Täiuslik elu? Või täiuslik vale?. Emily Elgar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Carol, kellel on juba ühed prillid ees, hakkab oma lokkidest lugemisprille otsima, need on nagu tavaliselt kusagil tihedas juuksepahmakas.

      „Tean,” ütlen mina. „Ta muudkui räägib pensionile minekust. Ei oskagi öelda, teeb ta seda tähelepanu saamiseks või on tal tõsi taga. Igatahes ei kujuta ma seda kohta temata ette.”

      Carol noogutab, vahetab prillid, ja küsib kausta avades: „Mis meil siis täna toimub?”

      Osakonna juhatajana olen ma osalt ülemõde, osalt tavaline medõde. Kate’is on ülemõed juhid, kel tuleb haigla kolmes intensiivraviosakonnas täita sadu tööülesandeid. Intensiivis on oma kindel põetamistiim, keda täiendavad abiks käivad „rändhooldajad”. Haiglas ilmneb kummaline hierarhia, milles kontaktide hulk patsiendiga määrab töötaja positsiooni haigla toiduahelas. Suure hulga kontakttundidega hooldajad, põetajad, sanitarid ja õed on paljas plankton ja krill; need, kel kontakt patsientidega vähene või suisa puudub − suurem osa neist nn tegelinskid − on selle veidra ookeani haid ja vaalad. Vaatamata kasvanud administratiivsetele kohustustele, ei loobu ma kontaktist patsientidega. Ma õppisin University College Londonis arstiteadust, aga põrusin eksamitel. Olin muidugi kurb, aga mind pahandas, kuidas mu vanemad mulle vihjasid, et ma sobingi rohkem põetajaks. Tuleb välja, et neil oli õigus – meditsiini inimlik pool sobib mulle paremini. Ma annan ravimeid, vahetan linu, lohutan peresid ja hoian surijatel kuni viimse hingetõmbeni kätt. Ma olen nendega. Olen rõõmuga plankton.

      „Olgu, vaatame järele,” ütleb Carol tabelit uurides. „Sina jätkad Frankiga, Brighton küsis teist voodit kolmekümne kahe aastasele GCS 4 koomas peatraumaga patsiendile, aga ta ei tule enne õhtut või koguni homset. Lizzie seab praegu talle voodi valmis. Äkki sa saaksid Ellen Hargraves’i enda peale võtta. Paula ütles, et temaga on kehvasti, eriti öösel, siis läheb ta päris pöördesse. Karjub, vaeseke, nagu oleks jälle pommirahe all. Oh, siin on nimetatud veel suumädanikku ja et sondi peaks kontrollima. Meil on tema lastega kell kaks kokkusaamine. Kui sa pärast lõunat siin oled, pane George Petersi pere kirja – ta oli jõulude ajal kodupõetaja hoole all, mulle tundub, et pere vajab selgitusi – ja siis tegutse põetamisgraafiku järgi edasi. Tahtsin veel küsida, Ali … saaksid sa mõne nädala Lizzie’l silma peal hoida? Et ta sisse elaks, muud midagi.” Carol naeratab mulle uuesti, enne kui saginat täis osakonda astub, et pikka eelseisvat tööpäeva alustada.

      Sõidan meie sissesõiduteele Blackcombe Avenue 22, kui kell on saamas pool kaheksa. Oleme Davidiga siin elanud alates abiellumisest seitse aastat tagasi. See on üks neist majadest, mis on mähkunud igihaljastesse põõsastesse, jättes mulje, nagu oleks see palju väiksem kui tegelikult. Nagu lasteraamatus piilub tumeda eesukse sõbralik silm põõsastest. Ehitatud viiekümnendatel, peeti siis, kui me tolle punase katusega kahekorruselise maja ostsime, seda kirjeldamatult koledaks – ehk seepärast olidki eelmised omanikud sinna põõsad istutanud –, aga nüüd öeldakse selle kohta retro. David räägib mulle, et – nagu oleks ta teadnud, et nii läheb – sajandi keskpaiku ehitatud majad tulevad moodi, nii et me oleme ilmselt trendi tabanud. David kirjeldab maja väljendiga „vana Hollywood”, mille ta on kindlasti leidnud mõnest oma arhitektuuriajakirjast ja mida ta kasutab, et mind naerma ajada ja anda mulle põhjust teda ulli-volliks kutsuda. Kuigi ma pean tunnistama, et see on üsna hea kirjeldus. Maja taga on palkon, millel on klaasist liuguksed, kust avaneb vaade nõlval asetsevasse aeda. Davidile meeldisid maja proportsioonid ja võimalus juurdeehituseks, mulle meeldis kolm magamistuba ja võimalus pere kasvamiseks. Praegu on meil muidugi lihtsalt kaks vaba tuba.

      Maja on pime, seega pole Davidit kodus. David töötab ehituslubade väljastamise ettevõttes ja on viimased kuus kuud kodus töötanud, mis sobib hästi tema eelarvetundlikule bossile, aga samuti ka Davidile, kes näpistab lisatunde, et oma eraprojekte nikerdada. David ütles, et vähendab sellest aastast oma töökoormust firmas, et hakata rohkem arhitektina tegutsema. Töö ettevõttes, kus ta jälgib ja vaidlustab vastuolulisi kavandeid, pidi olema ajutine, mõneks aastaks, kuni me seame Sussexis sisse oma uue, poolenisti maaelu. Aga kui maad tabas finantskriis, lõpetati kallite ümberehituste kavandamine, Tesco vajas aga endiselt parklaid ja nii jäi David paigale ning me arutasime öösiti, et see on kõigest veel üheks aastaks, kuni majanduse olukord paraneb.

      Ent praegu on David väljas, meie musta labradori Bobi on ta kaasa võtnud. Koban lülitit seinal ja ajan mantli seljast, kukutades koti mütsatusega eeskoja kivipõrandale. Claire kirjeldas meie kodu kunagi kui lastetult puhast. Poriste tennisteta ja põrandal vedelevate puidust mänguasjadeta. Kappidel pole turvalukke ega kempsus laste pissipotte.

      Meie köök on tilluke taluköök väikese sahvri ja aeda avaneva suure aknaga. Tean, et David eelistaks midagi kaasaegset, aga mulle on rustikaalsus alati meeldinud. Astun üle Bobi näritud magamismati ja heidan pilgu külmkappi. Võtaksin meelsasti klaasi veini, aga meil on kombeks saanud kuiv jaanuar, nii valan ma endale suure klaasi mineraalvett ja toetun kraanikausile, et Jessile sõnumit toksida.

      Kas te saate meile järgmisel neljapäeval õhtust sööma tulla? David tahab ümberehitust arutada. Lasen tal midagi süüa teha, et tuleks eriline õhtu? X

      Kui vajutan saatmise nuppu, lähevad õuetuled põlema ja ma märkan köögiaknast Davidit. Ta näeb välja, nagu oleks tossama läinud: Lycra jooksusärgist õhkuvad valged higiauru pilved hõljuvad suitsuna tema ümber. Ta hingeldab raskelt ja toetab ühe käe vastu seina, teisega võtab pahkluust ja venitab reit, tugijala säärelihased raskuse all pingul. Ta hoiab end selles asendis ainult mõne sekundi, siis kordab sama teise kehapoolega. Venitamine pole kunagi tema tugevus olnud, homme on lihased haiged.

      Eesukse tagant kostab nõrka kraapimist. Teen ukse lahti ja Bobi sile must pea trügib sisse, pikk roosa keel ripnemas, otsekohe hellitust nõudes. Patsutan teda külmale lihaselisele turjale. Ta lõõtsutab, aga suudab siiski mõnu tundes silmi kissitada, kui ma tema kiindunud näkku vaatan ja kinnitan, et ta on tubli poiss.

      David tuleb uksest sisse ja viskab oma igivanad jooksutossud jalast. Ta hallinevad juuksed kleepuvad otsmikule higistes lokkides, kui ta soolaseks musiks minu poole kummardub. Ta pilk kohtab minu omaga, korraks, et teha kindlaks, kas minuga on kõik hästi.

      Et talle kinnitada, et on, vaatan tema higist jooksudressi ja ütlen: „Olen rabatud. Uue aasta lubadus number üks.”

      Ta naerab. „Jah, suur rasvane linnuke Bobile ja mulle. Ehkki ma pean ütlema, et Bob polnud kuigi distsiplineeritud. Mis sa ise arvad, Bobby?” Bob põntsutab oma nime kuuldes paar korda aeglaselt sabaga vastu põrandat, ta on oma asemele juba pikali visanud, must külg väsinult üles ja alla lõõtsumas.

      David täidab Bobi joogikausi enne, kui endale kraanist klaasitäie vett laseb. Ta joob selle kolme sõõmuga tühjaks ja ütleb: „Ta tegi seda ankurdamise värki, mida ikka: istub maha, keeldub paigast nihkumast ja hakkab kodu poole sörkima. Ma pidin teda kaasa lohistama.”

      Naeran. Bob võib olla jonnakas – ja raske – nagu muul.

      Möödudes minust, et kraanist vett juurde lasta, patsutab David mind tagumikule. „Kuidas sinu päev läks?” küsib ta.

      Pillan posti, mida lappasin, kapile ja kummardun spordijalatseid ära võtma. Pärast pausi teevad jalad mulle rohkem vaeva kui tavaliselt.

      „Tegemist oli palju,” ütlen ma, „aga kenasti läks. Tead, Mary on juba üle kahekümne aasta Kate’is olnud? Tõesti, sel naisel on vastupidavust. Ma ei tea, kuidas ta seda on teinud. See on tegelikult teine lubadus: ma pean tegema plaani, mõtlema, mida ma järgmiseks teen.” Mul on hea meel, et hoian hääle erksana. Oma esimestel aastatel tillukeses Hackney keldrikorteris – mina äsjalõpetanud ja tööd rabav meditsiiniõde, David oma arhitektuuriõpinguid lõpetamas – olime rõskes kohalikus kõrtsis õlleklaasi taga tulevikust rääkinud, tol korral seondus Hackney rohkem kuritegevuse kui cappuccino СКАЧАТЬ