõhust tekkiv kohin kõrvus, kuid mulle näis, et mingi hääl vastas Conseil’ hüüdele.

      “Kas kuulsid!” kähistasin.

      “Jah! Jah!” vastas Conseil ning paiskas mereavarusse uue meeleheitliku appihüüde.

      Seekord polnud enam võimalik eksida! Meile vastas inimese hääl! Kas oli see mõni õnnetu, kes viibis mahajäetuna keset ookeani, veel mõni kokkupõrkeohver? Pigem küll fregati päästepaadilt СКАЧАТЬ