Mikael Karvajalg. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kroonib keisreid. Kuld avab taevariigi uksed ja päästab hinge puhastustule kannatustest. Kuld sõlmib abielud ja lõhub need. Kuld avab ka kõige suletumad uksed ja tõstab kaupmehe vürstidega võrdseks. Kas ei ole siis inimese kõige kasulikum eesmärk koguda nagu oskab kulda, sest kuld tähendab vabadust, võimu ja kogu elu naudingut ja lunastab inimesele pärast surma taeva õndsuse, sest ei ole ühtegi pattu, millest inimene ei või puhastuda kulla abil, vaid püha kirik on kui hea kaupmees määranud hinnad kõikidele pattudele igaühe seisuse ja jõukuse järgi.”

      Ta maitses punast veini, ohkas ja jätkas: „Eluaeg olen teinud tegemist kulla ja hõbedaga, aga mida rohkem ma olen kullaga tegemist teinud, seda mõistatuslikumaks on see minule muutunud, sest kuld on iseenesest vaid kollane, raske, sitke ja painduv metall, millele võib anda mitmeid kunstipäraseid ja kauneid vorme. Aga kogu kullassepakunstist hoolimata jääb kulla vormidest kõige väärtuslikumaks rahaks löödud ja tunnustega varustatud kuld. Visa tööga ja otsaesine märg, vaeva nähes võib inimene koguda nii palju kulda, et saab sellest vanaduspäevade toe, aga meie elu on selles mõttes tähelepanuväärne, et mida raskemat tööd inimene teeb, seda kitsimalt tema pingutusi tasutakse ja meie ajal ei rikastu ükski inimene iseenese tööga, isegi meisterlikud kunstnikud mitte, kes taovad kulla kõige ilusamatesse vormidesse, sest nad on õige sageli päevavargad ja joodikud, nagu meie kõige osavamad portreemaalijad ja pühakujude nikerdajad, kelle teoste eest makstakse heldelt. Ei, oma tööga ei rikastu keegi, vaid ka mina ise teenin rohkem kui ise tööd tehes, sest mul on osad Lüübekisse purjetavatel laevadel ja ma lasen teistel end minu heaks ohtu seada. See on kõige tähelepanuväärsem õpetus, mille meie aeg on sünnitanud, ja see sai mulle selgeks alles hilises eas, kui olin viiskümmend täis. Aga selle tulemus on olnud, et ükskõik mis ajal ei ole eraisikutest kaupmeeste kätte kogunenud nii tohutud varandused nagu praegusel ajal ja selles ei ole midagi seadusevastast või valet, nagu mõistmatu inimene kergesti uskuda võib, isegi mitte nõidust, vaid inimene rikastub, kui paneb teised inimesed enda eest tööd tegema, ja mida rohkem ta rikastub, seda rohkem ta paneb teisi inimesi enda heaks tööd tegema, rikastudes üha rohkem, nii et Flandria ja Itaalia suurte linnade kudumiskodades koovad mitusada inimest kangaid üheainsa kaupmehe tellimusel. Aga kulla ja hõbeda töötlemisest ei või ülemäära rikastuda ükski inimene, kui ta ka peaks töös kümneid ja sadu selle, vaid osavgi kullassepp vastupidi vaesestub, kui üleliia oma töökoda laiendab. Ütle, millest see tuleb, koolipoiss Mikael, ja sa oled tark poiss.”

      Ütlesin, et niisugustes asjades ei või ma sugugi võistelda tema teadmiste ja tarkusega, aga kõikide dialektika ja loogika seaduste järgi rääkis ta endale vastu, sest loogika ja lihtsa arvutuse kohaselt valmistas ja teenis meister, kellel oli kümme selli, kümme korda rohkem kui meister, kellel oli vaid üks sell. Aga kullassepp Lauri maitses oma peekrist haput veini ja seletas:

      „Igal maal ja igas linnas on vaid vähesel määral inimesi, kes võivad paigutada oma vara kuldehetesse ja hõbenõudesse. Aga iga inimene, ka vaene, vajab toidu sisse soola ja kangast rõivasteks ja pattude andeksandmist oma hinge päästmiseks. Kaupmees, kes ostab niisugust kraami sealt, kus seda kõige odavamalt saab, ja müüb seda kalli hinnaga vastavalt nõudlusele ja rahva vajadusele, rikastub. Rikastumiseks vajab kaupmees laevu, privileege ja eriõigusi, aga kõik see on nii keeruline, et vaevalt sa sellest aru saad. Maavaldused, töökojad ja kaubahoovid ei ole iseenesest rikkus, vaid rikkus tähendab kündjate, sellide ja meremeeste keerulist ja rasket tööd, kui nad napi palga eest kaupmeest teenivad ja oma töö tema kasuks ära annavad.”

      „Vist saan aru,” ütlesin. „Niisamuti ei tähenda kiriku patuvabastuskirjad, mida suurtes riikides müüakse, iseenesest mitte midagi, need on vaid paber, kuni inimese usinad patutööd teevad need väärtuslikuks ja vahetavad rahaks. Ja mida usinam töötegija inimene on, seda rohkem ta kaupmeestest kasu saab, ja mida usinam patutegija ta on, seda rohkem ta pühale kirikule kasu toob.”

      „Kirik on iseasi,” ütles meister Lauri. „Taevas hoidku mind sõnagi kiriku vastu ütlemast, sest kirik on kullassepa parim liitlane ja suurim tellimuste tegija, kuna tekitab inimestes kasuliku patutunde, nii et nad tellivad oma pattude lepituseks hõbekarikaid ja oblaadilaekaid, et need kirikule kinkida. Aga enesestmõistetavalt ärritab inimest, kes kaugelenägelikult enese ümber vaatab, sageli mõte, et suur raha viiakse kodumaalt igal aastal Rooma Peetruse pennideks, kuigi neid võiks palju kasulikumalt kasutada kodumaal meie vaestesse kirikutesse hõbedast küünlajalgade ja kuldlõngaga tikitud altarikatete muretsemiseks.”

      Küllap olen juba piisavalt jutustanud, missugune mees oli kullassepp Lauri ja kui lahkesti ta minuga ringi käis. Ta rõõmustas ka oma laste õppimisvõime ja kiire arengu üle, lugedes selle täiesti õigesti minu teeneks. Ja minul ei olnud selle juures muud mõtet, kui et kuidas saaks tema majas võimalikult hilja peale jääda ja kuidas võiksin kõnetada teiste eest salaja tema kaunist tütart, et järele katsuda tema tundeid, kuigi ma ei julgenud loota, et mina meeldiksin talle niisamuti, nagu mina temast sisse võetud olin. Nõnda mängisin sageli lastega kuni hilise õhuni välja ja ka meistril ei olnud selle vastu midagi, sest segasin nende mängudesse mitmesuguseid kasulikke õpetusi ja lasksin neil esitada vanematele juhtumeid pühakulegendidest. Kuid kui pööraselt me ka mängisime, vaprus vedas lõpuks alt alati ja ma ei julgenud Annasse puutuda, kuigi ta pani vahel käe märkamatult mu kaelale ja vaatas mind, näost punane ja silmad põlemas.

      Kuni tuli kevad, paistis soe päike, hanged sulasid ja majaräästaist jooksid veenired. Ööd lühenesid, õhtud hakkasid helkima nagu pärlid ja samm rõgises jala all, kui öine külm päeval sulanud loikudele jääkirmed peale tõmbas. Maria ilmumispäeval oli maa lõunapoolsetel mäerinnetel juba paljaks sulanud. Pühapäevadel ei olnud mul meister Lauri majja minemist, aga ma olin murdnud vahikünka veerult esimese kollase kevadlille ning mu keha kuumas kõhklusest ja ihast, kui meistri mõisa ümber tiirutasin. Lõpuks nägin, kuidas meister ja tema veenilaiendite all kannatav naine majast lahkusid. Siis läksin nagu mees muiste sisse ja Anna teretas mind hämmastunult ja säravate silmadega. „Anna Lauritütar,” ütlesin. „On kevad.” Ulatasin talle kollase paiselehe ja ta vaatas seda tähelepanelikult ja keerutas seda oma kitsas käes. Ta oli pühaderõivas, ta kael ja käsivarred olid paljad ja ta põue kattis õhuke kallis sall, nii et ta oli päris täiskasvanu moodi. Mul jäi teda vaadates hing kinni.

      „Isa ja ema läksid gildimajja,” ütles ta süütult. „Ka teenijarahvas on vaba, ainult poisid ja mina oleme kodus. Mina pean valvama, et tuli vallale ei pääseks, ja poistel silma peal pidama, aga mul on väga igav. Tegid hästi, kui tulid mind tervitama, Mikael.”

      Ta palus mul istuda ja tõi mulle keldrist kadakase kapa sees kanget Lüübeki õlut, sest oli Maria ilmumispäev, ja jõi ka ise kapaservast, nii et seda suurema õhinaga kummutasin mina selle poole peale. Poisid olid mu tulekut kuulnud ja hakkasid mind nuiama, et nendega mängiksin.

      „Mida me mängiks?” küsis Anna. „See peab olema sünnis mäng, et ma oma uut kleiti katki ei käristaks, sest see teeks ema meele pahaks ja isa vihastaks. Kas sulle meeldib mu kleit, Mikael?”

      „Mulle meeldib su kleit, Anna,” ütlesin ja mul oli armas ja piinarikas tema nime valjusti välja öelda. „Ma ei usu, et ka printsess oleks ilusam kui sina selles kleidis.”

      „Mina tean, mina tean,” hüüdsid poisid nagu ühest suust. „Me mängime printsessi ja lohemadu.”

      See oli nende kõige armsam mäng ja mina pidin esitama selles püha Jüri osa, sest kõige toredam, mida nad teadsid, oli riietuda ühisesse karunahka ja vedada kahe peaga elukana järel soomuselist saba, möirates ja röökides, nagu võis kujutleda, et vihane lohemadu seda teeb. Aga enne seda olid nad julmad sõjamehed, kes igasuguseid vigureid tehes sidusid Anna randmed nahkrihmaga kokku ja panid ta seinakonksu külge, nii et ta jäi ülestõstetud kätega abitult seisma ega suutnud end ise vabastada. Anna naeratas mulle, aga punastas ja pööras pilgu ära, märgates, et poistega rabelemisel oli kaelasall kõrvale libisenud ja paljastanud ta kaela ja osa ümaraks muutuvast СКАЧАТЬ