Mikael Karvajalg. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mikael,” ütles meister rahunedes. „Kindluseisand nõuab, et pean talle lepinguvastaselt raudsuurtükke valmistama, sest temal ja tema riigil ei olevat raha osta suurtükimetalli jaoks vajalikku vaske ja tina. Aga säherdune riik on hukule määratud, kes kinnitab, et tal ei ole raha suurtükimetalli jaoks, samal ajal kui igas kirikus kõigub kell ja pürjelite kapid on tinatoope tuubil täis.”

      Suurtükimehed hakkasid noogutama ja ütlesid kui ühest suust, et rauast suurtükk on oma rahvale ohtlikum kui vaenlasele, aga siis taipas meister, et oli öelnud ülearu, ja viis mu minema, ärritusest üha puhisedes. Kindluse õuel vinnas ta end hobuse selga ja me läksime linna tagasi, tema ratsa sammu sõites ja mina hoidsin kinni ta jaluserihmast, sest tal oli kombeks öelda, et vaene hobune pidi küllalt kannatama tema enese raskuse pärast, ja nii nõustus ta enda taha sadulasse võtma ainult seelikukandjaid, juhul kui neil oli nägu ja tegu, et tema meelt lahutada.

      Aga kui olime oma majutuskohta tagasi jõudnud, siis kinnitas ta, et teda on tabanud tõsine mure. Tema arusaamist mööda vastas üksainus korralik ja kõigi kunstide järgi valmistatud pronksist suurtükk kümnele raudsuurtükile, kui see oli täiesti veekindel, ilma mullide ja pragudeta. Ka pragunenult võis pronkssuurtükk veel kasutamiskõlblik ja kasutajale ohutu olla, sest pronks oli sitke ja suurtükk ei plahvatanud tükkideks. Valatud raudsuurtükid aga olid salakavalamad kui rebased ja ohtlikumad kui õelad eided, sest need võisid iga hetk plahvatada ja lõhki minna ja kasutaja tappa. Ümber südamiku taotud raudsuurtükid olid mõnel määral ohutumad, aga nende valmistamine oli aeganõudev ja keeruline ja kogenud suurtükimees laadis nad vaid poole püssirohukogusega, nii et nende laskeulatus kujunes tühiseks.

      „Üldse laseb vaid hull või tobu end raudkirnu kasutajaks palgata,” ütles ta. „Kogenud suurtükimees tänab ja keeldub sellest aust. Aga meie oleme sundolukorras, sest olen kohustatud muretsema kindlusse suurtükke ja kindluseülem on mulle juba nii palju võlgu, et tema näeks hea meelega, et ma lepingu murraksin ja tema ei peaks mulle mu saamata tasu ära maksma. Aga valuga ma suurtükke tegema ei hakka, pro primo, sest mina seda kunsti ei oska. Vaid olen harjunud kasutama suurtükkide valamiseks ainult järeleandlikku suurtükimetalli, mis on vaesele inimesele suur kunst küllalt, pro secundo, kuna ma ei või kui oma ameti meister võtta oma hinge peale süütute suurtükimeeste surma ja peast ilmajäämist, mis on valatud raudsuurtükkide ainus tulemus.”

      Tähendasin, et Soomes on osavaid seppi, keda ta oleks võinud suurtükke taguma õpetada. Meister sügas kukalt ja ütles, et on küll näinud, kuidas suurtükke ja suurtükikuule taoti, aga vaevalt ta suudab seda kunsti õpetada. Ta oli väga mures, aga paar kannutäit õlut ära joonud, leidis ta lohutust ja hakkas mõtlema töökoja üürimisele, raua ostmisele ja osavamate seppade värbamisele Turu linna lähistelt. Küsisin, kas talle ei piisaks ühest osavast sepast ja tema sellidest, kellele sepp võiks uue kunsti selgeks õpetada, kui on selle ise ära õppinud, sest sepameistrid olid hästi makstud ja oma väärtust tundvad mehed. Millega ta neid palkab, kui ta ka oma tasu kindlusest kätte ei saanud. Ta nõustus, et mu mõttes on tõetera sees, ja tänas mind nõuande eest.

      „On tõsi, et Jumal ei loonud maailma ühe päevaga,” ütles ta. „Mul on kogu pikk talv aega koos sepaga töötada ja ehk õnnestub meil välja arendada odav ja praktiline viis suurtükkide tagumiseks. Kindluseülem ei nõua õnneks väga suurte kuulidega suurtükke, sest pole mitte päriselt poole aruga. Sepikojas on vähemasti soe, sest minu lepingu järgi tuleb jääda siia pimedale ja külmale maale talveks ja mind hirmutavad tõsiselt kõik lood rohkest lumest ja kohutavast pakasest. Sest minule on räägitud, et vesi külmub kaareks, kui mees talvel nurga taha oma loomulikke vajadusi rahuldama läheb, ja et inimesed peavad liikuma, lapikud lauad jalas, et nad armetul moel paksu lume sisse ära ei upuks.”

      Lohutasin teda seletusega, et Turus ei pidanud ta oma vete külmumist kartma ja ka mitte suuskadega liikuma, sest linna teed aeti pärast lumesadu lahti ning reed ja jalakäijad kandsid hoolt, et need oleksid tasased. Tõin talle siiski suusad näha ja seletasin nende eeliseid lumes liikudes. Õlu oli jõudnud juba meistrile pähe hakata. Oma julguse karastamiseks poetas ta viina sisse näpuotsatäie peent püssirohtu ja jõi napsiklaasitäie seda segu ära, pani suusad jalga ja proovis mööda töötoa põrandat suusatada. See uus kunst vaimustas teda sedavõrd, et ta läks ja hakkas itsitades ja hõisates õuemurul suusatama ega teinud minu manitsemisest väljagi, kuigi kartsin, et ta teeb endale niisuguse käitumisega häbi. Inimesed needsid ja lõid risti ette, kui nägid, kuidas ta keset suurt suve suuskadega sõidab, ja paljud kinnitasid, et tundsid seljas külmavärinaid ja katsusid käega, kas sadas lund. Ja tõtt-öelda ei tõusnud meistrile sellest sündmusest mingit kahju, vaid vastupidi, tema kui pimedate kunstide oskaja kuulsus vaid tugevnes, sest linnas levis lugu, et pärast püssirohuleekides kümblemist oli ta nõidunud oma õuele lumesaju, et end jahutada, ja lund oli tulnud nii palju, et ta vajas õues liikumiseks suuski.

      9

      Olen sellest asjast nii palju rääkinud, sest see viis teise sündmuse juurde, millel oli hiljem suur mõju kogu mu elule. Sest kui meister oli oma töökoja korda saanud, lõppes mu koolivaheaeg ja ma pidin kui sõnakuulelik koolipoiss jälle kooli kõmpima, kuigi kuna olin vaba eluga ära harjunud, siis oli ka nii tark õpetus nagu dialektika minu meelest külge saanud hallitusemaigu. Olin niipalju edasi arenenud, et usalduse märgiks kasutas meister Martinus mind abilisena, kes uutele tulnukatele ladina keele esimesi algeid pähe tagus, nii nagu osav meister jätab mustema töö sellidele teha ja ise tegeleb vaid peenema lihvimisega. Antud juhul tähendas see, et meister Martinus ilmus hommikuti, õhtuti ja kord keskpäeval karistustuppa ja andis uutele õpilastele peksa, võrdse jao said kõik, vanimast kuni kõige nooremani.

      Minu osaks jäi lohutada neid teadmisega, et ma ise olin sama sauna läbi käinud, ja et kuigi õpetuse saun oli mõru saun, oli selle palk teadmine ja tegu. Soovitasin neile karurasva, millel oli olnud nii suurepärane mõju mu oma nahale, ja pärast proovimist kinnitasid mitmed neist, et karurasv tegi painduva kasevitsa kõrvetuse parandamisel imesid. Ja ikkagi oli nende elu nukker, kuni nad õppisid ladina keeles korralikult vanduma. Selles osutasime meie, vanemad koolipoisid, neile vennalikku abi nagu oskasime, sest mäletasime ise hästi, kui palju oli see kunst meile meie hädades alguses abiks olnud. Magister Martinus ei lubanud nimelt kellelgi koolimüüride vahel isegi mitte vanduda üheski teises keeles peale ladina, kuigi pidas selle õpetamist oma väärikust haavavaks. Ja ikkagi väändus tema hambutu suu vastumeelseks naeratuseks, kui ta kuulis mõne noore scolarius’e suust esimest mahlakat ladinakeelset vandumist, samal ajal kui tuline kümblus ähvardas igaüht, kes eksis vandudes oma emakeelest abi otsima.

      Breviarum’i lugemist ei pidanud ta minule vajalikuks, sest abieluvälise sünnipära tõttu ei saanud mind niikuinii preestriks õnnistada, vaid mina võisin mõelda vaid maistele ametitele. Nii pidas ta mind palgata abiõpetajana ja see tegi mu meele mõruks, sest pidin siiski loobuma oma kirjudest pükstest ja taas ülle tõmbama scolarius’e halli rüü. Ja nii nagu alati on keelatud vili kõige magusam, ei osanud ma unistada suuremast õnnest kui see, et saan ükskord pühitsetud klergiks püha kiriku alla.

      Neid mõtteid mõeldes rändasin mihklipäeva lähenedes mööda tänavat, ümbrusele tähelepanu pööramata, kuni hirmus kisa ja röökimine mind virguma sundisid. Pakku jooksvad inimesed lõid mu pikali ja end jalule ajades jõudsin vaevu näha, kuidas metsistunud härg mulle vastu jookseb, kui loom mu juba sarvedele haaras ja üheainsa nõtke pealiigutusega õhku katuseräästa kõrgusele heitis. Maha prantsatades jõudsin näha, et pulli sarvedel ripub riba mu rõivast ja et ta oli katki rebinud oma köitest lõad ja tal oli korda läinud maha kiskuda silmade ette seotud riie. Loom lõõtsutas mu ees, nii et maast keerutas tolmu, ja kaapis jalaga, et mind sarvede otsa torgata. Uskusin kindlalt, et mu viimane hetk on käes, ja olin hirmust nii kange, et ei tundnud isegi valu ega suutnud kuuldavale tuua kõige lühematki sõna oma hinge päästmiseks. Aga sealsamas astus mu kõrvalt ette turske maapoiss, haaras pullil rahulikult sarvist ja väänas ta suurema vaevata pikali. Sel ajal kui härg jõuetult СКАЧАТЬ