Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar. Karl Ove Knausgard

Чтение книги онлайн.

      „Ta kohe tuleb. Paneb ainult vihmariided selga. Ärge rohkem hüüdke.”

      Ma kujutasin selgelt ette, milline see aare on. Suur must kolme jalaga pada, mis on täis sätendavaid ehteasju. Kulda, hõbedat, briljante, rubiine ja safiire. Pada seisis vikerkaare otsal, kummalgi pool üks. Olime seda ükskord varemgi otsinud, aga tulutult. Tuli kiiresti teha, vikerkaar ei kestnud kunagi kaua.

      Leif Tore, kes oli juba mõnda aega olnud vari kollase ukseklaasi taga, tegi viimaks ukse lahti. Temaga koos väljus majast pahvak sooja õhku. Nende pool oli alati väga palav. Haistsin ka midagi hapukat. Nii nende pool lõhnas. Kõigis majades, meie oma välja arvatud, oli iseloomulik lõhn, nende kodu lõhn.

      „Mis me teeme?” küsis ta ja lõi ukse selja taga pauguga kinni, nii et klaas klirises.

      „Mäe peal on vikerkaar, me läheme aaret otsima,” ütles Trond.

      „Läki siis!” ütles Leif Tore ja pistis jooksu. Meie jooksime järele, nõlvast alla tee peale, mis tõusis mäkke. Nägin, et Yngve jalgratas ei olnud ikka veel oma kohal, aga ema roheline Põrnikas ja isa punane Opel Kadett olid maja ees. Kui ma õue läksin, oli ema võtnud tolmuimejaga põrandaid üle, ja ma ei teadnud midagi hullemat: ma vihkasin seda häält, see oli nagu müür, mis mind laiaks litsus. Kui nad koristasid, tegid nad aknad lahti, nii et maja läks jääkülmaks ja näis, nagu kanduks see külmus ka emale üle, sest tal ei jätkunud minu jaoks ühtki head sõna, kui ta kummardus pange kohale ja väänas lappi välja või tõmbas harja või tolmuimejaga üle põranda, ja kuna ainult ema lahketes sõnades oli mulle ruumi, lõdisesin ma laupäevahommikuti külmast, nii kangest külmast, et see tungis mulle pähe ega lasknud mul voodis pikutades rahus koomiksit lugeda, mis mulle muidu väga meeldis, nii et lõpuks ei jäänud mul muud üle kui riidesse panna, õue lipata ja loota, et seal midagi toimuma hakkab.

      Meie pool koristasid ema ja isa üheskoos, mis polnud päris tavaline; teised isad, niipalju kui ma teadsin, seda ei teinud; võimalik erand oli siin Prestbakmo, aga ma ei olnud teda kunagi koristamas näinud ja kahtlesin, kas ta sellist asja teeb.

      Aga sel päeval oli isa korraks linna sõitnud, et kalaturult krabisid osta, ja istunud pärast seda kontoris, teinud suitsu ja vahest parandanud kirjandeid, vahest lugenud dokumente, vahest tegelnud oma margikoguga või vahest lugenud „Fantoomi”.

      Meie musta värvi lippaia taga, kus algas B-Maxi juurde viiv jalgrada, oli ühe kanalisatsioonikaevu vesi metsaaluse üle ujutanud. Rolf, Leif Tore vend, oli paar päeva tagasi öelnud, et see on papsi vastutusala. „Vastutusala” ei olnud sõna, mida ta muidu oleks kasutanud, nii et sain aru, et ta oli kuulnud seda oma isalt. Paps oli vallavolikogu liige, nemad otsustasid saare asju, ja sellele oligi viidanud Gustavsen, Leif Tore ja Rolfi isa. Paps pidi ummistusest teatama, et keegi saadetaks parandama. Kui me edasi läksime ja mu pilk noorte peenikeste puude vahel jälle ebaloomulikult suurele veehulgale sattus, kus huljus ka valget tualettpaberit, otsustasin, et ütlen seda papsile, kui juhus avaneb. Et ta esmaspäeval koosolekul sellest teataks.

      Ja ennäe, seal ta oligi. Seljas sinine vihmakuub, kapuuts turjal, jalas sinised teksad, millega ta aias töötas, ja rohelised põlvini kummikud, ilmus ta maja nurga tagant nähtavale. Ta oli ülakehast pisut kiivas, sest tassis redelit, mida balansseeris üle muru, pani järgmisel hetkel maha, tõstis püsti ja lükkas vastu majaseina.

      Keerasin pea tagasi ja andsin jalgadele valu, et teistele järele jõuda.

      „Ikka veel on vikerkaar!” hüüdsin ma.

      „Me näeme ise ka!” hüüdis Leif Tore.

      Jõudsin neile jalgraja alguses järele ja sammusin Trondi kollase selja taga puude vahele, mis iga kord, kui mõni meist oksa kergitas, ohtralt piisku varistasid, ja mööda Moldenite pruunist majast, kus ei olnud lapsi, kõigest üks pikkade juuste, suurte prillide ja kloššpükstega nooruk. Me ei teadnud isegi ta nime ja kutsusime teda lihtsalt Moldeniks.

      Kõige parem tee mäe otsa läks nende aiast mööda ja sealt me nüüd läksimegi, aeglaselt, sest mägi oli järsk ja pikk kuluhein, mis seal kasvas, libe. Vahetevahel haarasin kinni mõnest väikesest puust ja tõmbasin end edasi. Otse enne harja muutus mägi kaljuseks ja eendus, võimatu oli üles minna, vähemalt selle märjaga, aga üleval oli mäekülje ja ühe väikese kaljunuki vahel lõhe, kuhu jalgu toetada ja kerge vaevaga viimased meetrid tippu ronida.

      „Aga kuhu ta jäi?” küsis Trond, kes esimesena mäeharjale jõudis.

      „Aga ta oli seal!” ütles Geir ja näitas väikese platoo poole.

      „Ei,” ütles Leif Tore. „Ta on seal all. Vaadake!”

      Kõik keerasid ringi ja vaatasid alla. Vikerkaar oli kaugel all metsa kohal. Üks ots oli Beckide maja taga puude kohal, teine enam-vähem mereabajasse laskuval rohunõlval.

      „Kas lähme ta juurde alla?” küsis Trond.

      „Aga äkki on aare ikkagi siin,” ütles Leif Tore. „Me võime igatahes natuke metsast otsida.”

      Murdes, mida me rääkisime, kõlas see nii: „Mi saa kimmähe tsipakõsõ mõtsa pite roita ja perrä kaia.”

      „Aga teda ei ole siin,” ütlesin ma. „Vikerkaar on ainult seal.”

      „Kes ta ära jõudis viia? Seda tahaks küll teada,” ütles Leif Tore.

      „Mitte keegi,” ütlesin ma. „Kas sa, tobu, aru ei saa? Ega siis keegi teda ei too ka, kui sa nii arvad. See on vikerkaar.”

      „Ise oled tobu,” ütles Leif Tore. „Ega ta päris ise ikka ära ei kao.”

      „Kaob küll,” ütlesin ma.

      „Ei kao,” ütles Leif Tore.

      „Kaob jah,” ütlesin ma. „Eks vaata, kas leiad ta üles!”

      „Ma tahan ka otsida,” ütles Trond.

      „Mina ka,” ütles Geir.

      „Mina mitte,” ütlesin mina.

      Nad keerasid ringi ja hakkasid mõlemale poole kiigates edasi minema. Märkasin, et mul on himu nendega kaasa minna, aga sel ei olnud mingit mõtet. Selle asemel vaatasin ma ülevalt alla. Sealt avanes kohutavalt hea vaade. Võis näha silda, mis puuvõrade vahelt otsekui õhku kerkis, väina, kus alati liikus paate, ja teisel kaldal suuri valgeid gaasitsisterne. Võis näha Gjerstadholmenit, uut maanteed, madalat betoonsilda, kust maantee üle viis, ja taamal Ubekilenit. Ja võis näha ehitusrajooni. Punaseid ja oranže katuseid puude vahel. Tänavat. Meie aeda ja Gustavsenide aeda; ülejäänu jäi varju.

      Taevas ehitusrajooni kohal oli nüüd peaaegu üleni sinine. Linna pool küljes oli valgeid pilvi. Aga teisel pool, Ubekileni taga, olid pilved ikka veel hallid ja tinajad.

      Nägin all papsi. Tibatillukest kribu, mitte suuremat kui sipelgat, katuseserva ääres redeliharjal.

      Ei tea, kas ta näeb mind siin üleval?

      Merelt lõõtsatas tuulehoog.

      Vaatasin selja taha teistele järele. Puude vahel liikusid edasi-tagasi kaks kollast ja üks heleroheline laik. Kaljuplatoo oli tumehall, umbes nagu kaugem taevakaar, lõhedes turritamas kulukarva ja paiguti lausa valget heina. Seal oli üks oks, mille jäme juhtoks maapinda ei puudutanud, vaid toetus täie raskusega paljudele piitspeenikestele kõrvalokstele. See nägi imelik välja.

СКАЧАТЬ