Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar. Karl Ove Knausgard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pikutasin voodis ja lugesin koomikseid, kuulsin ma, kuidas vanaema ja vanaisa tulid trepist üles. Nad ei rääkinud omavahel, astusid raskel sammul mööda trepiastmeid ja läksid suurde tuppa. Päike, mis mu toaseinale paistis, oli kuldne. Maja ees murul olid suured kollased ja pruunid laigud, kuigi paps pani vihmuti käima samal hetkel, kui selleks luba anti. Kõik, mida ma tänava ääres nägin, majad, aiamööbli ja mänguasjadega aiad, autod ja riistad, mida võis majaseinte ja – treppide äärest leida, paistsid otsekui unne suikunud. Minu higine rind kleepus ebameeldivalt vastu tekikotti. Ma tõusin, tegin ukse lahti ja läksin suurde tuppa, kus vanaema ja vanaisa tugitoolides istusid.

      „Kas tahate näiteks telekat vaadata?” küsisin ma.

      „Jah, kas varsti ei alga „Dagsrevyen”?” ütles vanaisa. „See huvitaks meid küll.”

      Läksin ja lülitasin teleka sisse. Läks mõni minut, enne kui see pildi ette võttis. Seejärel lõi ekraan aegamööda helendama. „Dagsrevyeni” N-täht paisus ja kõlas lihtne ksülofonlik tunnusmeloodia plinn-plõnnplinn-plooooonn, algul vaikselt ja seejärel valjenedes. Astusin sammu tagasi. Vanaisa kummardus tugitoolis ette, piibuvars kämblast õieli väljas.

      „Niimoodi,” ütlesin ma.

      Tegelikult ei olnud mul luba televiisorit käima panna, ega ka suurt raadiot, mis oli seina ääres riiulil, alati tuli paluda, et seda teeks mamps või paps, kui ma tahtsin midagi vaadata või kuulata. Aga nüüd tegin ma seda vanaema ja vanaisa pärast ja selle kohta ei võinud papsil midagi ütlemist olla.

      Korraga lõi pilt hirmsasti virvendama. Värvid jooksid kokku. Siis käis sähvatus, seejärel kõlas pahh!, ja siis läks ekraan mustaks.

      Oi appi!

      Oi appi, mis nüüd saab!

      „Mis televiisoriga juhtus?” küsis vanaisa.

      „Rikki läks,” ütlesin ma pisarsilmi.

      Ja mina olin selle rikki ajanud.

      „Seda ikka juhtub,” ütles vanaisa. „Ja tegelikult meeldivad meile raadiouudiseid hulga rohkem.”

      Ta tõusis tugitoolist ja tatsas lühikeste sammudega üle toa raadio juurde. Mina läksin oma tuppa. Hirmust lõdisedes, kõhus keeramas, heitsin ma voodisse. Tekikott tundus kuumal ja paljal nahal jahe. Võtsin põrandalt pakist ühe koomiksi. Aga ma ei suutnud lugeda. Varsti tuleb paps tuppa, läheb televiisori juurde ja vajutab selle käima. Kui see oleks rikki läinud siis, kui ma olin üksi kodus, oleksin ehk teinud näo, et ma ei tea asjast midagi, nii et ta oleks arvanud, et televiisor läks ise katki. Aga tõenäoliselt oleks ta ka siis aru saanud, et selle taga olen mina, sest sääraseid asju haistis ta õhust, piisas ühest pilgust minule, kui ta saigi aru, et midagi on lahti, ja viis otsad kokku. Nüüd aga ei saanud ma teha nägu, nagu ei teaks ma asjast mõhkugi, sest vanaema ja vanaisa olid juures olnud ja räägiksid, mis juhtus, ja kui ma siis seda varjata püüaksin, teeks see asja palju-palju hullemaks.

      Tõusin voodis istuli. Kõhus pitsitas, aga selles polnud haigusele omast soojust ja pehmust, vaid see klomp oli külm ja valus ja nii kõva, et seda ei võtaks ära ka kogu maailma pisarad.

      Nutsin peatäie.

      Oleks Yngvegi kodus olnud. Siis oleksin nii kaua kui võimalik koos temaga tema toas olnud. Aga ta oli Steinari ja Kårega ujuma läinud.

      Mõte, et pääsen talle lähemale, kui lähen tema tuppa, kuigi see oli tühi, pani mind voodist tõusma. Tegin ukse lahti ja läksin tasakesi mööda koridori Yngve tuppa. Tema voodi oli värvitud siniseks, minu oma oranžiks, nagu tema kapiuks oli värvitud siniseks ja minul oranžiks. Toas oli Yngve lõhn. Läksin voodi juurde ja istusin sinna.

      Aken oli paokil!

      Seda oli rohkem, kui ma olin julgenud loota. Nii võisin alt terrassilt nende hääli kuulda, ilma et nad teaksid, et ma siin olen. Kui aken oleks kinni olnud, oleksin seda avades end reetnud.

      Papsi hääl tõusis ja vajus sedamoodi rahulikult nagu siis, kui ta oli heas tujus. Sekka kuulsin mampsi heledamat ja malbemat häält. Suures toas rääkis raadio. Miskipärast tuli mulle pähe, et vanaema ja vanaisa magavad, istuvad oma tugitoolides, suu lahti ja silmad kinni, vahest sellepärast, et mõnikord istusid nad niiviisi Sørbøvågis, kui me külas olime.

      Õues kilksusid tassid.

      Kas nad toovad nõud tuppa?

      Nii oligi, sest kohe seejärel kostis ema sandaalide laksumist, kui ta läks ümber majanurga.

      Siis saan ema endale! Siis saan kõigepealt seda temale rääkida!

      Ootasin, kuni kuulsin, et allkorrusel läks välisuks lahti. Siis, kui ema tuli trepist üles, käes kandik, kus olid tassid, taldrikud, klaasid ja läikiv punase kaanega kohvikann, mis seisis ümmargusel pesupulkadest alusel, mille Yngve oli töötoas meisterdanud, läksin esikusse.

      „Kas sa oled ilusa ilmaga toas?” imestas ema.

      „Jah,” ütlesin ma.

      Ta hakkas minust mööda minema, aga peatus.

      „Kas midagi on juhtunud?” küsis ta.

      Lõin pilgu maha.

      „On või?”

      „Telekas läks rikki,” ütlesin ma.

      „Taevake,” ütles ta. „See on pahasti. Kas vanaema ja vanaisa on suures toas?”

      Ma noogutasin.

      „Ma mõtlesin nad välja kutsuda. Ilm on nii imeilus. Tule sina ka välja, eks? Tahad äkki veel morssi?”

      Raputasin pead ja läksin oma tuppa tagasi. Jäin ukse taha seisma. Äkki oleks kavalam nendega koos õue minna? Vanavanemate juuresolekul ei teeks paps midagi ka siis, kui saab teada, et mina teleka tuksi keerasin.

      Aga see võib papsi veel hullemini vihale ajada. Eelmine kord, kui me Sørbøvågis käisime, istusime kõik lõunalauas ja Kjartan rääkis, kuidas Yngve oli naabripoisi Bjørn Atlega kakelnud. Kõik naersid selle peale, paps ka. Aga kui mamps läks minuga poodi ja teised lasksid leiba luusse ja Yngve heitis koomiksiga voodisse, tuli paps tuppa, rebis ta voodist välja ja virutas ta vastu seina, sest ta oli kakelnud.

      Ei, kõige parem oleks tuppa jääda. Kui vanaisa või ema mainivad, et telekas on rikkis, läheb papsi viha võib-olla üle, kuni ta teiste seltsis istub.

      Heitsin uuesti voodisse. Rinda läbis kontrollimatu tõmblus ja mind tabas uus pisarateuputus.

      Uu-huu. Uu-huu. Uu-huu.

      Nüüd ta tuleb varsti.

      Teadsin seda.

      Varsti ta tuleb.

      Panin käed kõrvadele ja silmad kinni ja püüdsin ette kujutada, et midagi ei ole olemas. Peale pimeduse ja hingetõmmete.

      Aga peagi taipasin oma olukorra kaitsetust ja tegin risti vastupidi, tõusin voodis põlvili ja vaatasin aknast välja, päikesest üle ujutatud õue, hõõguvaid katusekive ja eretavaid aknaid.

      All avanes uks ja kõmatas kinni.

      Vaatasin paaniliselt ringi. Tõusin püsti, tõmbasin kirjutuslaua tooli välja ja СКАЧАТЬ