Täiuslik elu? Või täiuslik vale?. Emily Elgar
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Täiuslik elu? Või täiuslik vale? - Emily Elgar страница 7
Название: Täiuslik elu? Või täiuslik vale?
Автор: Emily Elgar
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современные детективы
isbn: 9789949852789
isbn:
Kuulen mütsatust, kui ta kasutatud nuustiku, seebipakendi, kilepõlle ja – kindad prügikorvi viskab.
Lizzie läheb mu juurest minema ja ma tänan teda hääletult. Oma südame poolest on ta nagu Alice. Tean, et minu väärikus on talle olulisem kui tema enda oma. Olen näoga palati poole, jõllitades tühja voodit enda vastas, südamemonitori, hingamisaparaati ja muid masinaid, mis on uue patsiendi ootel. Caleb uinus oma masinate jõleda hala ja tuututamise saatel, kui Mary palatis kõigi peale kärkis, täites perekonna käsku „teha kõik”, et vaene vana Caleb edasi tiksuks. Ma kuulen kõike, mis palatis toimub. Paistab, et elust eemale jätmine on kõrvalmõjuna andnud mulle ülitundliku kuulmise. Nagu siis, kui inimene kaotab mõne meele, muutub teine ärksamaks. Kuulen inimeste vaikset juttu kümne meetri kauguselt, palati teisest otsast. Mitte keegi tohtritest pole seda tähele pannud. Mul on selle üle hea meel, ma ei taha, et mulle mingid torud kõrva pandaks, või mis hullem, et inimesed hakkaksid muretsema ja oma juttu häbenema. See on mu ainus meelelahutus. Varem polnud mul aimugi, kuidas inimesed soiuvad, ilma, naabrite ja laste pärast hädalavad. See on nii kaunis, nii ilmalik, nii oivaline. Mulle meeldib, kui Carol oma jalamuhkusid kirub ja Mary kurdab mingile vaesele tüübile Indias, kuidas ta ei pääse endiselt arvutis videote ligi. Väikesed rõõmud.
Pärastlõunaks on mul silmad kinni vajunud. Sisse, välja, sisse, välja. Ma loen hingamisaparaadiga kaasa ja kuulan, kuidas õed teevad viimaseid ettevalmistusi uue patsiendi tulekuks: käbedad väikesed sammud kontrollivad masinaid, steriilsetelt aparaatidelt rebitakse kile maha. Sisse, välja, sisse, välja. Ma ei tea kunagi, kas järgmine hingetõmme tulebki, kas ma suren täna siinsamas või saavad kookonisse suletud kuudest aastad, iga päevaga järjest rohkem määndudes, kesk ümbritsevat elukära. Inimesed armuvad, käivad seiklemas, nutavad ja karjuvad, peetakse sõdu ja pikad suvepäevad venivad aegamisi, aga mina olen ikka siin, vahtides lage nagu raidkuju, igatsedes üht imelist päeva, kui tundeid enam pole ja tuimus on nii täielik, et lämmatab vähimagi mälestuse sellest, kes ma kunagi olin, kelleks kunagi saada tahtsin. Kui ma varsti ei sure, loodan vabaneda lootusest, ja isegi kui mu keha hingatatakse, torgitakse ja pühitakse, on mu vaim tardunud ja Frank surnud.
3
CASSIE
Mõnes mõttes oli üllatav, et Jack ja Cassie oma pulma üldse külalisi kutsusid. Juba enne kihlumist olid nad alasti teineteise ümber põimunud nagu väädid, jutustades hilisööni, et abielluvad kusagil Šotimaal, metsikus ja mõlemale tundmatus paigas, ainult kahekesi, paar võõrast tunnistajaks. Aga nad olid tookord alles mõne nädala koos olnud ja kui nad kaheksa kuu pärast, õhevil ja äsja kihlunud, Pariisist tagasiteel olid, teadsid mõlemad, et nii see ei lähe.
Mõlemad teadsid, et see murraks Charlotte’i südame, kui teda poleks nägemas, kuidas Jack, tema ainus laps, abiellub. Niisiis leppisid nad kokku lihtsas tseremoonias ja sellele järgnevas väikeses vastuvõtus vanas ilusas ümberehitatud tallis Buscombe ’i aleviku parimas – ja ainsas – pubis. Ja seepärast käibki Cassie praegu nagu õrn kingitus külalise käest külalise kätte, saades põgusaid põsemusisid, puudriseid nagu koiliblika tiivad. Kõik külalised, isegi need, keda ta eluilmas kohanud pole, ütlevad, et ta näeb kaunis välja.
„Sa lausa särad,” ütlevad nad. „Jackil on vedanud.”
Cassie silub puusade ümber pingul vandlikarva pitskleiti, mida ta Charlotte’i nõudmisel kannab, ja tunneb sisemuses tuttavat pulbitsust paisumas, vastates: „Mitte nii palju kui minul!” Ja ta mõtleb seda tõsiselt. Tal on vedanud. Hullupööra.
Ta pilk eksleb tumedate taladega aidas, mille Charlotte on kaunistanud rõõmsate punaste marjadega astelpõõsavanikutega, kahe jõulupuu ja sadade küünaldega, kinnitudes siis lummatult tumedapäise Jacki kuklale. Jack on alati kõige pikem inimene ruumis, ulatudes üle kõigi peade, justkui oleks temas rohkem elu kui kelleski teises. Mehe, tema kindlate usaldusväärsete näojoonte, sundimatu naeratuse, vasakus põses oleva lohu nägemine rahustab ja ühtaegu erutab Cassie’t. Jack kummardub suudlema elatanud naist, keda Cassie peab mehe tädi Torie’ks. Vana naine haarab kramplikult Jacki käest nagu laps õhupallist, suutmata uskuda, et on selle enesele saanud. Ta jätab Jacki põsele roosa huulepulga jälje. Tädi Torie vaatab Jacki poole üles, naeratades ja koketeerides, nagu oleks ta jälle oma mitmekümne aasta taguses noorusromantikas, aga Jack ei vaata enam tädi Torie’ poole, ta vaatab teda, oma vastset abikaasat. Cassie hakkab mehe poole liikuma, iseenesestmõistetavusega võtavad kummagi käed teise oma sülelusse ja Jack suudleb Cassie’t otse suule. Kaamera plõksub.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.