Mikael Karvajalg. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Emand Pirjo viis hõbepeekri ja puust õllekapa laualt ära ja ütles: „Jäta ometi oma kole naljategemine, meister Laurentius. Kas sa siis ei näe, et poisi nina on valgeks tõmbunud, ja Antti vahib sind, turjakarvad püsti ja silmad ümmargused nagu aisarõngad, kuigi ta on pika taipamisega. Meil on küll õnn elada kenasti ja eemal suurte isandate sepitsemistest ja tülidest, nii et meie oleme rahul vastu võtma või tagasi lükkama nii kuningaid kui ka riigihoidjaid just nii, nagu meile Stockholmist ette öeldakse. Lihtsale inimesele on ükstakõik, kas ta maksab oma maksud jüüdile või rootsile, kui ta vaid saab rahus elada ja rahus endale lubatud moel elatist teenida. Meie vaene maa võib tõesti õnnelik olla, sest meil on lubatud kõrvalt ja alandlikult vaadata, kummale poolele võit kaldub, ja teha oma valik selle järgi. Kõigest hoolimata olen vägagi rõõmus, et Mikael on valinud töörelvaks hanesule ja mitte mõõga, sest kes mõõga haarab, see mõõga läbi hukkub, ütleb piibli selge sõna.”

      Meister Laurentius arvas kangekaelselt, et maailm on muutunud, ja kinnitas, et tõmme hanesulega võib tuua timukale rohkem tööd kui mõõkade vehkimine ja arkebuuside paukumine. Aga olin veel nii noor, et ei saanud tema sõnadest sugugi aru. Emand Pirjo kandis pudrukausi lauale ja segas sinna sisse silmaks killukese võid. Õnnistasime end ja pistsime lusikad rahuloleval meelel kaussi. Maailm ei võinud olla väga paha, nii kaua kui vaesele inimesele jätkus putru ja võid selle silmaks.

      Kuid koos viimaste laevadega kandus Saksamaalt kummalisi kuuldusi munkade suurest tülist, mille oli alustanud üks munk ja ülikooli doktor Lutherus, kes naelutas Wittenbergis kirikuuksele viis vähem kui sada teesi, kus ta mõistis hukka indulgentside müügi ja seadis nõnda kahtluse alla püha isa kui taevariigi võtmete hoidja. Aga mina pidasin neid jutte ainult märgiks, et sakslased on rahutu ja tülinorija rahvas, nagu meister Schwarzschwanzi seltsis olin juba hästi ära näinud. Ja ma ei saanud aru, kuidas võis mõistusega inimene kahelda püha kiriku päevselgetes õpetustes, mis muutsid elu lihtsaks ja kergeks ja vabastasid meele üleliigse mõtlemise vaevadest.

      Sest mina vaatasin maailma endiselt säravate silmadega, heauskselt, puhta südamega ja süütult. Kui ma oleksingi niisuguseks jäänud, aga inimese kibe saatus on areneda, muutuda ja kasvada, kuni elu on teda lihvinud ja vorminud ja uhtnud kõige kangema tammeleelisega. Seepärast lõpetan oma esimese raamatu ja alustan uut raamatut, mis jutustab südamevalust, murest ja kahtlusest ja sellest, kuidas ma Turu linnast lahkusin.

      TEINE RAAMAT

       Ahvatlus

      1

      Pehmel talvisel päeval pärast jõuluaegseid pidustusi, millest arvestati uue aasta algust, palus magister Martinus mind oma tuppa kaasa tulla, kui oli teised õpilased enda omadesse lubanud. Ta istus laua taha, hõõrus nimetissõrme ja pöidla vahel oma peenikest nina, mille otsas läikis igavene veetilk, ja vaatas mind tähelepanelikult. „Isa ja poja ja püha vaimu nimel,” ütles ta pidulikult. „Kelleks sa tahad saada, mu poeg Mikael?”

      Ta sõnad tabasid mind nii valusasti, et vajusin tema ette põlvili ja puhkesin nutma. „Isa Martinus,” ütlesin. „Mul ei ole hardamat soovi kui pühenduda püha kiriku teenimisele ja mu hing on mõrum kui tuhk, sest juba mitmed, kellega koos pahnas kükitades õppimise teed alustasin, on tohtinud endale tonsuuri pähe ajada ja läinud preestriametit pidama. Tõsi, olen neist vanuse poolest noorem, niipalju kui tean, aga olen nõus päevad ja ööd vaeva nägema, et püha kiriku seda suuremaks auks teadmisi juurde koguda, kui peaks vaja olema. Aga mulle on mõista antud, et mu lootused ja pürgimused on asjatud, kõigest nähtud vaevast hoolimata. Ma olen juba tükk aega palunud, et saaksin kloostrisse, et panna pärast aastast prooviaega ülle must rüü ja anda end kogu eluks kiriku teenistusse, aga isa Pietari on hoiatanud mind ka selle otsuse eest ja öelnud, et kloostris on mul ainult palvetava venna või isa Bartolomeuse õpilase roll, kui mind kloostrivennaks ülepea vastu võetakse, sest mul ei ole maavaldusi või hõbekannusid, mida kloostrile varanduseks kinkida.”

      „Mikael,” ütles magister Martinus tõsiselt. „Kas räägib sinus nüüd Issanda vaim või saatan?”

      Tema küsimus ajas mu segadusse. Lasknud mul asja üle järele mõelda, jätkas isa Martinus: „Oled õppimishimuline ja andekas poiss, Mikael, aga sinu oskus nagu mängides ära õppida ka kõige raskemaid asju ja esitada nendega seotud küsimusi, mis ka kõige õppinuma mehe hämmingusse ajab, on tekitanud minus kahtlusi sinu hingeseisundi suhtes. Olen nimelt hakanud mõtlema, et sinus ei räägi sugugi kristlik alandlikkus, vaid saatanlik ja sündsusetu auahnus, sest püüad dialektikas väänata ka oma õpetaja sõnu ja ajad ta segadusse ja vastust otsima, nagu oli siis, kui käis vaidlus Joona ja valaskala üle. Sa oled selga tõmmanud maiselt uhkeldavad rõivad ja ratsutanud hobuse seljas oma õpetajast mööda, varesesulg mütsi küljes, kuigi meie Issand leppis sõiduga eesli seljas ja püha isa Roomas lepib muulaga. Su mõtted ekslevad maistes asjades niisama palju kui pühades kirjutistes ja sa vahid nägusaid naisi, patune läige silmis. Olen koguni kuulnud, et teotasid joobnud päi püha kolmainsust.”

      „Isa Martinus,” ütlesin. „Ma ei ole nii halb, kui arvate, vaid mu süda on nagu vaha. Andke mulle lootust, ja ma parandan oma kombeid, käin kasvõi paljajalu lumes ja paastun nädalate kaupa, et teie õnnistust ära teenida.”

      Magister Martinus ohkas raskelt, vihastas ja ütles: „Mul pole kahtlust, et teeksid mida tahes märgiks, et oled teistest tähelepanuväärsem, ja et rahuldada oma haiglast auahnust. Olen aastate kaupa oodanud, et mingi võimas ja salapärane vihje näitaks sulle kätte su koha elus, aga seda pole tulnud ja ilmselt ei tulegi, vaid aastatega on su päritolu mõistatus muutunud aina ebaselgemaks ja ka su ema mäletavad vaid vähesed. Kas sul ei oleks siis aeg alandlikult leppida seisusega, mis sul on, ja kuulekalt vaeva näha, et õppida pidama paratamatuid maiseid ameteid. Tänu sinu oskustele ja andekusele võiksin soovitada sind pürjelmeistri kirjutajaks või pakkuda sind rae teenistusse või saata sind laamani juurde koolipoisiks, et sa õpiksid tundma õigusemõistmist ja Rootsi riigi maaseadusi, sest tõtt-öelda ei ole minu teadmistest sul enam kasu, vaid sa oled õppinud selle, mida mina sinule õpetada võin.”

      „Kas te jätate mu maha, isa Martinus?” küsisin õnnetult, sest kool oli minule kõigist nurinatest hoolimata ainus tugi mu elus ja ma ei tahtnud sellest ilma jääda.

      „Muidugi ei jäta ma sind maha, sa kangekaelne jõmpsikas,” kähvatas magister Martinus, „vaid olen põhjuseta ja alusetult sind isegi ülearu hindama hakanud, sest meenutad mulle oma õpihimu ja õhina pärast elavalt mu oma noorust. Õppimise tee on ränk ja mina pidin isalt päritud maavalduse maha müüma, et Rostocki ülikooli pääseda, aga ükski ohver ei tundunud tollal, kui kasulikku õpetust saada tahtsin, liiga suur. Nõnda mõistan sind, Mikael, aga vaata mind, mis minust on saanud, sest tegelikult olen veel vaid sõge vana mees ja varsti jään noorpõlve liigsest lugemisest pimedaks. Ja oma surmapäeval ei ole mul muud lohutust kui seesama lihtne, mis on võtta igal inimesel, nii preestril kui ka ilmalikul, nimelt pattude andeksandmine ja viimne võidmine, ja teadmine ei ole teinud mind selles asjas lihtsast karjusest või söepõletajast paremaks. Sinu enese pärast, Mikael, sa ei võida enam midagi, kui vägisi õppimise ja teadmiste külge klammerdud, vaid teed paremini, kui võtad alandlikult vastu oma osa ja kirjutaja kasuliku ameti, ilma taevast kuud küünitamata.”

      „Olgu nii,” ütlesin mõrult ja mu silmadesse tõusid kuumad pisarad. „Annan siis alla ja hakkan karjuseks või söepõletajaks, sest see on ainus tarkus, mida olete elus õppinud, isa Martinus.”

      Siis ta heldis ja patsutas soonelise väriseva käega mu põske ja ütles: „Maises ametis avanevad sulle kõik elu lihtsad rõõmud ja sa ei ole seotud kogu eluks preestrirüüga, vaid võid kanda oma mütsi küljes sulge, naerutada tüdrukuid, ja kui maha rahuned, sõlmida abielu ja elada õnnelikult oma elu, vooruslik СКАЧАТЬ