Mikael Karvajalg. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja käeseljaga põski pühkis, küsis emand Pirjo: „Ega sa ometi meile kägu ei aja, Antti Kallepoeg?” Aga ta vaatas meid hämmastusest pärani silmadega ja küsis: „Mispärast ma valetama peaksin? Pealegi võtsin ma kaasa karu kürvaluu, sest see oli suur isane karu ja ma kuulsin, et isandad ja nõiad maksavad nende eest head raha ja kasutavad mitmesugusteks nõidusteks.” Ta võttis märsist karu kürvaluu ja näitas seda meile ja ma ei olnud enne sihukest asja näinud, nii et mind valdas hirmus tahtmine see endale saada, aga emand Pirjo jõudis minust ette ja võttis nõialuu endale, öeldes: „Ma maksan selle eest niipalju kui iga teine ja mida tihkad küsida, sest see on armujookide segamiseks suurepärane, ja ei või iial ette teada, millal niisugust asja vaja läheb.”

      Antti ütles: „Võtke see minult kingituseks, õilis emand, ja aidake mind selle asemel hea nõuga, sest minule on raskes olukorras head nõu rohkem tarvis kui kellelegi teisele.” Aga emand Pirjo oli ägedasti selle vastu ja ütles: „Hea jumalaema ja kõik pühakud kaitsku mind sinu rumaluse ja kogenematuse ärakasutamise eest. Vastupidi, minul ja Mikaelil on sinu ees tänuvõlg, sest sa päästsid Mikaeli metsistunud pulli kallaletungi käest, ja nüüd mõistan, et püha Nikolaus saatis su häda hetkel Mikaeli juurde ja tahtis teie saatused ühte siduda. Mina olen vaid nõrk naine, aga minul on süda rinnas ja sellepärast võid puhata ööd siin majas, ja ma otsin sulle riideid ja süüa, kuni jõuame ringi vaadata ja välja mõelda, kuidas korraldame su elu, nii et sinul on kasu Mikaelist ja Mikaelil sinust.”

      „Selles asjas ei ole midagi mõelda,” ütlesin omalt poolt. „Meister Musthänd on leidnud hea püssisepa, kes vajab selle abiks, ja need ei pea olema nii väga ametioskajad, sest ka püssimeister ise alles hakkab mu meistri juhatusel tulekirnude tagumist õppima.”

      Nii liitus Antti Kallepoja saatus minu saatusega ja alguseks korraldasin talle hea töökoha suurtükimeistri töökojas ja oma vähese jõudeaja veetis ta emand Pirjo majas. Kui olin temaga paremini tutvunud, siis mõistsin, et ta ei olnud mingi rumal poisike, vaid temas ja tema juttudes oli varjul vigurimees, kuigi ta rääkis kõigest tõsise näoga. Rumala teesklemise kunsti oli ta õppinud näljas ja külmas maanteel rännates, enne kui oli julgenud linna tulla, sest tal oli seljataga juba mitu rännuaastat, kui oli mitmeski vallas töökojast töökotta käinud, kuigi ta ei olnud tahtnud seda meile öelda, sest kartis, et peame teda ohtlikuks hulkuriks. Kuid linna oli ta tulnud vaid õpetust juurde saama, sest uskus, et tunneb tavalise maasepa kunste juba väga hästi. Tulikirnude tagumisele ei olnud ta kunagi taibanud ise mõelda, sest see oli Soomes tundmatu kunst, aga ta sattus sellest kohe vaimustusse ja pidas seda oma jõule sobivaks tööks. Seepärast ta uskus meelsasti, et püha Nikolaus oli ta mu teele juhatanud, ja nii tulin oma hinge päästmisega odavalt välja, sest lõppude lõpuks ei maksnud see mulle šillingitki, vaid Antti oli töökoha muretsemise eest mulle niisama tänulik, kui mina olin temale tänulik oma elu päästmise eest.

      10

      See, mis ma eespool jutustasin, toimus aastal 1517 ja ma mõtlen tagantjärele, et see oli maailma viimane õnnelik aasta ja ühtaegu minu nooruse kõige õnnelikum aasta, kuigi selle jooksul küpsesid need seemned, mis mürgitasid maailma ja määrasid kindlaks mu enese saatuse. Esimese aimduse tulevatest sündmustest sain, kui kuulasin meister Laurentiuse ja isa Pietari jutuajamist emand Pirjo majas.

      Isa Pietari ütles: „Rootsi seisuste esindajad on meie kõrgeaulise peapiiskopi Gustav Trolle tema pühast ametist lahti lasknud ja niisugust asja ei ole meie riigis varemalt juhtunud, nii et võin vaid kohkumusega mõelda, mida püha isa Roomas ütleb, kui ta sellest juhtumist kuuleb.”

      „Siin ei ole eriti mõelda midagi,” arvas meister Laurentius ja hõõrus rahulolevalt käsi kokku. „Riik kuulutatakse põlualuseks, lapsed jäävad ristimata, surijad ilma viimase võidmiseta, noorpaarid laulatamata ja kirikud pannakse kinni. Niisuguseid asju on juhtunud palju väiksemalgi põhjusel.”

      Segasin vahele ja ütlesin: „Ei tule kõne alla, et kaitseksin jumalavallatut tegu, aga võin öelda, et kuulsin usaldusväärsest allikast, et meie hea peapiiskop on paadunud unioonimees ja niisiis riigivaenlane. Kuna rahu tsaariga on jälle risti suudeldes mitmeks aastat ette ära kindlustatud, siis ei saa riiki ähvardada mingi oht peale Taani. Ja oht ähvardab, seda teame, sest püssirohtu tehakse ja suurtükke taotakse, nagu võin ise kõige paremini tunnistada, sest olen suvi läbi kukelaulust vesprini oma parimat oskust mööda vaeva näinud, et riiki varustada, kuigi keegi mind selle eest tänanud ei ole.”

      „Maine tänu ja au on vaid tühisus,” ütles isa Pietari vagalt. „Viimselpäeval meid kaalutakse ja mõistetakse kohut meie üle meie teenete järgi. Aga on õudne mõelda, et püha isa oma õigemeelses ägeduses saadab kogu maa kirikuvande alla. Põlualuseks kuulutamine teeks väga suurt kahju just neile, kes kirikut hardalt teenivad, sest me kaotaksime kõik oma seaduslikud sissetulekud paljude kiriku määratud teenuste pealt ja jääksime armetult vaeseks. Ma ei pea sellega silmas niivõrd iseennast, sest noorpõlves mungatõotust andes mõistsin end vaesusesse. Vahel on heatahtlikud ja vagad inimesed mulle mu teenete eest tasunud, nii olen oma tõotuse kohaselt lasknud rahal minna niisama kiiresti, kui see on tulnudki, sest muidu oleks see pidanud kosutama meie auväärt priori rahalaegast. Ei, ma ei muretse hoopiski mitte iseenese pärast, aga ma kardan, et talupojad, kes on ka muidu kitsid ja kangekaelsed olendid, ei maksa enam kirikule kümnist, kui neilt võetakse missa ja pühad sakramendid.”

      Meister hõõrus aina rahulolevamalt käsi vastamisi ja ütles: „Sul on õigus, armas isa Pietari. Võin ehk veel kogemuse põhjal ennustada, et selle maa kangekaelsed inimesed hakkavad pilduma solvanguid ja vandesõnu juba siis, kui vaid näevad musta mungakuube, loobivad neid koguni kivide ja sõnnikukänkratega, sest oma mõistmatuses arvavad nad muidugi, et kirikuvande alla panemises on süüdi preestrid ja mungad. Ja ma ei kahtle, et Häme või Pohjanmaa kanged mehed tulevad koguni kootidega ja koksavad maha rändava munga siin ja seal, millisel teol võib olla vaid üks karistus ja meistrimees saab tööd juurde. Aga see on tühi-tähi selle kõrval, mis hakkab juhtuma kindlustes ja väljakutel, sest mina juba näen vaimusilmas paljude suursuguste päid paindumas paku ääres raskete mõõkade kõditada. Ja timukal on ükskõik, kas need on jüüdid või jöödid või meie oma maa isandad, vaid timukas näeb meelsasti, et üks riik teise järel saab tunda karmikäelist raputamist kuklas, nii et pead lendavad korvi nagu küpsed õunad.”

      Emand Pirjo ütles, et säherdune jumalavallatu jutt ajab talle hirmu peale ja et tema arvates on lahja rahu alati parem kui ükskõik kui priske riid. Aga isa Pietari kukkus ohkima ja haleda häälega kaebama ja ütles:

      „Kas ma pole juba küllalt raskusi läbi elanud ja näinud rohkem kui küllalt viletsust hirmsast venevihast kuni jüütide julmade röövretkedeni välja, et ma pean veel vanul päevil tunda saama niisugust alandust, et inimesed näitavad mulle vihas näpuga ja loobivad mu mungarüüd porikänkratega. Olin küll lootnud, et sellest ma pääsen, sest mul pole ka enam tonsuuripügamisega tüli, vaid hea Jumal on oma armus mind sellest vaevast säästnud ja mu pea kiilaks teinud. Noorpõlves oli mul must ja lokkis juus, mida oli kahju maha ajada ja millele üks kui teine naine vaimustatud pilke heitis, nii et mul oli hulk vaeva, et neid takistada minu juukseid näppimast, aga nüüd on järele jäänud juuksed hallid ja mu nina on jäme ja punane ja kogu mu keha punsunud kõigist raskustest ja vaevast, mille olen vaimulike harjutuste käigus läbi teinud. Kas siis niisugusena pean ma nagu vaimust vaene kerjates maanteedel rändama koos tõrksa rahvaga, kes on nii ahne, et nülib noortel mändidel ka koore leiva sekka ja ulatab kerjajale leiva asemel kibeda petuleiva.”

      Aga meister Laurentius ei lohutanud teda sugugi, vaid ütles: „Nutt ja halisemine ei aita, vaid tormi tõusmas nähes otsustab tark mees kiiresti, on ta jüüt või rootslane, uniooni või isand Steni mees, peapiiskopi poolt või vastu, ja talitab vastavalt sellele. Seda kunsti nimetatakse poliitikakunstiks ja see pole teab mis kunst, sest toob varem või hiljem ikka sama lõpptulemuse. Valid sa siis nii või teisiti, igaühel СКАЧАТЬ