Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar. Karl Ove Knausgard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sumama. Kui sa nii teed, oskadki sa ujuda, usu mind! Siis oskadki sa ujuda!”

      Kükitasin vette.

      Sügaval all veikles merepõhi rohekalt. Kas ma suudan sellest üle liuelda?

      Süda puperdas rinnas nii ägedalt nagu siis, kui ma kartsin.

      „Ma ei saa!” hüüdsin ma.

      „Saad küll!” hüüdis paps vastu. „See on lihtne! Lase end vette, tee kätega paar tõmmet, ja oledki kohal.”

      „Ma ei saa!” ütlesin ma.

      Ta vaatas mind. Seejärel ohkas ta ja ujus minu juurde.

      „Okei,” ütles ta. „Ma ujun sinu kõrval. Ma võin sul kätt kõhu all hoida. Siis ei saa sa kuidagi põhja minna!”

      Aga ma ei saanud. Kuidas ta sellest aru ei saanud?

      Hakkasin nutma.

      „Ma ei saa,” töinasin ma.

      Sügavus oli mu peas ja mu rinnas. Sügavus oli kätes ja jalgades, sõrmedes ja varvastes. Sügavus täitis mu üleni. Kuidas ma selle minema sain mõelda?

      Enam ta mulle ei naeratatud. Süngel ilmel sumas paps kaldale meie asjade juurde ja tuli tagasi mu päästevestiga.

      „Pane selga,” ütles ta ja viskas mulle vesti. „Sellega ei saa sa põhja minna, isegi kui sa tahaksid.”

      Panin vesti selga, kuigi ma teadsin, et see midagi ei muuda.

      Paps ujus tagasi skäärile. Keeras näoga minu poole.

      „Lase käia!” ütles ta. „Uju minu juurde!”

      Lasksin kükki. Vesi tungis ujumispükstesse. Ajasin käsivarred vee all ette.

      „Nii just!” hüüdis paps.

      Jäi üle vaid kukutada end vette, teha paar tõmmet, ja olekski olnud asjaga ühel pool.

      Aga ma ei saanud. Ilma peal ei suuda ma liuelda üle selle sügaviku. Pisarad voolasid põski mööda alla.

      „Lase nüüd käia, poiss!” hüüdis paps. „Me ei saa siin päev otsa passida!”

      „MA EI SAA!” hüüdsin ma vastu. „KAS SA EI KUULE!”

      Ta tardus ja vaatas mind korraga vihaste silmadega.

      „Kas sa ajad kiusu või?”

      „Ei,” ütlesin ma ega suutnud alla suruda nuuksatust. Mu käsivarred vabisesid.

      Ta ujus minu juurde ja haaras mul kõvasti õlavarrest kinni.

      „Tule siia,” ütles ta. Ta püüdis mind vette tõmmata. Ma punnisin kogu kehast vastu.

      „Ma ei taha!” ütlesin ma.

      Ta laskis mu lahti ja tõmbas sügavalt hinge.

      „Ah nii,” ütles ta. „Nüüd siis saime teada.”

      Seejärel läks ta meie asjade juurde, tõstis mõlema käega käterätiku ja hõõrus sellega nägu. Võtsin päästevesti seljast, läksin talle järele ja seisatasin temast paari meetri kaugusel. Ta tõstis käe ja kuivatas end kaenla alt, seejärel teise kaenla alt. Kummardus ja kuivatas reisi. Viskas käterätiku maha, võttis särgi, mida nööpides silmitses peegelsiledat merd. Kui see tehtud, tõmbas ta sokid jalga ja pistis kingad otsa. Need olid pruunid paelteta nahkkingad, mis ei sobinud ei sokkide ega ujumispükstega.

      „Mida sa ootad?” ütles ta.

      Tõmbasin vanavanematelt kingiks saadud helesinise Las Palmase T-särgi üle pea ja sidusin sinised botased jalga. Paps viskas kaks tühja limpsipudelit ja apelsinikoored jahutuskotti, võttis selle õlale ja hakkas astuma, märg rullis käterätik teise kaenla all. Auto juurde minnes ei öelnud ta sõnagi. Tegi pagasiluugi lahti, pani jahutuskoti autosse, võttis minu käest päästevesti ja asetas koos oma käterätikuga koti kõrvale. Selle peale, et ka minul on käterätik, ei paistnud ta mõtlevat, ja sellisel juhul ei tahtnud mina talle sellega ammugi tüli teha.

      Kuigi ta oli auto varju jätnud, seisis see lauspäikeses. Mustad istmed olid tulikuumad ja kõrvetasid kintse. Kaalusin hetke, kas mitte märga käterätikut istumise alla panna. Aga ta oleks seda märganud. Selle asemel istusin hoopis käte peale ja nihutasin end võimalikult servale.

      Paps käivitas auto ja hakkas teokäigul edasi liikuma, avar kruusaväljak, mida nimetati lasketiiruks, oli üleni täis suuri kive. Tee, kuhu ta seejärel keeras, oli tagatipuks täis suuri auke, nii et seda mööda venis ta niisama aeglaselt. Haljad oksad ja põõsad rabisesid üle kapoti ja katuse, vahel väikese vopsatusega, kui oks andis obaduse. Käed tulitasid ikka veel, aga nüüd juba vähem. Alles siis turgatas mul pähe, et paps istub ju ka lühikeste pükstega tulikuumal istmel. Viskasin talle peeglis kiire pilgu näkku. See oli sünge ja endassetõmbunud, aga sealt ei võinud välja lugeda, et ta kintsud tulitaksid.

      Kui me kirikust möödusime, kiirendas ta kõvasti ja sõitis koduni jäävad viis kilomeetrit lubatust tublisti kiiremini.

      „Tal on veekartus,” ütles paps emale õhtupoolikul. See ei olnud tõsi, aga ma ei öelnud midagi, ega ma loll ei olnud.

      Nädal aega hiljem tulid meile külla emapoolsed vanavanemad. See oli neil esimene kord meile Tybakkenile külla sõita. Sørbøvågi talus ei olnud nende juures midagi imelikku paistnud, sinna sobitusid nad hiilgavalt, vanaisa oma siniste tunkede, musta sirmiga mütsi, pruunide pika säärega kummikute ja pideva tubakasülgamisega, vanaema oma peetud, kuid puhaste lilleliste kleitide, hallide juuste, matsaka kogu ja kätega, mis alati pisut värisesid. Aga kui nad meie maja ees sissesõiduteel autost väljusid, pärast seda kui paps neil Kjeviki lennujaamas järel oli käinud, nägin ma kohe, et meie maailma nad ei sobitu. Vanaisal oli seljas pidulik hall ülikond, helesinine särk ja peas hall kaabu, käes oli tal piip, mitte vart pidi, nagu paps piipu hoidis, vaid sõrmed ümber kaha. Vart kasutas ta osutamiseks, nagu ma nägin, kui neile hiljem aias ringkäik tehti. Vanaema kandis helehalli mantlit ja helehalle kingi ja käevangus oli tal käekott. Meie kandis ei käinud keegi nii riides. Ka linnas ei näinud kedagi, kes nii riietuks. Nad olid otsekui hoopis teisest ajast pärit.

      Nad täitsid meie toad oma võõrusega. Ka mamps ja paps käitusid korraga teisiti, eriti paps, kes muutus täpselt selliseks, nagu jõulude ajal. Tema harjumuspärase „ei” asemele tuli „miks mitte?”, tema valvsad pilgud meie suunas muutusid sõbralikuks, võis isegi juhtuda, et ta asetas möödudes käe kambamehelikult minu või Yngve õlale. Aga kuigi ta vanaisaga huvitatult juttu ajas, nägin ma, et see teda tegelikult ei huvitanud, sest kogu aeg tuli hetki, kui ta vaatas mujale ja ta silmadesse ilmus tühi pilk. Vanaisa, lõbus ja jutukas, aga kuidagi pisem ja kaitsetum kui oma kodus, ei paistnud seda papsi joont märkavat. Või ei teinud sellest välja.

      Ühel õhtul, kui nad olid meie pool, ostis paps krabisid. Tema jaoks oli see ülim delikatess, ja kuigi hooaeg oli vaevu alanud, olid nood, mis tal hankida õnnestus, päris kopsakad. Aga vanaema ja vanaisa ei söönud krabisid. Kui krabi vanaisa võrku sattus, siis viskas ta selle välja. Paps rääkis sellest hiljem kui koomilisest seigast, omamoodi ebausust, just nagu oleksid krabid ainult sellepärast vähem puhtad kui kalad, et nad jooksevad mööda merepõhja ega uju vees vabalt ringi. Arvatavasti söövad krabid laipu, sest nad söövad kõike, mis merepõhja pudeneb, aga kui suur oli võimalus, СКАЧАТЬ