Mikael Karvajalg. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ärkab tema uudishimu, ja kui sa veel hirmu ja austust teeseldes ütled, et oled vandunud pühad ja jubedad vanded, et mitte iial rohkem ei avalda, siis saad näha, et magister Martti hakkab Mikaeli rohkem austama kui oma teisi õpilasi, kui seakints ja puhas hõbe tema eest kostavad.”

      „Aga,” ütles emand Pirjo, „ma ei ole andnud mingeid vandeid ja pealegi ei tea ma mitte midagi poisi sünnipärast, kuigi kahtlustan kõvasti üht punase habemega sõjasulast, kes omal ajal kaheksa aastat tagasi tinavalaja Mikko töökoja ümber keerles. Tema on siiski juba tüki aja eest nelja tuule poole kadunud ja minul pole öelda muud, kui et Kerttu Mikkotütar oli tobuke tüdruk, kui läks end säherduse asja pärast jõkke uputama. Eks igaüks tea, et noore tüdruku vooruslikkus on õrn astja, mis ei kannata põrutamast, ilma et katki ei läheks, ja seda õrnem, mida ilusam on tüdruk, kuigi see vaeseke Kerttu ei olnud enam ilus, kui istus kiriku relvatoas jalapuus, juuksed sassis ja silmad sellest lõpmata nutust punaseks paistetanud. Aga veel rumalamad ja tobedamad olid tüdruku vanemad, kes karmuse ja sõitlemisega sundisid ta jõkke, selle asemel et ta aruka inimese kombel mõnele vanale leskmehele kähku mehele panna, sest soovlikke võtjaid oleks olnud Turu linnas küll ja küll.”

      „Ma ei eita, et jätkaksin meelsasti seda vestlust kõlblusest,” ütles isa Pietari, „sest see annaks põhjust sügavateks mõtisklusteks, aga kardan, et oleme kurbadest asjadest rääkides poisi tuju ära rikkunud. Ennäe, ka mina mäletan hästi Gertrud Mikkotütart ja ma mäletan, et ta oli ilus ja siniste silmadega neid ja ilmselt liiga hea siia ellu. Tänu tema õnnistatud emale on tüdruku heaks nii loetud kui ka lauldud nii põhjalikult, et ta on minu uskumist mööda juba ammu siirdunud puhastustulest taeva ja mängib nüüd harfi või laseb kõlada simblil taeva kuldsetes saalides ning on ammu unustanud kõik petjad soldatid ja säravad soomusrüüd, mis naiste pea nii imelikult segi ajavad, kui neid näiteks munga kehva talaariga võrrelda. Ära nuta, mu poiss, sest ma ei taha öelda midagi halba, ja et asja kallale asuda, on kõige parem, kui sina, Pirjo, vannuksid kõikidest südametunnistuse piinadest vabanemiseks nüüd minu silma all püha vande, et ei räägi kunagi kellelegi poisi sünnipärast, vaid kutsud teda siitpeale bastardiks, nii tõesti kui Jumal sind aidaku, ja kui sa seda vannet murrad, siis söögu sind kõik Luciferi ja Peltsebuli kuradid. Kui sa seda teed, võid valetamata kõnelda magister Marttile, nagu olen öelnud, ja tema usub seda kindlamini, et poiss on tõesti bastard ja mitte mõni värdjas, nagu oleks neis sõnades mingi erinevus. Sest ega siis ühelgi tavalisel mehel ei tuleks pähe paluda pühi vandeid oma isaduse salgamiseks, vaid nii teevad ainult kõige suursugusemad isandad ja kiriku kõrged teenrid, kellel võiks sündida mitmesugust kahju, kui nende isadus avalikuks tuleb. Tavaline mees astub rae ette puhastuslavale ja vannub kinnisilmi oma surematu hinge puhastustulle, et hoida kokku mõni vilets šilling lapse elatisraha ja et pääseda kirikliku karistuse häbist.”

      Isa Pietari pikad jutud olid küllap pannud emand Pirjo pähe mitmesuguseid mõtteid ja see pole ime, sest need vaevasid piinavalt ka minu meelt. Sel õhtul istus ta kauem kui tavaliselt, vahtides mind, kondine lõug kõvale kämblale toetatud, ja pomises enda ette mitu korda sõna „bastard”. Arvan tõepoolest, et isa Pietari oli pannud ta uskuma, et olen bastard.

      Ja ei läinud palju päevi, kui ta hakkas mind magister Martinusele esitlemiseks ette valmistama. Rätsepmeister, kelle pea oli omal ajal jüütide hävitusretke ajal lõhki löödud nagu minulgi, pidi õmblema mulle kalevist kuue ning ta tegi seda heal meelel ja poole hinnaga, sest emand Pirjo oli ta terveks ravinud. Ja me võisime vastastikku võrrelda läbielatud valusid ja peanahas paistvaid arme. Ma sain ka vöö, nahksukad ja pika ninaga kingad ja emand Pirjo õmbles oma käega mu särgikraele pitsist ääre. Siis pani ta mulle pähe kummuli keeratud savikausi ja lõikas kausiserva järgi mu juuksed korralikult tasaseks, kammis neid hoolikalt ja korjas hoolikalt mul peast kõik täid, nii et kartsin, et sinna mu tervis läheb.

      Magister Martinus võttis meid vastu, kui oli kuulda saanud, et emand Pirjo tõi talle meeleheaks seakintsu. Tal oli seljas preestri talaar ja peas kõrge õpetatuse märgiks kulunud sametbarett. Rääkides silitas ta oma õhukest nina pöidla ja nimetissõrme vahel, otsekui mõttejooksu kergendamiseks, ja pühkis aeg-ajalt ninaotsast rippuva tilga. Ta silmad olid väikesed, punase servaga ja põletikus ja jooksid lakkamatult vett. Ta oli võimsaim mees, keda olin kunagi näinud, ja ma vahtisin teda tinaraamidega akende pisikestest ruutudest langevas valguses kohkumusest ümmarguste silmadega. Ma ei kartnud niipalju teda kui tema teadmiste kohutavat hulka, sest nägin ta seinalaudadel ühtekokku kaheksat raamatut. Ta katsus sõrmeotstega hindavalt seasinki ja viipas siis teenija seda ära viima, otsekui tahtnuks näidata, et põlgab kõiki maiseid ande.

      „Poiss on veel väga noor,” üles ta. „„Doctrinale” ja „Donatus”, „Breviariumist” rääkimata, ei ole laste jaoks, vaid parajalt kõva pähkel täismehelegi, et selle pika meelega rahva seas hakkama saada. Mida poiss oskab?”

      Astusin tema ette ja lugesin komistamata ladina keeles paternosteri, „Ave Maria” ja usutunnistuse. Ta parandas mitmes kohas mu hääldamist ja õiendas sõnu. Siis käskis ta mul uuesti lugeda ja ma püüdsin tema parandused meeles hoida. Ta pidi mind üheainsa korra uuesti parandama ja sakutas siis tunnustuseks kõrvalestast nii kõvasti, et mul pisarad silma tõusid. Ta avas raamatu ja laskis mul sealt veerida mõne lause ladina keeles, ja ma tegin mis oskasin, kuigi ei saanud sõnakestki aru, mida lugesin. Siis võttis ta puutahvli, mille pinnale oli määritud vaha, ulatas mulle kirjutuspulga ja käskis mul kirjutada tahvlile sõnad Gloria in excelsiis Deo. Näinud, et sain ka selle katsega hakkama, ütles ta: „Auväärt isa Pietaril oli õigus, poiss on andekas.” Aga siis järgnes kõige halvem küsimus: „Kelle poeg ta on?”

      Kuna emand Pirjo ei vastanud, veeretas vaid kimbatuses suurt öörist hõberaha ühest peost teise, siis naeratas magister Martinus ja ütles julgustavalt: „Võid rääkida mulle nagu oma pihiisale, hea naine, ja mina hoian su lugu kui püha pihisaladust, nii et sul ei ole midagi karta. Kui sind seob mõni varasem lubadus või vanne, siis võin sulle kergesti patud andeks anda ja selle peale ei lähe rohkem aega kui kärbse plaksamine seinalt nahkse kärbsepiitsaga. Räägi niisiis mureta, naine.”

      Emand Pirjo vaatas kartlikult ringi, heitis pilgu ukse taha, ega ometi mõni võõras pealt ei kuula, ja küünitas siis magistrile kõrva sosistama: „Poiss on bastard.” Magister Martinus ei kohkunud sellest teatest ära, vaid pigem pahandas ja ütles ärritatult: „Seda ma tean juba isa Pietari jutust ja ei oleks sind vastugi võtnud, sa põikpäine moor, kui isa Pietari ei oleks sinu pärast nii hardalt palunud. Kas sina, rumal naine, arvad, et ühe seasingiga ostetakse sohilapsele lahti kõik kõrgema teadmise ja õpetuse uksed. Sellepärast räägi kiiresti, ilma keerutamata, mis sa poisi sünnipärast tead, või muidu ma näitan sulle jalamaid, kus siin see ukseauk on.”

      Emand Pirjo võttis niisuguse jutu ninna, ajas end kogu pikkuses sirgu ja ütles ägedalt: „Olen vaid rumal ja teadmisteta naine, nagu õppinud isand ja magister ütleb, aga tean siiski, mis on surmapatt ja mis kuulub igavese hingeõnnistuse juurde, ja niisugust pattu magistriisand niisama ei plaksa, olgu ta nii osav kui tahes seinalt kärbseid plaksima ja süüta laste ümmargustele taguotsadele vitsa andma. Teadke siis, et selles loos on küsimus nii kõrgetes ja ohtlikes asjus, et õppinud magistri iseenese hingerahu pärast on parem, kui ta neist ei tea, sest ka paavstidel on perse ja kuningad käivad kusel, kui rääkida võrdluste ja piltide läbi asjadest, millest ei tahaks, et poisi kõrvad seda kuulevad. Rohkem ma öelda ei oska, nii tõesti kui Jumal mind ihu ja hinge poolest aidaku, vaid lasen meelsamini puhtal ja täiskaaluga hõbedal rääkida niisugust keelt, et ka magister sellest aru saab.”

      Ta viskas raske hõbemündi kõlinal lauale ja hakkas erutusest nuutsuma, sest öör oli suur raha ja ta oli kokkuhoidlik naine, kuigi jõukam, kui paljud aimasid.

      Nõnda algas mu kooliskäimine tänu emand Pirjo headusele ja heldusele, isa Pietari tarkusele ja magister Martinuse ahnusele. Selle kolm esimest aastat olid minule niisugune põrgu, külmetamine, ihunuhtlus, alandused ja meelekibedus, et kõik rõõm, СКАЧАТЬ