Mikael Karvajalg. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ riidest lahti võtta ja puhtad rõivad selga panna, enne kui tuppa tulin. Muld, millest salpeetrit keedetakse, kaevatakse, nagu kõik ometi teavad, vanadest lauda- ja karjatallide alustest ning sõnnikuaukude põhjadest. Paha haisu pärast ei lubanud raad keedukoja asutamist linnamüüride sisse, kuigi meister Schwarzschwanz siunas kurjalt, et tema keedukoja haisud on rae enese haisudega võrreldes nagu mürr.

      Vabanesin sellest jäledast tööst siiski varsti, sest korraldasime meister Schwarzschwanzi juhatust mööda mulla kaevamise ja veo keedukohale nii, et keetmine jätkus korrapäraselt ja andis pool tündrit puhast salpeetrit nädalas. Sulaste vanem vastutas töö jätkumise ja salpeetri puhtuse eest, milleks pidi olema kolm keedukorda, ja pärast seda ei olnud mul keedukojaga rohkem vaeva kui ratsutada kord päevas kontrollima, kuidas töö edeneb. Tohtisin laenata meistri hobust ja sadulat ja see ei olnud sugugi väike lõbu minu töös, kui olin õppinud hobusega ümber käima ja sirge seljaga sadulas istuma.

      Vana püssirohuveski paiknes inimtühjas kohas, linnast kaugel jõe kaldal, kus oli piisavalt vett püssirohu niisutamiseks ja kustutustöödeks võimalike plahvatuste puhuks. Aga meister Schwarzschwanz oli ettevaatlik ja osav oma ametis ning lasi väävli, salpeetri ja söe igaühe eraldi puust hõõruja vahel peeneks jahvatada. Miiliga meil muret ei olnud, sest kogenud miilipõletajaid oli võtta ja nad põletasid nii häid süsi, et meistri sõnul ei olnud ta kusagil paremaid näinudki. Eriti vaimustatud oli ta kasesöest, sest see tegi püssirohu kangeks ja hoidis kokku kallist väävlit ja salpeetrit. Ta kinnitas koguni, et kasesütt püssirohu tegemiseks tasus müüa ka teistesse maadesse, kus kask ei kasvanud. „Aga,” ütles ta, „püssirohu tegemine on juba nii vana kunst, et selle harrastajad klammerduvad kangekaelselt vanade kommete külge ja iseenesele kahjuks ei usu targemaid.”

      Meister Schwarzschwanz otsis oma töökojas eri ainete kõige sobivamat seguvahekorda, uskumata vanu õpetusi, kui tegemist oli kasesöega. Tal oli mõõdulati peal libisev pomm, mille all ta lasi üheraskustel püssirohulaengutel plahvatada, mõõtes hoolikalt, kui kõrgele ühe või teise segu jõul pomm lendas. Mina märkisin üles iga segu koostise, kuni ta oli õige suhte välja selgitanud. Tal kulus selle täpse mängu peale päevi, nii et hakkasin kahtlema, kas sellest ka vastavat kasu sai. Aga ta kinnitas, et suurtükimeister peab tundma tema kasutuses oleva püsirohu kõiki omadusi, sest ainult selle plahvatusjõu järgi võis teada, kui tugevat laengut oli tarvis teatud laskekauguse saavutamiseks teatud mõõtu suurtükis.

      Siis tuli paras ühtlane läänetuul ja me mõõtsime pöörlevasse segamistõrde õiges vahekorras väävli, salpeetri ja söe. Meister lülitas tõrre veski masinavärgi külge ja hoiatas veskisulast: „Lase veskil ühtlaselt ringi käia.” Siis ta lõi vagalt risti ette ja ütles: „Lähme kõnnime, Mikael.” Kõndisime veskit silmas pidades üle õitsvate niitude ja meister pidas mulle loengut, kuidas paljud püssirohumeistrid valisid endale meelepärase tuule püssirohu segamise ajaks. Mõni kiitis, et põhjatuul teeb püssirohu kangeks, teine soovitas lõunatuult, kolmas kagutuult.

      „Aga paavsti püha habeme nimel, Mikael,” ütles ta. „See jutt on tühi loba ja ebausk, mis võib mõjuda asjatundmatutele, aga mitte kogenud püssirohuvendadele. Tuul nagu tuul ikka, kui vaid veski ühtlaselt ringi käib ja on hästi määritud, nii et kusagilt hõõrdumiskohalt säde tünni ei lenda.” Näinud päikese järgi ära, et on kulunud paras aeg, käskis ta kaugelt röökides veskisulasel veskitiivad seisma panna. Need jätsid tiirlemise pikkamisi järele ja me läksime sisse segamistünni kontrollima. Meister võttis peotäie püssirohtu, maitses seda ja teatas, et on rahul. Ained olid ühtlaselt segunenud. Pärast seda kühveldati püssirohi puulabidaga puhastele puualustele, kus seda niisutati, sõtkuti ja suruti läbi sõelade sõmeraks. Meister kasutas sõtkumisel ainult vett, kuigi sai kindlusest selle jaoks kannude viisi kallist viina.

      „Viin on tarvilik rõske ilmaga ja talvel, kui peab püssirohu kiiresti kuivaks saama, sest see haihtub püssirohust kiiremini kui vesi. Aga see on ametisaladus, millest ei tohi asjatundmatutele rääkida. Minu maks kindlusest on kannutäis selget viina iga püssirohutünnitäie vastu ja ei ole kindluseülema, võtku teda katk, asi, milleks ma põletatud viina kasutan, sest ta usub, et see kuulub püssirohu valmistamise juurde. Kui saan püssirohu tehtud ja kuivaks suvel, kui ilmad on kuivad ja tuuled leebed, siis on see tänu mu enese oskusele ja mitte kindluseülemale. Aga kui püssirohi saab otsa ja ümberpiiramise ajal peab hakkama vanadest keldriseintest ja vangikoobaste põrandatelt salpeetrit kaapima ning viimsedki väävliriismed salvede põhjast kokku pühkima, siis on kange hea viin püssirohumeistrile vältimatu abivahend.”

      Ta jäi vait ja vandus häälekalt, kui meenutas arvukaid ümberpiiramisi, millest oli pidanud osa võtma, aga jätkas oma õpetust:

      „On muidugi meistreid, kes kinnitavad, et viin sisaldab hingust meenutavat haihtuvat ainet, millest viin saab oma kange ja tervisliku lõhna ja mis tugevdab ka püssirohu jõudu ja paneb selle põlema eredama leegiga. Öeldakse, et esimesena leiutasid selle aine uskmatud araablased ja nimetasid selle kohol’iks. Niisugused õppinud meistrid panevad püssirohu sisse ka punast elavhõbedapulbrit, koguni ussimürki, aga Kristuse vere nimel, kui niisugusest asjast on abi, siis on see abi nii väike, et seda ei pruugi arvesse võtta. Igatahes ei ole see kõiki niisuguste segude juurde käivaid vaevu ja kulusid väärt. Ei, mu poeg Mikael Pelzfuss, kogenud mehele piisab ühest paternosterist, kui veskitiivad ringi hakkavad käima, ja „Ave Mariast”, kui valmis, kuiv ja sõmer püssirohi puupütti topitakse, sest suurtükk ahmib püssirohtu nagu siga leivapätsi ja on täitmatu kui noor lesk, kelle põhjalik pihile-võtmine käib üle jõu ka paljasjalgsele turskele mungale. Seepärast peab suurtükkidele valmistama tünnide kaupa püssirohtu ja nimelt nii lihtsal viisil kui vähegi võimalik, sest muidu läheb selle valmistamine liiga kalliks.”

      Vahetpidamata rääkides sõtkus meister püssirohu muredateks kakkudeks ja õpetas püssirohusulaseid, kuidas neid läbi sõelade pressida, nii et püssirohi sai sobivalt sõmer, sest kõige peenemat püssirohtu sai kasutada vaid süütepanni peal. Siis laotati püssirohi puust alustel tuulevaiksele, päikesepaistesele ja soojale mäeküljele kuivama ning kühveldati lõpuks puulabidatega püssirohutünnidesse, mille kaaned taoti puunuiadega kinni. Püssirohusulastel ei tohtinud kaasas olla mitte ühtegi metallist eset, ja ka jalas võisid nad kanda ainult karvaseid nahast kapukaid või tohust viiske. Aga kuna püssirohusulased pidid ka pühakute pildid kaelast ära võtma, siis kurtsid nad haledasti ja ütlesid, et neil ei olnud nende ohtlikus töös enam mingit kaitset. Selleks oli meister siiski valmis, sest ta pakkus neile oma tinast valatud püha Barbara kujusid ja lubas neid nahkkotikeses kaelas kanda ja küsis kujude hinnaks mitte rohkem kui poole meeste esimesest kuupalgast, lubas koguni, et ostab need sellesama hinnaga tagasi, kui mehed peaksid tahtma sügisel tööd lõpetades kujude antud kaitsest loobuda.

      „Nagu teate,” ütles ta, „kui te ülepea midagi teate, kuna olete vaid harimata mühakad, siis püha Barbara kaitseb inimest välgu ja äikese hävitustöö eest ja on seetõttu olnud püssirohutegijate ja suurtükimeeste kaitsepühak. Kui te seda ei usu, siis minge toomkiriku ristikoorile ja vaadake tema õndsat pilti, mis on osavalt ja erksate värvidega põhjapoolsele võlvile maalitud. Need tema tinakujukesed on õnnistatud kõige vagama ja oskajama mehe parimate õnnistustega, neid on ujutatud pühitsetud vees ja olen neile igaks juhuks peale pannud erilised manad, mida olen õppinud oma võrratult õpetajalt suurtükimeister Magnus von Schwarzkunstilt. Ta oli nii kuratlik mees ja oma kunstides nii vägev nõid, et neetud vandenõulased pidasid lõpuks kindlamaks pista ta tema enese kõige suurema suurtüki torust sisse ja ta leisika püssirohuga otse paradiisi saata, sest ta eksis teenima oskamatut ülemat ja langes kõige oma suurtükiga vangi. Ühe sõnaga, need kujud, mida ma teile odava hinnaga müüa pakun, teevad teid teie ametis kõvemaks kui mõni Passau nõiakunst.”

      Ka kõige lihtsameelsem mees mõistis, et ei kaotanud midagi, kui kuju ostis, sest need kujud olid meistrile enesele nii väärtuslikud, et ta lubas need sügisel tagasi osta. Samas taipas igaüks neist sügisel, et on rumal, kui nii tugeva nõiariista käest annab, sest lähenesid СКАЧАТЬ