Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar. Karl Ove Knausgard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja peeretanud. Võimalik, et ta oli pisut kergeusklik. Samal suvel olime tema ja mina ehitanud puust auto, mille juures tema isa meid tublisti aitas, ja kui auto valmis sai ja ma sees istusin, õnnestus mul panna Geir seda lükkama, kui ma ütlesin, et see teeb tugevaks. Kergeusklik, aga ka hulljulge, mõnikord ei tunnistanud ta mingeid piire ja ta oli võimeline ükskõik milleks.

      Geir valis Leif Torest erineva taktika. Kaubaalusel seistes haaras ta mõlema käega katuseservast kinni ja püüdis mööda seina üles kõndida. See oli loll mõte. Kui see tal õnnestunud oleks, oleks ta jäänud horisontaalselt katuse alla, mis oli selgelt kehvem asend kui alguses.

      Sõrmed libisesid lahti, ta kukkus tagumikuga vastu kaubaalust ja lõi pea ära.

      Ta ümatas korra. Kui ta end püsti ajas, nägin tema näost, et ta oli end kõvasti ära löönud. Ta tippis pisikeste sammudega edasi-tagasi ja ümatas veel korra. Äkh! Siis ronis ta uuesti üles. Seekord kasutas ta Leif Tore taktikat. Kui ta jala üle serva sai, oleks teda just nagu läbistanud elektrilaengute jada, tema jalg tabas tõrvapappi, keha väändus välkkiirelt ja vipsti oli ta põlvili katusel ning vaatas meie peale alla.

      „See oli käkitegu!” ütles ta. „Tulge! Ma võin teid üles tõmmata!”

      „Ei sa või. Sa pole selleks küllalt tugev,” ütles Trond.

      „Igal juhul võime proovida,” ütles Geir.

      „Tule parem alla,” ütles Leif Tore. „Ma pean nagunii varsti koju minema.”

      „Mina ka,” ütlesin ma.

      Aga katusel kükitav Geir ei paistnud sugugi pettunud. Pigem kangust täis.

      „Siis ma hüppan alla,” ütles ta.

      „Kas liiga kõrge ei ole?” küsis Leif Tore.

      „Oh ei,” ütles Geir. „Ma pean ainult keskenduma.”

      Ta kükitas kaua aega katusel ja vahtis alla, hingates sügavalt sisse ja välja, nagu plaaniks vee alla sukelduda. Korraks kadus tema kehast pinge, ju ta oli ümber mõelnud, aga siis tõmbus ta jälle kangeks ja hüppas. Kukkus, veeretas end külili mööda maad, kargas vedruna üles ja hakkas veel enne jalule tõusmist püksireit puhtaks kloppima, et rõhutada oma muretut suhtumist.

      Kui mina oleksin katuse vallutanud, oleks see olnud pöörane triumf. Siis ei oleks Leif Tore ilmaski jonni jätnud. Ka siis, kui ta oleks pidanud õhtu otsa turnima ja kukkuma, oleks ta jätkanud seni, kuni jõuvahekorrad on jälle paigas. Aga Geiriga oli iselugu. Tema võis teha surmapõlgavaid tempe, näiteks talvel viie meetri kõrguselt lumehange hüpata, mida keegi teine ei julgenud, ilma et sel oleks talle mingeid tagajärgi olnud. See ei lugenud. Geir oli ainult Geir, ükskõik millega ta hakkama ei saanud.

      Pikemalt mökutamata läksime ülesmäge. Paiguti oli vesi teekattest latakaid minema uhtnud, teisal kündsid seda sügavad uurded. Jäime ühes kohas seisma ja surusime kannad eriti pehmesse kohta, märga kruusa pressis üles ja see tekitas hea tunde. Mu käed külmetasid. Kui ma neid pigistasin, jäid punasele nahale valged laigud. Aga soolatüükad, kolm ühel pöidlal, kaks teisel, üks nimetissõrmel, kolm käeseljal, ei muutnud värvi, olid punakaspruunid nagu alati ja täis väikesi näsasid, mida oli hea nakitseda. Seejärel läksime teisele poole välja, mis lõppes kiviaia ja selle tagant algava metsaga ja mida raamis pikkupidi üsna järsk, vahest kümne meetri kõrgune kuuskedega kaetud mäeseljandik, mis laskus paiguti paljaste kaljurahnudeni. Kui ma sinna või säärastesse kohtadesse sattusin, rõõmustas mind tihti mõte, et maastik sarnaneb merega. Et niit on merepind, kust ulatuvad välja kaljud ja laiud.

      Ah, kui saaks paadiga läbi metsa sõuda! Kui saaks puude vahel ujuda! See vast oleks midagi!

      Ilusa ilmaga sõitsime vahel saare kaugemasse serva, jätsime auto vanasse lasketiiru ja läksime rannapaljandile, kus meil oli oma koht üsna Spornesi ranna lähedal, kus ma loomulikult käia eelistasin, kuna seal oli liivane ja ma sain sumada just nii sügavale, nagu mulle sobis. Rannapaljandite juures oli hirmus sügav. Tõsi, seal oli ka üks väike lõhandik, mis oli täis vett, kuhu võis alla ronida ja ujuma minna, aga see oli väike ja ebatasase põhjaga, mis oli kaetud tõruvähkide, adru ja merikarpidega. Mere pool pekslesid lained vastu kaljut, mis tõstis lõhandikus veetaset, vahel kuni kurguni, ja mu seljas oleva päästevesti vahtplastitükid kerkisid kõrvadeni. Järsud kaljuseinad võimendasid sulinat ja lokslemist ja tegid heli kumedaks. Siis jäin ma kohkunult paigale ega suutnud äkitselt muud moodi hingata kui ahnelt ja vabinal õhku ahmides. Niisama jube oli, kui lained tõmbusid tagasi ja vesi lõhandikus lurinal alanes. Kui meri oli tüün, puhus paps vahel kolla-rohelise ujumismadratsi täis ja ma tohtisin sellega kalda lähedal triivida, kus ma, paljas ihu märja plasti küljes kinni, selg põletavas päikeses kuiv ja kuum, pladistasin jahedas ja soolases vees väikeste käetõmmetega ringi, vaatasin adrut, mis looskles edasi-tagasi piki kaldakaljut, mille küljes see oli kinni, püüdsin näha kalu või krabisid või saatsin pilguga kauguses mööduvat paati. Pärastlõunal saabus Taani praam, nägime seda saabudes silmapiiril, ja kui me ära sõitsime, oli praam sealsamas lahes, kõrgudes valge ja võimsana madalate laidude ja rahude vahel. Oli see „Venus”? Või „Christian Quart”? Saare lõuna- ja lääneranniku lapsed ja ilmselt ka nood, kes elasid teisel pool Galtesundet’t meile võõral Hisøyal, läksid laeva saabudes merre ujuma, sest kiiluvee lained olid kõrged ja kurikuulsad. Ühel säärasel õhtupoolikul, kui ma plastmadratsil pikutades ringi sõudsin, tõstsid ootamatud lained mu poolenisti püsti ja ma veeresin vette. Läksin põhja nagu kivi. Seal võis sügavust olla kolm meetrit. Vehkisin käte ja jalgadega, karjusin paanikas, neelasin vett ja see suurendas veelgi mu hirmu, mis ei kestnud ehk kauem kui paarkümmend sekundit, sest paps oli kõike näinud. Ta hüppas vette ja tõi mu kaldale. Ma läkastasin natuke vett, lõdisesin külmast, ja me sõitsime koju. Mu elu ei olnud ohus olnud ja mulle ei jätnud see muud jälge kui tunde, mis mind valdas, kui ma koju jõudsin ja mäest üles vantsisin, et juhtunust Geirile jutustada: ma käin maailma pinda mööda, see on kõva ja läbitungimatu, sellest on võimatu läbi vajuda, kerkigu see siis järskude kaljudena või laskugu sügavate orgudena. Eks ma olin seda varemgi teadnud, ent ei olnud tunnetanud, et me käime mööda pealispinda.

      Hoolimata sellest vahejuhtumist ja kõhedustundest, mis mind vahel valdas, kui ma väikeses lõhandikus suplesin, meeldis mulle hirmsasti mere ääres käia. Meeldis istuda Yngve kõrval käterätikul ja vaadata helesinist peegelsiledat merd, mis silmapiirile kaugus, kus suured laevad nihkusid pikkamisi edasi nagu tunniosutid, või Torungeni tuletornide poole, mis joonistusid krellsinise taeva taustal erkvalgelt välja: sellest paremat andis otsida. Juua punaseruudulisest jahutuskotist võetud limonaadi, süüa küpsiseid, vahest saata pilguga papsi, kes sammub üles kaljunukile, päevitunud ja lihaseline, et sekund hiljem kahe meetri kõrguselt merre hüpata. Kuidas ta veepinnale tõustes pead raputas ja näo eest juukseid pühkis, ümberringi mullikihin ja silmis harva esinev rõõm, ning tugevate, aeglaste tõmmetega kaldalainetuses õõtsudes lähemale ujus. Või minna kahe kaljus muliseva hiiukirnu juurde, üks neist mehesügavune ja nähtavate spiraalsete keerdudega, üleni täis soolast merevett, põhi kaetud roheliste merekasvude ja suurte adrupuhmastega, teine madalam, aga niisama ilus. Või kõrgemale madalate, erakordselt soojade ja soolaste lompide juurde, mis täitsid kaljusüvendeid ja said vaid tormilainega vett: kuidas nende pind kihas pisimutukatest ja põhja katsid kollased haiglase jumega vetikad.

      Ühel säärasel päeval oli paps otsustanud mind ujuma õpetada. Ta kutsus mu endaga kaasa vee äärde. Seal paistis merest väike, libe ja vetikatest rohetav kaljuseljandik, mis oli ehk pool meetrit vee all ja kuhu ma pidin seisma. Ise ujus ta kaldalt nelja-viie meetri kaugusele skäärile. Ja keeras näoga minu poole.

      „Nüüd ujud sa minu juurde,” ütles ta.

      „Aga siin on sügav!” ütlesin ma. Sest seal СКАЧАТЬ