Must-kuldne müts me peas II. Märt Karmo

Чтение книги онлайн.

      Reaalkooli müts ja mütsimärk

      1937. aastal peeti kooli aastapäevaaktust 28. septembril, pärast koolitundide lõppu, sest tegelik sünnipäev anti järgmisel päeval õpilastele vabaks. Direktor K. Koljo tegi

tagasivaate eelmisele kooliaastale ja õpilastest muusikaharrastajad andsid väikese kontserdi. Õhtul toimus ametis olevate ja endiste õpetajate ning kooli vilistlaste koosviibimine.38

29. septembril 1938 pidid poisid küll aktuseks kooli tulema, kuid pärast seda võisid nad koju minna, sest koolitööd sel päeval tavakohaselt polnud. Lisaks K. Koljo peokõnele ja õppurite ettekannetele anti seejärel tavakohaselt üle auhinnad parimatele spordimeestele ning vilistlaste rändauhind tublima õppeedukusega klassile. Seekord gümnaasiumi II klassile (11. õ.-a.). Muidugi ei puudunud ka tervitused, lastevanemailt, vilistlastelt ning äsja väljateenitud puhkepalgale jäänud kauaaegselt inspektorilt Ernst Särgava-Petersonilt.39

      Reaali koolimütsi näidise (must nokkmüts kuldäärisega) kujundas tuntud kunstnik ja kooli joonistusõpetaja Roman Nyman 1921. aastal. Pedagoogikanõukogu kiitis selle heaks.

1922. aasta juunis andis haridusministeerium koolimütside ja mütsimärkide kavandamiseks ning teostamiseks ametliku loa. Põhjuseks ja taustaks oli tõsiasi, et mitmete koolide kasutuselevõetud vormimütsid sarnanesid liiga palju Tartu Ülikooli üldmütsiga. Seetõttu nõuti mütsikavandite kooskõlastamist asjaomastes ametkondades. Samuti toonitati, et mütsimärki ei kantaks mütsi esiküljel.40

Ilmselt sel ajal sai ka Reaalkooli mustast riidest, kuldsete triipude ja siksakkidega peakate eluõiguse ning jäi kooli sümboliks ja tunnuseks rohkem kui kaheks aastakümneks. 1923/24. õppeaastal otsustas kooli pedagoogikanõukogu, et koolimütsi kandmine on kohustuslik.41 Samuti valmis neil aastail lahutamatult mütsi juurde kuuluv kolmnurkne, n.-ö. kuldne mütsimärk, mille keskele jääv „TIR” oli lühend kooli nimest – Tallinna I Reaalkool.

Pärast koolireformi, tegi haridusministeerium septembris 1935 koolimütsi üldistes ettekirjutistes muudatusi. Villasest riidest poiste nokkmütsi põhielemendiks pidi saama värviline pael rummul. Keskkoolimütsil olnuks see kahekordne, gümnaasiumi omal kolmekordne. Müts ise pidi olema ühevärviline ja selle pealmikku või lage ei tohtinud enam ehtida mingid kaunistused või „biskviidid”. Vanu mütse võis kanda 1. augustini 1937.42

1937. aasta tõi koolimütsi kohta täiendavaid üldnõudeid. Poistel pidi keskkoolimütsi eraldustunnuseks saama 7 mm laiune pael mütsi rummu keskel ja kant rummu ülemisel äärel. Gümnaasiumi ja kõrgema kutsekooli puhul lisandunuks 2–3 mm laiusest paelast siksak joon mütsi lae äärel. Need koolid, kellel oli mütsimärk, pidi seda kandma mütsi rummu keskel vasakul pool. Mütsi lae ümbermõõt ei tohtinud olla üle 10 cm laiem rummu ümbermõõdust. Koolimüts pidi olema ühevärviline, kaunistusteta, paelad-kandid teist värvi kui müts, kuid samalaadsed.43 Need ettekirjutised jäid koolimütsi suhtes kehtima ka ministeeriumi viimases korralduses 1937. aasta jaanuaris.44

Nii jäi realistide müts endiseks, ka kuulsad kuldsed siksakid mütsipõhjal alles. Kuid seda siksak paela tohtisid siitpeale kanda üksnes gümnaasiumiklasside poisid. Keskkoolipoisid pidid sakilise paela maha harutama.45

      Kommentaar Endel Veskilt (1940): „Teises klassis kujunes šokiks teade ametlikult poolt, et enne koolireformi uude gümnaasiumisse jõudmist ei tohi ei meie klass ega ka mitte meist noorem aastakäik kanda sakke vormimütsil. Sellest, tõeliselt ebaolulisest asjast tekkis meie südametesse emotsionaalne valu, otsekui oleks meid koolist välja löödud, läbi pekstud ja vasak kõrv peast lõigatud. Olime neid kuldseid sakke auga kandnud kooli esimesest päevast peale ja nüüd äkki… Pisuke oli trööst teadmisest, et gümnaasiumi jõudes saabub taas sakikandmise õigus.

Suur osa poistest alistus käsule – müts ema kätte palvega sakkide lahtiharutamiseks. Teine osa jonnis, kandis sakke edasi. Oli neidki, kes muretsesid uue, sakkideta mütsi koolis kandmiseks. Vabal ajal kanti vanemat, standardpeakatet – sakkidega. Kui see koolidirektorile teatavaks sai, andis ta õpetajatetoas kindla käsu klaperjahiks püha koolikorra rikkujate kinnipüüdmiseks. Kohtu ette süüdlased! Koljo küüsi jäämisest muidugi tuli hoiduda kui välgust, samuti oli tervislikum hoiduda Habest, Pudist ja Stokust. Kummalise kokkusattumisena näis aga enamust õpetajatest sel hetkel tabavat ajutine lühinägelikkuse probleem. Paljud lihtsalt pöörasid pea kõrvale, kui pilgu ette kerkis mõni „sakikandja-mittesakikandja”.”46

      1 Käesoleva peatüki üldajalooline ülevaate koostamisel on kasutatud raamatut: M. Laar, L. Vahtre, H. Valk. Kodulugu II. Tln., 1989.

      2 Raamatus on Reaalkooli õpilaste nimede järel sulgudesse lisatud kooli lõpetamise aasta või kooli mittelõpetamisel lühend „õ” (õppinud) ning kooli lühendatud nimi. Reaali eri koolide nimede tähistamisel on kasutatud järgmisi lühendeid: TPR – Tallinna Peetri Reaalkool, 11-klassilise keskkooli või gümnaasiumi lõpetanute nimede järel on sulgudes üksnes lõpetamise aasta. Muudel juhtudel on lühendid järgmised K – Keskkool (5.–9. õ.-a.); RK – Reaalkool (7.–9. õ.-a.); PR – Progümnaasium (5.–9. õ.-a.); M – Majanduslik Erikool, Kommertskool; SRK – Saksa Reaalkool. Samuti on tekstis kasutatud kooli üldnimena Reaalkool, et vältida eri aegadel käibel olnud ametlikke nimesid.

      3 TLA, f. 144, nim. 1, s. 21, l. 127.

      4 TLA, f. 144, nim. 1, s. 6, l. 78.

      5 „Riigi Teataja”, 27.02.1923, nr. 28/29, lk. 152.

      6 „Riigi Teataja”, 16.12.1922, nr. 155/156, lk. 751.

      7 TLA, f. 144, nim. 1, s. 350, l. 31.

      8 TLA, f. 144, nim. 1, s. 11, l. 91; Realkooli asetäitjaks direktoriks Ernst Peterson. – „Päevaleht” 25.10.1933, nr. 291, lk. 4.

      9 ERA, f. 1108, n. 1, s. 846, l. 9a; Haridusminister N. Kann lahkus. – „Päevaleht” 11.05.1936, nr. 127, lk. 3.

      10 Linna Poeglaste Gümnaasiumile uus direktor. – „Päevaleht” СКАЧАТЬ