Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar. Karl Ove Knausgard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ müürina seisvate jässakate kuuskede tõttu meenutas see suurt tuba.

      Geir ütles, et nägi tol korral rebast. Ma ei uskunud teda, aga rebastega nalja ei olnud, nii et kindluse mõttes viisime kaasaleivad ja morsipudelid kaljuservale, kus meie all paistis tuttav maailm.

      „Ongi siin!” hüüdis Leif Tore. „Sa sitikas! Aare!”

      „Sa sitikas!” hüüdis Geir.

      „Mind te ei peta!” hüüdsin vastu.

      „Hoi-hoi!” hüüdis Leif Tore. „Nüüd oleme rikkad!”

      „Sa sitikas küll!” hüüdis Trond.

      Siis saabus vaikus.

      Kas nad olid selle tõesti leidnud?

      Vaevalt. Nad püüdsid mind tüssata.

      Aga vikerkaare ots oli seisnud just selles kohas.

      Mis siis, kui Leif Torel oli õigus ja pada ei kadunudki koos vikerkaarega?

      Läksin paar sammu nende poole ja püüdsin piiluda kadakate vahelt, mille taga nad seisid.

      „Hoo! Vaata seda!” ütles Leif Tore.

      Tegin välkkiire otsuse, sööstsin nende poole, sörkisin põõsastest mööda puutüvede vahele ja peatusin.

      Nad vaatasid mind.

      „Läksid alt! Ha-ha-haa! Läksid alt!”

      „Häh, ma teadsin kogu aeg,” ütlesin ma. „Tulin teile ainult järele. Vikerkaar kaob ära, kui me kähku ei tee.”

      „Ah ära sogatse,” ütles Leif Tore. „Sa läksid alt. Tunnista.”

      „Tule, Geir,” ütlesin ma. „Otsime aaret alt.”

      Ta vaatas Leif Tore ja Trondi poole ega teadnud, mida teha. Aga ta oli mu parim sõber ja tuli kaasa. Trond ja Leif Tore lonkisid kannul.

      „Mul on pissihäda,” ütles Leif Tore. „Laseme võidu? Üle ääre alla? Nii saab maru pika soru!”

      Pissida väljas, kui paps on all ja võib näha?

      Leif Tore oli juba vihmapüksid alla lasknud ja pusis püksiluku kallal. Geir ja Trond seisid kummalgi pool teda ja tõmbasid taguotsa nikutades vihmapükse alla.

      „Mul ei ole häda,” ütlesin ma. „Ma just pissisin.”

      „Ei pissinud,” ütles Geir ja vaatas minu poole, hoides samal ajal mõlema käega nokut. „Me olime kogu päeva koos.”

      „Ma pissisin siis, kui te aaret otsisite,” ütlesin ma.

      Järgmisel hetkel auras nende ümber piss. Astusin paar sammu lähemale, et näha, kes võitis. Üllatuslikult oli see Trond.

      „Rolf tõmbas nokul naha üles,” ütles Leif Tore ja sikutas püksiluku kinni. „Ta soru ulatus kohe palju kaugemale.”

      „Vikerkaart ei ole enam,” ütles Geir ja raputas nokut viimast korda enne püksi pistmist.

      Kõik vaatasid üle serva alla.

      „Mis me nüüd teeme?” küsis Trond.

      „Ei tea,” vastas Leif Tore.

      „Kas lähme paadikuuri juurde?” ütlesin ma.

      „Mis me seal teeme?” küsis Leif Tore.

      „Ronime näiteks katusele,” ütlesin ma.

      „Ronime jah!” ütles Leif Tore.

      Läksime järsakust libamisi alla, kahlasime läbi tiheda kuusiku ja jõudsime viis minutit hiljem piki abajat kulgevale kruusateele. Teispool abajat rohunõlval käisime talviti harilikult suusatamas. Suvel ja sügisel sattusime sinna harva, sest mida seal ikka peale hakata? Abajas oli madal ja mudane, ujuda oli seal kehv, paadisild oli lagunenud ja taamal asuva väikese laiu oli sealne kajakakoloonia üleni täis sittunud. Kui me seal ringi hulkusime, siis enamasti ilma kindla sihita nagu selgi hommikul. Kõige kõrgemal, veerja välja ja metsaserva vahel asus vana valge maja, kus elas vana valgete juustega naine. Me ei teadnud temast mitte midagi. Ei tema nime ega seda, mida ta seal teeb. Vahel vahtisime majja sisse, panime pihud varjuks ja litsusime näo vastu akent. Ilma mingi erilise põhjuseta, ka mitte uudishimust, lihtsalt sellepärast, et see oli võimalik. Siis nägime aknast tuba, kus oli vana mööbel, või kööki, kus olid vanad asjad. Maja kõrval, teisel pool kitsast kruusateed, kössitas punane justkui kokkuvajunud küün. Ja kõige kaugemal, metsast välja vuliseva oja kaldal, seisis vana värvimata paadikuur, mille katusel oli tõrvapapp. Ojapervel kasvasid sõnajalad ja taimed, mille lehed olid peenikeste vartega võrreldes hiiglasuured; kui lükkasid need kätega kõrvale, ujuva liigutusega, mida kasutatakse selleks, et vaadata mööda asjadest, mis järele annavad, mõjus maapind paljana, nagu veaksid taimed meid ninapidi, teeskleksid haljendavat lopsakust, kui tegelikult on tiheda lehestiku all lage maa. Allpool vee ääres oli muld või savi või mis see ka ei olnud, ruske nagu rooste. Sinna takerdus vahel igasugu asju, kilekotiräbal või kondoom, aga mitte säärastel päevadel, kui vesi teetruubist suure hooga välja pahises ja lakkas vahutamast alles väikesel deltataolisel platsil, kuhu see enne abajasse jõudmist valgus.

      Paadikuur oli vanadusest üleni hall. Mõnes kohas võis käe lausa laudade vahelt sisse pista, nii et me teadsime, kuidas seal sees välja näeb, kuigi me ei olnud seal kunagi käinud. Kui me olime tükk aega pragudest sisse piilunud, suunasime oma tähelepanu katusele, mille otsa me niisiis ronida kavatsesime. Et see meil korda läheks, pidime leidma, mille otsa ronida. Kuna läheduses ei olnud midagi kasutuskõlblikku, hiilisime edasi, küüni poole, et seal ringi vaadata. Kõigepealt tegime kindlaks, ega teisel pool küüni autot ei ole, sest seda tuli ette, auto kuulus mehele, võimalik, et naise pojale, kes keelas meil vahel üle õue suusatada, kui me tahtsime rada sinnani pikendada, aga naine ei keelanud meid kunagi. Nii et meest me natuke kartsime.

      Autot ei olnud.

      Seina ääres vedeles paar valget kanistrit. Tundsin need ära vanavanemate talust: see oli sipelghape. Roostetanud vaat. Hingedelt maha tõstetud uks.

      Aga seal! Kaubaalus!

      Tõstsime selle üles. See oli sama hästi kui maa külge kinni kasvanud. Täis kõiksugu kakandeid ja väikesi ämblikulaadseid satikaid, kes pagesid laiali, kui me aluse üles kiskusime. Siis tassisime selle kambakesi üle põllu ja alla paadikuuri juurde. Seadsime selle viltu seina najale. Leif Tore, kel oli meie seast vapraima kuulsus, proovis esimesena. Kaubaalusel seistes õnnestus tal küünarnukk katusele toetada. Teise käega haaras ta katuseservast kõvasti kinni ja viskas seejärel jala õhku. See läks üle ääre, püsis hetke katusel, aga sedamööda kuidas keharaskus suurenes, vallandusid käed ja poiss kukkus nagu kott püstloodis alla, suutmata millestki kinni haarata. Ta maandus külitsi vastu kallakil kaubaalust ja libises seejärel maapinnale.

      „Ai!” ütles ta. „Ai, kurat! Uhuu. Ai! Ai! Ai!”

      Ta ajas end pikkamisi üles, vaatas käsi ja hõõrus kannikat.

      „Ai, see oli valus! Las nüüd proovib keegi teine!”

      Ta vaatas minu poole.

      „Mu käed ei ole nii tugevad,” ütlesin ma.

      „Ma СКАЧАТЬ