Must-kuldne müts me peas II. Märt Karmo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aja, umbes viie aasta jooksul, oli usuõpetuse õpetamise korraldus ja asend koolides teinud läbi mitmeid äkilisi muudatusi. Tsaaririigi koolides oli see õppeaine sunduslik, n.n. Kerenski ja enamlaste ajal vabatahtlik, saksa okupatsiooni päevil taas vabatahtlik ning pärast Eesti iseseisvumist usuõpetus alles otsis omale kohta nii ühiskonnas kui ka koolides. 1920. aastal vahetus valitsuskabinettidega neli haridusministrit – Konstantin Treffner (kaks päeva), N. Kann, Priit Saue – Friedrich Sauer ja Jüri Annusson ning keegi neist ei jõudnud usuõpetuse probleemidesse põhjalikumalt süveneda. Kõige tulihingelisem ususõna vastane oli vasakpoolsete vaadetega J. Annusson. Alles Heinrich Baueri ligi kolmeaastase (25.01.1920–21.11.1922) ministriksoleku ajal muutus hoiak sallivamaks.

      Noorsoo radikaalsem osa oli usuõpetuse vastu. Tallinna Õpetajate Seminari usuõpetusvastaste eestvedamisel kutsuti 20. jaanuaril 1921 Poeglaste Humanitaargümnaasiumi (pärastise GAG-i) ruumidesse kokku kõikide Tallinna keskkoolide vanemate klasside õpilaste umbes 60 esindaja koosolek. Tallinna Koolinoorsoo Liit jäi asjas erapooletuks, kuid osales kohapeal vaatlejatega, s.h. lühikest aega Reaalkoolis õppinud Kaul-Andrus Kadak, kes valiti arutelu protokollijaks. K. Kadak on kirjutanud: „Sõnavõtjaist mäletan hilisemaid Nõukogude Eesti rahvakomissare J. Lauristini, O. Sepret, A. Veimerit, Olga Künnapuud (hilisem Lauristin – M. K.), sest mainitud avaldasid sõnavõtmisel erilist agarust ja ägedust. Kui koosolek ähvardas minna juba täiesti käest ära, ei pidanud mu erapooletu seis mind enam kinni, palusin isiklikult sõna ja seletasin, et riigis on oma kord, kuidas kodanikud selliseid asju otsustavad ja pole koolilaste asi tungida küsimustesse, kuhu nad ei ulata. Pealegi pole selliste naroovataguste ideede koht Eestis.”75

      Ühe arutatava küsimusena kujundas koosolek seiskohavõttu haridusministri (kristliku rahvaerakondlase H. Baueri) ametissemääramise suhtes, sest leiti, et uus minister ei tohiks tulla erakonnast, mis jääb tööerakonnast paremale. Esimene koosolek jäi elektrikatkestuse tõttu pooleli, teisel, 21. jaanuari kokkusaamisel (58 esindajat) kukkus usuvastaste ettepanek hääletusel läbi.

      Kokkusaamise algatajad kartsid, et rahvahääletusel saab usuõpetuse taastamine koolis lastevanemate enamiku toetuse, seetõttu tegid nad ettepaneku, et koosolek sõnastaks õpilaskonna nimel usuõpetust eitava otsuse ning annaks selle protestina valitsusele üle. Seda mõtet ei toetanud I ja II Reaalkooli, Westholmi Eragümnaasiumi, ega ka mitme muu keskkooli ning Koolinoorsoo Liidu esindajad. Teisel koosolekul tegid Õhtukeskkooli õppurid ettepaneku, et usuõpetust võiks hakata andma vabaainena, eraviisiliselt, väljaspool õppekava ja alati viimase tunnina, usuleiged õpilasi võimalikult vähem häirides. Lõpuks leidis napi poolehoiu (28:24) vestukate (Westholmi kooli poiste) resolutsioonikavand, mida toetas muuhulgas ka kõneleja I Reaalkoolist, nimelt: „Tallinna keskkoolide esitajate kogu tunnistab seisukohavõtmise usuõpetuse ja haridusministri kohta õpilaskonnale ebakohaseks ja otstarbetuks, sest pole näha mingisugust püüet usuõpetust mitteseaduslikult sunduslikuks teha.” Neutraalse otsuse suhteliselt nappi edu võis seletada usuvastaste ulatusliku kihutustöö ja survega mitme kooli nooremate õppurite seas.76

      Gustav Ollik, kes töötas pärast Reaalkooli 14 aastat haridusministeeriumis kümne ministri alluvuses, meenutas hiljem tollast haridusministrit H. Bauerit soojade sõnadega ja pidas teda üheks töökaimaks ministriks üldse: „Ta koostas isiklikult avalikkude keskkoolide seaduse. Ta suurimaks teeneks oli koolimajade ehitamise fondi loomine, kust omavalitsused said pikaajalist laenu koolimajade ehitamiseks. Fondi abiga ehitati mõnigi ajakohane koolimaja.”77

      H. Baueri ajal pehmendati mitme ringkirjaga usuõpetuse suhtes kehtestatud piiranguid, näiteks muudeti ära palvepidamise keeld ja jäeti sellest osavõtt vabatahtlikuks (märts 1921).78 Suurt tähelepanu osutas H. Bauer keskkooli usuõpetusele.

      Ka 1921/22. õppeaastal tekitas usuõpetuse küsimus endiselt suurt poleemikat. Kristlik rahvaerakond oli teinud ettepaneku tuua usuõpetus taas õppekavadesse ning panna see mõte rahvahääletusele. Reaalkooli pedagoogikanõukogu soovitas, et usuõpetusest loobunud õpilastele õpetataks moraaliõpetust.79

      1922. aasta aprillis haridusministeeriumi läbiviidud ankeetküsitlusele vastas üle Eesti 67 keskkooli 20 589 õpilast, kellest 73% (15 091) õppis jumalasõna või soovis seda teha. Paljudes pealinna koolides (Tehnikum, Kunsttööstuskool), samuti seminarides, merekoolides ja 14-es keskkoolis (õhtukeskkoolid, reaalgümnaasiumid) puudus usuõpetus siiski õppekavast.80

      Kuigi jumalasõna oli õpilastele ja koolidele vabatahtlik õppeaine, kohustas haridusminister H. Bauer oma 1922. aasta 21. juuni ringkirjaga, seda soovijaile õpetama tasuta ning kohustas keskkoolide ülalpidajaid koolides usuõpetajaid ametisse panema ja hoidma.81 Õppureid tuli lisatasuta usulise hariduse saamise võimalusest teavitada. Usuõpetuse tunnid lisati tunniplaani ja võrdsustati muude õppeainete tundidega.82 Kui usuõpetust soovis õppida enam kui 20 õpilast, tuli seda korraldada samamoodi (s.h. kaasata mitme klassi õppureid) nagu muid vabaaineid, mille kulud kandis riik.

      Usuõpetus kuulus Reaalkooli tunnikavva kindlalt ka 1922/23. õppeaastal (tabel 3). 1922. aasta sügisel õppis Reaalkoolis 520-st poisist usuõpetust 382 (73%), eemale oli jäänud 138 (27%) õppurit.83

      Pärast algkooliseaduse vastuvõtmist 1920. aastal, oli kristlik rahvaerakond alustanud allkirjade kogumist, et muuta seadust, s.t. jätta sellest välja sõnad „ilma usuõpetuseta”. 88 000 toetusallkirjast hoolimata lükkas Riigikogu selle seaduse muudatuse eelnõu detsembris 1922 tagasi. Lõpliku otsuse pidi langetama rahvahääletus veebruaris 1923.

      Jaanuaris 1923 kinnitas endine haridusminister H. Bauer, et usuõpetuseta kool ei vasta suurema osa kodanike tunnetele ja soovidele. Selle tõdemuse kinnituseks tõi ta näiteks tõsiasja, et Eesti kesk- ja kutsekooli 37 980 õpilasest õppis 1922/23. õppeaastal usuõpetust 23 200 (64%). Tallinnas veelgi enam – 75%. Usuõpetus oli keskkoolides ajutiselt lubatud ja seda õpetati tasuta kõigile soovijaile. Kirjutaja viitas ka paljudele naaber- ja muudele Euroopa riikidele, kus usuõpetus kuulus sundusliku ainena õppekavadesse.84

      17.–19. veebruaril 1923 (haridusminister oli siis juba Reaali vilistlane /1909 TPR/

      A. Veiderma-Veiderman) korraldati Eestis rahvahääletus, kus inimesed pidid otsustama – kas muuta usuõpetus algkoolides kohustuslikuks (õpilastele jäänuks aine vabatahtlikuks) või mitte. Referendumil osales 66,2% hääleõiguslikest kodanikest. Usuõpetuse poolt andis hääle 328 369 (72%) ja vastu 130 476 (28%) inimest.85 Järgnenud seadusemuudatus puudutas küll otseselt algkooli, kuid mõjutas usuõpetuse edaspidist kohta ka keskkoolis. Pastor ja pedagoog Jaan Lattik (haridusminister 1925–27) on toimunut hiljem pisut tundeliselt kirjeldanud järgmiselt: „Ususõda, mida eesti rahvas oma iseseisva riigi alguspäevil pidas, oli suurimaid vaimude võitlusi, mida üks rahvas üldse on suuteline võitlema.”86

      Rahvahääletusega soovitud õppeainena taas „üle kooliläve pääsenud” usuõpetuse pärast algasid aga taas vaidlused. Tuli ju muuta nii algkooli- kui ka keskkooliseadust. 7. detsembril 1922 vastu võetud keskkooliseadus ei jõudnudki kehtima hakata, sest 12. juulil 1923 vastu võetud uus seadus tühistas senises keskkooli seaduses olnud sõnad „ja ilma usuõpetuseta” ning asendas need määratlusega: „Usuõpetus on koolidele sunduslik õppeaine, õpetajatele ja õpilastele aga vabatahtlik.”87 See klausel jõustus 1. augustist 1923.

      Augustis 1923 täpsustati uue määrusega ka usuõpetuse tundide arvu. Selleks nähti keskkooli alam- ja ülemastme (s.h. reaalharu) kõikides klassides ette kaks tundi nädalas.88 Haridusministeeriumist keskkoolidele edastatud 24. novembri 1923 ringkiri andis aga raamistiku ja alused usuõpetusele ligi paarikümneks järgmiseks aastaks. See dokument kinnitas, et usuõpetuse aluseks koolis on ristiusk, kuid erineva usutunnistusliku (konfessiooni) kuuluvusega õpilaste puhul tuleb järgida interkonfessionaalsuse põhimõtet. Usuõpetuse tunnid tuli sobitada nädala tunniplaani nii, et õpilastel poleks olnud neist raske osa võtta ja paigutada kas koolipäeva algusse või lõppu, et usueitajad ei segaks teiste õpilaste tööd. Usuõpetuse tunde soovitati anda sel juhul, kui ainet õppida soovijaid oli СКАЧАТЬ