20 000 ljööd vee all. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ toimetati viibimata fregati pardale. Ruttasin üles tekile ja küsisin, kus on kapten Farragut. Madrus juhatas mu puubile, kust leidsin toreda välimusega ohvitseri, kes ulatas mulle käe ja küsis:

      “Kas härra Pierre Aronnax?”

      “Jah, mina,” vastasin ma. “Kas kapten Farragut?”

      “Isiklikult. Tere tulemast, härra professor! Kajut ootab teid.”

      Lahkusin kummardades komandöri juurest, kel olid parajasti käsil viimased ettevalmistused väljasõiduks, ning lasin end juhatada mulle määratud kajutisse.

      “Abraham Lincoln” oli oma uue ülesande täitmiseks suurepäraselt valitud ja kohandatud laev. See oli kiirsõidufregatt, varustatud ülekuumenemisseadmetega, mis võimaldasid tõsta auru survet kuni seitsme atmosfäärini. Sellise surve juures võis “Abraham Lincoln” saavutada keskmiseks kiiruseks 18,3 miili tunnis, mis oli küll tähelepanuväärne, kuid siiski mitte küllaldane kiirus koletu vaalalisega võitlemiseks.

      Fregati sisemine ehitus vastas tema headele navigatsiooniomadustele. Jäin oma kajutiga väga rahule. See asus ahtris ja sinna pääses ohvitserikajutist.

      “Siin on meil päris hea olemine,” ütlesin Conseil’le.

      “Niisama hea, ärgu härra pahaks pangu, nagu erakvähil teokarbis,” vastas Conseil.

      Jätsin Conseil’ hoolitsema meie kohvrite paigutamise eest ja ronisin ise tekile, et jälgida ettevalmistusi ankru hiivamiseks.

      Kapten Farragut laskis parajasti vallandada viimaseid otsi, mis hoidsid “Abraham Lincolni” Brooklyni kai küljes. Oleksin ma veerand tundi hilinenud, võib-olla vähemgi, oleks fregatt ilma minuta ära sõitnud ning ma polekski saanud osa võtta sellest erakordsest, üleloomulikust ja ebatõelisena näivast ekspeditsioonist, mille tõepäranegi kirjeldus võib leida mitteuskujaid.

      Kapten Farragut ei tahtnud viivitada enam päeva ega tundigi, et jõuda vetesse, kus teadete kohaselt viibis koletis. Ta laskis kutsuda inseneri.

      “Kas surve on küllaldane?” küsis ta.

      “Jah, härra,” vastas insener.

      “Go ahead!23 hüüdis kapten Farragut.

      Selle käskluse peale, mis anti masinaruumi edasi suruõhuseadise abil, avasid masinistid aurukraani. Vilistades tungis aur avatud jaotussiibreisse. Pikad horisontaalsed kolvid surusid ägisedes väntadele. Kruvi tiivad peksid laineid üha kasvava kiirusega ning “Abraham Lincoln” liikus majesteetlikult umbes sajakonna puksiir- ja parvlaeva keskel, mis olid pealtvaatajaid täis kiilutud.

      Kogu Brooklyni kallas ja see New Yorgi osa, mis asub East Riveri ääres, olid täis uudishimulikke. Viiesajast tuhandest kõrist kõlas kolmekordne hurraa. Tiheda rahvamurru kohal lehvisid tuhanded taskurätid. Jäeti hüvasti “Abraham Lincolniga” kuni tema jõudmiseni Hudsoni jõkke selle pikliku poolsaare tipu kohal, millel asub New Yorgi linn.

      Seejärel liikus fregatt mööda jõe vasakut, suurepäraste villadega ääristatud New Jersey kallast ja sõitis läbi fortide vahelt, mis tervitasid teda oma võimsaimate kahurite paukudega. Neile vastuseks heiskas ja langetas “Abraham Lincoln” kolm korda Ameerika Ühendriikide lippu, mille kolmkümmend üheksa tähte24 särasid kaugele päramasti tipust. Siis muutis fregatt oma kurssi ja sõitis mööda märgistatud laevateed, mis läks kaarena piki laheäärt ja lõppes Sandy Hooki juures. Ta möödus väga lähedalt sellest liivalaiust, kus tuhanded pealtvaatajad teda veelkord hõisetega tervitasid.

      Paatide ja vedurlaevade rongkäik järgnes ikka veel fregatile ega lahkunud temast enne kui tulelaeva kohal, mille kaks tuld märkisid sissesõitu New Yorgi kanalisse.

      Siis lõi kell kolm. Loots laskus oma paati ja aerutas valge kuunari juurde, mis teda allatuult ootas. Fregatt lisas auru, vint peksis üha kiiremini laineid, laev liikus piki Long Islandi kollast ja madalat rannikut ning juba kella kaheksa ajal õhtul, olles kaotanud silmist Fire Islandi tuled, sõitis täie auruga Atlandi ookeani tumedail voogudel.

      IV

      NED LAND

      Kapten Farragut oli hea meremees ja vääris fregatti, mida ta juhtis. Ta oli kokku kasvanud laevaga, mille hingeks ta oli. Kohutav vaalaline ei kutsunud temas esile mingeid kahtlusi ning ta ei lubanud, et laeva pardal oleks looma üle vaieldud. Ta uskus sellesse, nagu mõned vanaeided usuvad leviaatanisse25 – religioosselt, mitte mõistusega. Koletis on olemas ja tema vabastab sellest mered, nii oli ta vandunud. Ta oli omamoodi Rhodose rüütel, uus Dieudonné de Gozon, kes läks vastu oma kodusaart laastavale maole. Emba-kumba, kas kapten Farragut tapab narvali või narval tapab tema, keskteed siin ei olnud.

      Laeva ohvitserid jagasid oma komandöri arvamust. Et selles veenduda, oli vaja ainult kuulata, kuidas nad vestlesid, vaidlesid, tülitsesid, arvutasid välja kohtumise võimalusi narvaliga ja vaatlesid ookeani mõõtmatuid avarusi. Enam kui üks neist läks vabatahtlikult valvesse bramtengi saalinguile – teenistus, mille ta oleks ära neednud igas teises olukorras. Niikaua kui päike püsis taevas, olid kõik mastid täis madruseid, kes ei suutnud oma kohal püsida, otsekui oleksid tekilauad nende jalgu kõrvetanud. Ja ometi oli “Abraham Lincoln” veel kaugel Vaikse ookeani kahtlastest vetest.

      Mis puutub meeskonda, siis ei soovinud see muud, kui ainult narvalit kohata, teda harpuuniga tabada, ta pardale vinnata ja tükeldada. Kõik jälgisid merd terava tähelepanuga. Kõneles ju kapten Farragut teatavast kahe tuhande dollari suurusest summast, mis oli määratud sellele, kes looma esimesena märkab, olgu see siis junga, madrus, pootsman või ohvitser. Võib kujutleda, kuidas “Abraham Lincolni” pardal silmi pingutati.

      Mis minusse puutub, siis ei jäänud ma teistest sugugi maha ega usaldanud kellelegi oma igapäevaseid vaatlusi. Sada korda õigem oleks olnud meie laeva nimetada “Argoseks”26. Conseil oli ainuke, kes oma ükskõiksusega näis protesteerivat selle vastu, mis meid kõiki haaras, ning tekitas seega ebakõla laevas valitsevas üldises vaimustuses.

      Nagu mainisin, oli kapten Farragut oma laeva hoolikalt varustanud vajalike riistadega hiiglasliku vaalalise püüdmiseks. Ükski vaalapüügilaev polnud selleks paremini relvastatud. Meil olid olemas kõik tuntud püügiriistad alates käsiharpuunist kuni tulirelvadest lastavate, kidadega varustatud noolteni ja lõhkekuulidega jahipüssideni. Laeva käilas seisis täiendatud konstruktsiooniga, erilise paksuseinalise toruga ning väikese kaliibriga tagantlaetav suurtükk, mille mudel peab olema välja pandud 1867. aasta maailmanäitusel. See väärtuslik relv oli ameerika päritolu ja võis eriliste raskusteta paisata neljakilose koonusekujulise mürsu keskmiselt kuueteistkümne kilomeetri kaugusele.

      Seega ei puudunud “Abraham Lincolni” pardalt ükski hävitusvahend. Kuid seal oli midagi veel väärtuslikumat – Ned Land, vaalapüüdjate kuningas.

      Ned Land oli kanadalane, kellele tema ebatavalise osavuse tõttu polnud sellel ohtlikul alal võrdset. Täpsus ja külmaverelisus, julgus ja kavalus – kõik need omadused esinesid tema juures kõige kõrgemal määral. Tema harpuuni eest võis eluga pääseda ainult mõni väga kaval vaal või kašelott.

      Ned Land oli umbes neljakümneaastane suurt kasvu, üle kuue inglise jala pikk, tugeva kehaehitusega mees. Ta oli tõsise ilmega ja sõnakehv, mõnikord aga äge ja sattus kergesti raevuhoogu, kui talle vastu vaieldi. Kogu tema isik äratas tähelepanu, eriti aga ta terav pilk, mis erakordselt rõhutas tema näojooni. Arvan, et kapten Farragut СКАЧАТЬ