20 000 ljööd vee all. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kui endassetõmbunud Ned Land ka ei olnud, pean siiski tunnistama, et minu vastu tundis ta teatud poolehoidu. Kindlasti äratas temas huvi minu rahvus. See andis talle võimaluse kõnelda, mulle aga kuulata vana, Rabelais’ aegset prantsuse keelt, mida veel praegugi mõnes Kanada maakolkas kõneldakse. Vaalaküti perekond oli pärit Quebecist ning tuntud tublide kaluritena juba sellest ajast, kui see linn kuulus veel Prantsusmaale.

      Nedile hakkas üha rohkem meeldima minuga vestelda, mina aga armastasin kuulata lugusid tema seiklustest polaarmeredel. Suure loomuliku luuleandega jutustas ta oma kalastusretkedest ja võitlustest. Tema lood olid eepilist laadi ning ma kujutlesin end kuulavat mõnd Kanada Homerost, kes esitab põhjamaade “Iliast”.

      Kirjeldan oma kartmatut seltsimeest sellisena, nagu ma teda praegu tunnen. Meist on vahepeal saanud vanad sõbrad, keda ühendab see murdmatu sõprus, mis tekib ja karastub kõige kohutavamais katsumustes. Ah, mu vahva Ned! Mul pole muud soovi, kui elada veel sada aastat, et sind kauem mäletada!

      Nüüd aga – mida arvas Ned Land mereelukast? Pean tunnistama, et ta põrmugi ei uskunud narvalisse, olles seega ainuke mees pardal, kes üldist veendumust ei jaganud. Ta hoidus isegi küsimust puudutamast, nii et pidasin tarvilikuks seda ise parajal juhul teha.

      Suurepärasel 30. juuni õhtul, seega kolm nädalat pärast meie väljasõitu, asus fregatt Kap Blanco geograafilisel laiusel, kolmekümne miili kaugusel Patagoonia rannikust. Olime ületanud Kaljukitse pöörijoone ja Magalhãesi väinani oli veel vähem kui seitsesada miili. Enne kui möödub nädal, künnab “Abraham Lincoln” Vaikse ookeani voogusid.

      Istusime Ned Landiga ahtris, jutlesime mitmesugustest asjadest ning vaatlesime salapärast merd, mille sügavused on seni jäänud inimese pilgule kättesaamatuks. Juhtisin jutu suurema vaevata hiigelnarvalile, kaaludes mitmesuguseid võimalusi, millest olenes meie ekspeditsiooni edu või nurjumine. Kui nägin, et Ned laseb mul kõnelda, ise midagi lausumata, esitasin otsese küsimuse:

      “Kuidas on see võimalik, Ned, et te ei ole veendunud vaalalise olemasolus, keda me jälitame? Kas teil on siis mingeid erilisi põhjusi seda mitte uskuda?”

      Vaalakütt vaatles mind mõne hetke vaikides, enne kui vastas, lõi siis endale harjunud kombel käega laubale, sulges silmad nagu selleks, et end koguda, ja lausus lõpuks: “Küllap ikka, härra Aronnax.”

      “Teie kui elupõline vaalapüüdja, Ned, olete ometi suurte meres elavate imetajatega harjunud, teie kujutlusvõime peaks hõlpsasti omaks võtma hüpoteesi tohututest vaalalistest, teie peaksite olema viimane, kes selles kahtleb!”

      “Selles asjas te küll eksite, härra professor,” vastas Ned, “Sest kui asjatundmatud inimesed usuvadki erakordsetesse komeetidesse, mis läbivad maailmaruumi, või siis veeuputuseelsetesse koletistesse, kes elavad maakera sisemuses, siis olgu sellega kuidas on, kuid astronoomid ja geoloogid ei usu ometi sääraseid väljamõeldisi. Nii ka vaalapüüdjad. Olen oma elus jahti pidanud paljudele vaalalistele, aga nii suured ja hästi varustatud kui nad ka pole, poleks nad iialgi suutnud oma saba ja sarvedega purustada auriku terasplaate.”

      “Aga, Ned, eks kõnelda ju laevadest, millest narvali kihv on täiesti läbi tunginud?”

      “Võimalik, et need olid puulaevad,” vastas kanadalane, “kuid ma pole seda kunagi näinud. Seni kui pole vastupidiseid tõendeid, eitan ma, et vaalad, kašelotid või narvalid võiksid tekitada niisuguseid purustusi.”

      “Kuulake mind, Ned…”

      “Ei, härra professor, ei. Kõike mida soovite, ainult mitte seda. Võib-olla on see mõni hiigelpolüüp?..”

      “See on veelgi võimatum, Ned. Polüüp ehk peajalgne on vaid mollusk, limune, ja see nimi ise osutab aine vähesele vastupidavusele, millest ta koosneb. Olgu ta kas või viiesaja jala pikkune, see polüüp, aga kui ta ei kuulu selgroogsete klassi, siis on ta ikkagi täiesti ohutu niisugustele laevadele nagu “Scotia” või “Abraham Lincoln”. Seega tuleb kraakenite ja teiste taoliste monstrumite vägitegusid pidada ikkagi muinasjuttudeks.”

      “Seega siis, härra loodusteadlane,” jätkas Ned küllaltki pilklikul toonil, “jääte uskuma tohutu suure vaalalise olemasolusse…?”

      “Jah, Ned, kordan seda teile veendumusega, mis põhineb asjade loogikal. Usun võimsa kehaehitusega imetaja olemasolusse, kes kuulub selgroogsete alamhõimkonda, nagu vaalad, kašelotid ja delfiinid, ning omab äärmiselt suure löögijõuga sarvjat kihva.”

      “Hm!” tegi vaalakütt ja raputas pead sellise näoga, et nagunii ei lase ta end veenda.

      “Pange tähele, auväärt kanadalane,” jätkasin ma, “et kui taoline loom on olemas, kui ta elutseb ookeani põhjas ja viibib mitme miili sügavuses vee all, siis peab tal ilmtingimata olema niisugune organism, mille tugevust on üldse raske millegagi võrrelda.”

      “Ja mispärast peaks tal nii tugev organism olema?”

      “On vaja tohutut jõudu, et viibida sügavates veekihtides ja taluda vee rõhumist.”

      “Kas tõesti?” küsis Ned ja vaatas mulle silma pilgutades otsa.

      “Aga muidugi, ja mõningad arvud tõestavad teile seda suurema vaevata.”

      “Ah arvud või?” ühmas Ned. “Arvudega võib kõike teha!”

      “Äriasjus küll, kuid mitte matemaatikas. Parem kuulake mind, Ned. Oletame, et õhurõhule vastab kolmekümne kahe jala kõrguse veesamba raskus. Tegelikult on veesamba kõrgus küll veidi väiksem, sest merevee erikaal on suurem magevee omast. Hästi! Kui te nüüd sukeldute, Ned, siis kui mitu korda kolmekümne kahe jala sügavuses te viibite, nii mitu korda tugevamat survet õhurõhuga võrreldes peab taluma teie keha. See aga tähendab seda, et nii mitu kilogrammi on rõhumine teie keha välispinna igale ruutsentimeetrile. Järelikult on kolmesaja kahekümne jala sügavuses rõhk kümme atmosfääri, kolme tuhande kahesaja jala sügavuses – sada atmosfääri ja kolmekümne kahe tuhande jala, see on umbes kahe ja poole ljöö sügavuses – tuhat atmosfääri. See aga tähendab, et kui te saavutaksite ookeanis niisuguse sügavuse, siis langeb teie keha välispinna igale ruutsentimeetrile tuhandekilone surve. Aga kas te teate ka, armas Ned, mitu ruutsentimeetrit on teie keha pindala?”

      “Ei tea arvatagi, härra Aronnax.”

      “Umbes seitseteist tuhat.”

      “Nii palju?”

      “Kuna tegelikult on õhurõhk veidi suurem kui üks kilogramm ruutsentimeetrile, siis teil oma seitsmeteistkümne tuhande ruutsentimeetriga tuleb praegu taluda survet, mis võrdub seitsmeteistkümne tuhande viiesaja kuuekümne kaheksa kilogrammiga.”

      “Ilma et ma seda märkaksin?”

      “Ilma et te seda märkaksite. Ja kui see teid ei lömasta, siis ainult seepärast, et õhk rõhub seestpoolt väljapoole sama tugevusega. Sellest siis ka sise- ja välisrõhu täielik võrdsus, mis teineteist tasakaalustades võimaldavad hõlpsasti taluda atmosfääri survet. Vees aga on lood hoopis teisiti.”

      “Jah, nüüd ma mõistan,” ütles Ned, kes oli muutunud tähelepanelikumaks, “sest vesi, mis meid ümbritseb, ei tungi meie sisemusse.”

      “Täpselt nii, Ned. Seega kolmekümne kahe jala sügavuses allpool veepinda on rõhk 17 568 kilogrammi, 320 jala sügavuses aga kümme korda suurem, seega 175 680 kilogrammi, kolme tuhande kahesaja jala sügavuses – sada korda tugevam, seega 1 756 800 kilogrammi, ja lõpuks kolmekümne kahe tuhande jala sügavuses tuhat korda tugevam, mis teeb 17 568 СКАЧАТЬ