20 000 ljööd vee all. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning vastava paksusega selgroogsed suudavad taluda nii suurt sügavust hoolimata sellest, et nende keha pindala on mitu miljonit ruutsentimeetrit, siis peavad nad olema suutelised taluma survet, mis ulatub miljarditesse kilogrammidesse. Arvutage siis ise välja, milline peab olema nende luustiku tugevus, nende organismi võimsus, et välja kannatada nii suurt survet!”

      “Nad peavad sellisel juhul olema tehtud kaheksatollistest terasplaatidest nagu soomusfregatidki,” vastas Ned.

      “Teil on õigus, Ned, ja mõelge nüüd hävitustööle, mida võib põhjustada säärane mass, kui ta kiirrongi kiirusega vastu laevakeret tormab.”

      “Jah… tõepoolest… võib-olla,” vastas kanadalane, lüües minu toodud arvude mõjul kõikuma, kuid tahtmata veelgi alistuda.

      “Tore, kas ma veensin teid?”

      “Te veensite mind ainult selles, härra loodusteadlane, et kui niisugused loomad merepõhjas elaksid, siis peaksid nad olema nii tugevad, nagu te ütlesite.”

      “Aga kui neid pole, kangekaelne vaalakütt, kuidas seletaksite säärasel juhul “Scotiaga” juhtunud õnnetust?”

      “Võib-olla on see…” alustas Ned kõhklevalt.

      “Minge ikka!”

      “Seepärast et… see pole tõsi!” ütles kanadalane lõpuks, korrates enese teadmata Arago27 kuulsat lauset.

      Kuid see vastus kõneles ainult vaalaküti kangekaelsusest ja ei millestki muust. Sellel päeval ei viinud ma asja kaugemale. “Scotiaga” toimunud katastroofi ei saanud eitada. Lekk oli olemas, sest teda oli vaja sulgeda. Arvan, et augu olemasolu ei vaja kindlamat tõestust. Seejuures oli see lekk vaid asja üks külg, sest teda polnud tekitanud ei karid ega veealused relvad. Järelikult pidi selle olema põhjustanud mingi looma terav kihv.

      Seega minu arvates, kui lähtuda ülaltoodud arutlustest, pidi see loom kuuluma selgroogsete alamhõimkonda, imetajate klassi ning vaalaliste seltsi. Mis puutub looma sugukonda, siis olgu ta siis vaal, kašelott või delfiin; samuti jäi tema kuuluvus mingisse perekonda veel lahtiseks ning pidi selguma edaspidi. Selleks tuli loom lahata, milleks omakorda oli vaja ta kinni püüda, aga enne seda oli tarvis teda harpuuniga tabada ja see oli Ned Landi asi. Selleks et teda harpuuniga tabada, oli vaja teda näha, mis oli meeskonna ülesanne. Viimane aga olenes omakorda juhusest.

      V

      HEA ÕNNE PEALE!

      “Abraham Lincolni” reis jätkus mõne aja jooksul ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Siiski andis üks soodus juhus Ned Landile võimaluse demonstreerida oma võrratut osavust ja näitas ühtlasi, millist suurt usaldust ta pälvis.

      Falklandi saarte kohal ulgumerel astus fregatt ühendusse ameerika vaalapüüdjatega, kellel aga polnud mingeid andmeid otsitavast narvalist. Üks neist – see oli “Monroe” kapten – teadis, et Ned Land viibis “Abraham Lincolni” pardal, ning palus tema abi parajasti silmapiiril oleva vaala tabamiseks. Kapten Farragut, soovides Ned Landi töö juures näha, nõustus “Monroe” pardale minema. Meie kanadalasel oli nii palju õnne, et ta tabas ühe vaala asemel kaks, esimese otsekohe ja südamesse, aga teise sai kätte mõneminutilise jälitamise järel.

      Tõepoolest, kui narvalil peaks kunagi tegemist olema Ned Landi harpuuniga, siis ei veaks ma kihla koletise võidu peale.

      Fregatt liikus hämmastava kiirusega piki Lõuna-Ameerika kagurannikut. 3. juulil olime juba Magalh esi väina suudmes Neitsite neeme kohal, kuid kapten Farragut ei tahtnud sõita mööda seda kõverat teed ning võttis kursi purjetamiseks ümber Kap Hoorni.

      Kogu meeskond kiitis selle üksmeelselt heaks. Oli ju vaevalt tõenäoline, et koletist võidaks kohata kitsas väinas. Suur hulk madruseid väitis, et “too olevat liiga jäme sealt läbipääsemiseks”.

      6. juulil kella kolme paiku pärast lõunat purjetas “Abraham Lincoln” viieteistkümne miili kauguselt ümber selle üksildase saare, pigemini küll kalju, millele hollandi meremehed olid andnud nime oma kodulinna Hoorni järgi. Teekond jätkus nüüd loode suunas ja juba järgmisel päeval purjetas fregatt Vaikse ookeani voogudel.

      “Silmad lahti! Silmad lahti!” kordasid “Abraham Lincolni” madrused.

      Nad ajasid oma silmad tõesti viimse võimaluseni pärani. Ei silmad ega kiikrid, mida, tõsi küll, veidi pimestasid lubatud kaks tuhat dollarit, saanud hetkekski puhkust, ja need, kellel oli võime näha ka pimedas, olid eriti soodsas olukorras, sest nende võiduvõimalus suurenes viiekümne protsendi võrra.

      Minu jaoks ei omanud raha erilist külgetõmbejõudu, ometi polnud ma teistest vähem tähelepanelik. Jättes einestamisele vaid mõned minutid ja magamiseks ainult paar tundi, hoolimata päikesest ja vihmast, ei lahkunud ma laeva tekilt. Reelingule toetudes seisin vaheldumisi kord vööris, kord ahtris ja otse neelasin pilkudega vahutavat kiiluvett, mis valendas merepinnal nii kaugele kui silm ulatus. Lugematu arv kordi jagasin ma juhtkonna või meeskonna erutust, kui mõne tujuka vaala mustjas selg kerkis lainete pinnale. Laevatekk kattus ühe hetke jooksul inimestega. Luukidest voolas välja madruseid ja ohvitsere, kes asusid hingeldades ja mureliku pilguga jälgima vaala liikumist. Ka mina vaatasin, vahtisin nii, et lausa ime, et mu silma võrkkest sellest vahtimisest ära ei kulunud ja ma pimedaks ei jäänud. Samal ajal kordas mulle Conseil rahulikul, flegmaatilisel toonil: “Vahest oleks härra nii lahke ja pungitaks oma silmi vähem, siis näeks ta hoopis paremini!”

      Ent kogu erutus oli asjata! “Abraham Lincoln” muutis küll oma kurssi ja tormas looma suunas, kes osutus aga tavaliseks vaalaks ning sukeldus üldise sõimuvalingu saatel.

      Ned Land säilitas oma kangekaelse umbusu. Ta isegi teeskles, nagu ei jälgiks ta üldse merd muidu kui ainult oma vahikorra ajal, välja arvatud juhud, kui mõni valaskala ilmus silmapiirile. Ometi oleks tema terav nägemine võinud osutada suuri teeneid. Kaheksa tundi kaheteistkümnest see põikpäine kanadalane luges või magas oma kajutis. Sadu kordi heitsin talle tema ükskõiksust ette.

      “Päh!” vastas ta. “Seal pole midagi, härra Aronnax, ja kui mingi loom olekski olemas, milline on meie võimalus teda kohata? Eks liigu me pimesi? Kõneldakse, et teda olevat jälle nähtud ulgumerel keset Vaikset ookeani, ja ma usun seda. Aga see oli ju kolm kuud tagasi, ja kui arvestada selle teie narvali temperamenti, siis pole tal kombeks pikemat aega ühes kohas hallitada! Liikumiskiirus on tal erakordne. Loodus ei tee midagi asjata, seda teate paremini kui mina, härra professor, ja ta ei anna loomu poolest aeglasele loomale võimet kiiresti liikuda, sest sellel pole seda tarvis. Järelikult, kui see elajas on olemas, siis on ta juba kaugel!”

      Selle peale ei mõistnud ma midagi kosta. Selge, et liikusime pimesi. Aga mida muud me võisimegi teha? Seepärast olid meie võimalused ka väga piiratud. Ometi ei kahelnud keegi edus ja ükski madrus laeval poleks vedanud kihla, et narvalit pole või et ta peatselt nähtavale ei ilmu.

      20. juulil sõitsime saja viienda meridiaani kohal üle Kaljukitse pöörijoone ja sama kuu 27ndal päeval ületasime ekvaatori saja kümnendal meridiaanil. Siit võttis laev kursi otsustavalt läände ja sõitis Vaikse ookeani keskosas asuvaile meredele. Kapten Farragut arvas täiesti põhjendatult, et õigem on ristelda sügavamates vetes ja hoiduda eemale mandritest ning saartest, mida loom näis alati vältivat, “kindlasti sellepärast, et seal pole küllalt vett tema jaoks”, nagu pootsman ütles. Niisiis purjetas fregatt kaugelt ümber Tuamotu, Marquesase’ ja Havai saarte, ületas Vähi pöörijoone saja kolmekümne teise pikkuskraadi all ning suundus siis Hiina meredesse.

      Lõpuks olime siis piirkonnas, kus olid toimunud koletise СКАЧАТЬ