Mikael Karvajalg. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Olin magister Martinuse koolis kõige noorem ja nõrgem, ja see ei teinud mu olemist sugugi kergemaks, kui mu kõrval põrandal õlgedes konutas istuda noormehi, kellel hakkas juba habe kasvama ja kelle nilbed ja kõlvatud kombed näitasid, et nemad armastasid pigem maailma siivutut saginat kui sõna mensa käänamist. Magister Martinuse ja tema abiliste ainus õpetamise vahend oli soolvees leotatud kasevitsad, nii et ma sageli kujutlesin, et nad on segi ajanud, kummast otsast teadmine inimese sisse läheb. Paistab siiski nii, et grammatika õpetamisel püsib kindlamalt meeles see, mis taguotsa kaudu inimese sisse uhatakse. Nii raske on alguse ajal ladina keele oskus ja seda võib õppida ainult arutu tuupimise abil.

      Esimestel aastatel õppisin vist küll niisama palju rootsi ja saksa kui ladina keelt, sest koolis õlgedel istus kõrvuti erikeelseid pürjelite ja vabameeste poegi ning talupoegade jõmpsikaid, nii et magister Marti-nus pidi kordama samu seletusi kõigis neljas keeles, kui ta üldse midagi seletama vaevus, kuni kolmandal aastal sai ladina keelest meie ainus kõnekeel ning kooli ja kiriklike talituste ajal tõi ka pisike omakeelne sosin sosistajale valusalt tulise ihuharimise. Aga vitsa usinal kasutamisel oli ka oma hea külg, see hoidis vere sooja, sest muidu pikad talved külmal põrandal õlgedes konutades oleksime saanud igaveseks ajaks surmatõve. Köha, rögistamine ja vesised ninad olid koolilapse tunnus, aga käsivarre usin vibutamine hoidis magistri soojas ja kaseoksaga ihuharimine arstis rögistamist tõhusalt.

      Aga mida rohkem me õppisime, seda rohkem hakkasime armastama oma kõledat kooli, mille paksud kiviseinad ümbritsesid meie noorust nagu hauakamber. Lubasime ja vandusime üksteisele, et kui tuleb kunagi meie kord, siis saavad ka meie järeltulijad täie mõõduga, ja kui hakkasime oma peaga ladinakeelseid lauseid moodustama ja avastasime, et grammatika pähetuubitud reeglid kuuletusid alandlike toapoiste kombel teenima meie mõttelendu, siis täitis meie meeli pöörane rõõm. Me laulsime jumalakartlikke laule, kuni sõnavara ja teadmiste korjudes said päheõpitud sõnad uue sisu ja me avastasime, et kõik laulud ei olnud ühtviisi jumalakartlikud. Suurte kirikupidustuste ajal ning eriti suvel ja talvel Heikki laadal rõõmustasime rahvast lauluga kirikus ja kirikust väljas, ja et olime kooripoisid, siis õppisime missad ja kiriku pidulikud talitused pähe.

      Kõige võimsam kiriklik sündmus, millest kirikupoisina osa võtsin, oli püha Hemmingu luude kirstupanemise püha. Olin neli aastat koolis käinud ja küps alustama dialektika õpinguid koos kümmekonna teise edukama kaaslasega, kellest paljudel oleks olnud juba uhke habe, kui õppinud mehel oleks lubatud puhtaks ajamata lõuaga ringi käia. Linn oli jõudnud pärast röövimist jõukust koguda ja kirik ei koonerdanud, et teha see tähtpäev kogu Rootsi riigi ajaloos nii pidulikuks kui võimalik.

      Eriti pidulik tunne mul küll ei olnud, kui kangiga kiriku põranda lahti lõhkusime ja kaevasime välja pühad luud koolnuhaisu ja kõige muu hirmsa leha seest, mida levitasid kirikusse põranda alla maetud koolnud rohkest viirukist ja pühast suitsust hoolimata. Olin nimelt silma jäänud sellega, et koostasin luulevormis kirjelduse piiskop Hemmingu maisest teekonnast ja imetegudest, ja nii langes tema luude väljakaevamise au minule. Leidsime neid terve hulga ja kui me neid seal nühkisime ja kõigest muust rämpsust puhtaks pesime, sel ajal kui preestrid meie ümber pühi laule laulsid, valdas meie meeli imeline jõud ja vaprus, otsekui oleksime joonud veini või saanud püha vaimu valangu. Meie näod punetasid, meie silmad olid selged ja äkitselt tundsime taevase palsami lõhna. Eriti tundsime seda, kui saime kätte tema pruuni kolju ja nägime, et lõualuus oli ikka veel alles paar katkist hammast. Ulatasime luud ühekaupa piiskop Arvidile ja tema prelaatidele, kes neid võidsid ja asetasid uude kirstu, kuni auväärt piiskop ütles ärritatult, et nüüd on luid koos piisavalt. Nõnda ei arvata ehk mulle patuks, et peitsin taskusse ühe seljalüli ja terve hamba, mis mulla seest välja urgitsesin.

      Neist hämmastavatest luudest õhkus püha palsami lõhna ja vend Bartolomeus, kes oli kaasas arstiteadusliku asjatundjana, kinnitas, et luude sädelev ebamaine hõõgus aitas omalt poolt meie tööd pimedas põranda all kergemaks teha. Kui hiljem pimedas vaatasin leitud hammast ja seljalüli, siis nägingi vist nende ümber väga nõrka sinakat hõõgust, millest sain aru, et need kuulusid tõesti püha Hemmingu maisele luustikule või siis olid olnud nii kaua tema luude seas, et neile olid külge hakanud kõik pühaku luude head tegevad omadused.

      Enne tegelikku sarkapaneku pidustust oli meil koolipoistel veel igavesti tüütu töö, kui püüdsime pidustusteks elavaid tuvisid ja metsvinte. Kui oleksime sellest varem teadnud, oleksime püüdnud talvel siidisabasid ja leevikesi, mis minu arvates oleksid kaunistanud pidustusi paremini kui tuvid ja metsvindid, aga kust me neid suvel enam kätte pidime saama.

      Pidupäevaks olid riigi ülemad ja alamad kogunenud kirikusse ja selle ümber, sest hoopiski mitte kõik ei mahtunud sisse. Riidekangaga kaetud laval keset kirikut ümber altari võis näha peapiiskoppi ja paavsti legaati ja muid kiriku kõrgemaid isikuid, ja kui me koos kaaslastega peadpööritavalt kõrgelt võlvivahedest alla kirikusse kiikasime, siis valdas mind vastupandamatu soov sülitada otse peapiiskopi mitrasse. Räägin seda vaid näiteks, kui salapärane koht on Turu toomkirik ja kui kadedalt varitseb saatan selle pööningul, et tekitada meelepaha ja hävitust, sest millegi muu kui pahareti ootamatu võrgutusena ei saa ma oma tegu mõista. Sedasama uskus isa Pietari, kui talle pihtisin, ja andis mulle patud andeks ilma patukahetsuseta. Rängem patt oli tema meelest, et olin oma voliga näpanud püha Hemmingu seljalüli ja hamba, aga kuna piiskop ise oli just seletanud, et luid oli juba küllalt, leppis isa Pietari sellega, et võttis minult lüli ära ja lubas mul vaid hamba endale jätta.

      Igatahes oli kirik täis vanikuid ja lillekimpe, vappe ja pilte püha Hemmingu elust, mida valgustasid kangaste taha asetatud küünlad. Vähemalt sajas lambis põlesid tuhanded vahaküünlad, nii et kirikus oli pimestavalt valge. Põrand avati uuesti ja pühad luud mähiti kallistesse kangastesse ja paigutati kõrge kaanega kullatud sarka. Püha kolju mähiti punasest siidist kotti. Kui sarka hakati ümber kiriku kandma, põlvitavast rahvast mööda, hakkasime meie loopima võlviaugust põlevaid takutuuste, mille sees oli püssirohtu, nii et inimesed hirmust ja imetlusest karjuma hakkasid, uskudes, et kirikus lööb välku. Ise olen tagantjärele rohkem imestanud, kuidas me kogu kirikut põlema ei pannud, sest pööning oli purukuiv ja tolmune ja hakid keerlesid õelalt karjudes kogu aeg meie pea ümber.

      Siis lasime tuvid ja vindid ükshaaval kiriku võlvide alla lendu ning hakkasime loopima rahva sekka lilli ja oblaate, et õhutada rahva ohverdamismeelt. Tõsi see ongi, et sel päeval sai toomkirik ohverduste kujul pidustustele kulutatud raha mitmekordselt tagasi, nõnda et püha Hemming kandis nii-öelda oma kulud ise. Kuid rahulolu oli kahepoolne, sest emand Pirjogi nentis lahkesti, et sai nii silma- kui ka hingerooga kogu raha eest. Suudelnud pühaku sarka, viskas üks vanamees oma kargud minema ja hakkas tervete ihuliikmetega ringi hüppama ja üks Püha Vaimu kojas juba aastaid tumm olnud naine sai tagasi kõnevõime, kuigi paljud pidasid seda rohkem õnnetuseks kui õnnistuseks, sest selgus, et ta oli vägagi pöörase suuga.

      Selle jutustusega olen tahtnud näidata, et mu kooliajas ei olnud üksnes hirm ja masendus, vaid oli ka õpetlikke ja vagasid kogemusi.

      7

      Oma noore ea ja emand Pirjo hea südame tõttu ei pidanud mina nagu teised poisid käima koolivaheajal mööda valdu kogumas moona ja abi oma õpingute toetamiseks, vaid emand Pirjo hoolitses mu rõivaste ja toidu eest, korteri ja küünalde eest ja ostis mulle isegi raamatu, nii et olin esimene retoorika õppijaist, kellel oli oma raamat. Kirjutasin selle tiitellehele emand Pirjo loal oma nime Michael Bast. Karvajalg ja märkisin aastanumbri A. Dni MDXV. Veel kirjutasin aastaarvu alla võimsa ladinakeelse mana selle inimese peast ilmajäämisest, kes raamatu ära varastaks või loata müüks.

      Emand Pirjol õnnestus osta see raamat odavalt ja see oli jõudnud läbi käia mitmetest kätest, nagu näitasid kaanele ja räbaldunud lehtedele kritseldatud nimed, aga ikkagi oli see aastaid mu kõige kallim aare. Selle СКАЧАТЬ