Täiuslik elu? Või täiuslik vale?. Emily Elgar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Pidime elama omaette talumajas mere ääres, meie lapsed pidid kasvama koerte, kanade ja kitsede keskel ja olema elavad, õhetavate põskedega, kartmata täiskasvanuid või tulevikku. Mul oli kõik valmis mõeldud.

      David pöördub mind embama, arvatavasti aimab ta, mida ma mõtlen. Mahun talle ideaalselt õla alla ja instinktiivselt kummardub ta mind suudlema. Ta huuled satuvad mu kulmu kohale.

      „Kuidas sinu päev läks?” küsin tema rinna vastas summutatud häälel. Enne, kui me teineteisest lahti laseme, suudleb ta mind, sedapuhku põgusalt suule.

      „Oh, kenasti. Tegin veel mõned joonised Jessi ja Timi juurdeehitusele, see sobib päris ilusti kokku.” David teeb neile projekti sõbrahinnaga, aga see tasub ära, et saada oma nimi kohapeal nähtavamaks.

      „Kui põnev!” ütlen ma, avades mobiiliarve ja pannes selle vaatamata kapi peale. „Tegelikult ma just saatsin Jessile sõnumi. Kutsusin nad järgmise nädala neljapäevaks meile. Mõtlesin, et saate Timiga jooniste kallal nokitseda ja meie Jessiga räägime, mis vahepeal on juhtunud.”

      David loputab oma klaasi ära. „Kõlab hästi, ma teen oma kuulsat lasanjet.” Ta krimpsutab külmiku suunas nägu. „Mida me õhtuks sööme? Jeerum, on siin vast võpsik.” Ta peab silmas spinatit ja lehtkapsast. Uue aasta lubadus number viis: kasutada tegelikult ka mahlapressi, mille ma Davidile jõuluks kinkisin. David kisub kogu rohelise kraami külmikust välja, et leida vana tükk Cheddari juustu, mida asub otse kapi peal tükeldama ja siis suhu pistma. Suu juustu täis, ajab ta põsed punni ja noogutab: „Paistab, et täna on söögiks vana hea lehtsalat ja spinatipuding. Jeerum, kuidas ma jõule igatsen.”

      Naeran, kui ta pea dramaatiliselt puust kapile vajuda laseb ja näppan viimase juustutüki, mille peale tema ülekohut kannatanu häälel pomiseb: „Tõota mulle, et asi läheb paremaks.”

      Naeratan, aga ei ütle midagi. Hakkan selle asemel trepist üles magamistuppa minema, sest ma ei taha, et David võtaks mult veel lubadusi, mida ma täita ei suuda.

      2

      FRANK

      Kui ma olin nii kuue-seitsmene, jäi ema haigeks. Ei midagi tõsist, aga ta pidi paariks nädalaks ära minema ja meid vennaga saadeti vanavanemate juurde. Nad olid meie vastu küll head, aga mäletan, et see oli esimene kord, kui ma kedagi igatsesin. See polnud mingi tavaline igatsus, vaid lähedasest inimesest ilmajäämise talumatu valu. Tundsin ennast emata nagu loode, kes ei saa üksinda hakkama, kõik minus tahtis tagasi tema sisse, kus oli turvaline, kus polnud üksindust. Siis läksime koju ja kõik oli jälle tavaline ning, nagu laste puhul ikka, poleks seda nuttu ja ema igatsemist justkui kunagi olnudki.

      Alice’ita tuli see mulle meelde, kuidas ma ennast tundsin, kui ema oli haige. Olen viimastel päevadel paanikat kogenud, hirmutades ennast kujutlusega, et ta ei tulegi enam. Alice ütles mulle, et teda jõulude ajal pole, aga ma arvasin, et see tähendab ainult paari päeva. Mõned ajutised vahetusõed olid pühade ajal siin, nemad ei vaevunud isegi mu nime välja uurima. Olin neile lihtsalt patsient.

      See uus, Lizzie, üritas minuga veidrat nalja teha.

      „Täna on see kalkuni maitsega, hr Ashcroft,” ütles päkapikumütsiga Lizzie mulle esimesel jõulupühal, tühjendades süstla ühte minu küljes olevatest torudest, pumbates intensiivravi pruuni pehmet putru mulle stoomi kaudu otse makku. Kena temast, aga ta võinuks teada, et ma ei tee kalkunil ja tõrval vahet. Lizzie on uus ka meile, „köögiviljadele”, selge see. Ta liigutab mu pead ebalevalt, ettevaatlike nõksatustega. Õieti on see päris armas. Ta ei taha mulle haiget teha, aga võiks juusturiiviga mu rinda kratsida ja välgumihkliga mune kõrvetada, tunneksin seda nagu iga teine, kuid häält teha ei suudaks. Ma ei suuda isegi silmi pilgutada.

      Mõtlen sageli, kui teistmoodi oleksid asjalood minu jaoks, kui Sharma oleks jäänud „püsiva vegetatiivse seisundi” asemel uskuma Alice’i sisselukustussündroomi diagnoosi. PVS, nii palju kui mina aru saan, on kena viis öelda „surnud”. PVS patsient vaagub elu ja surma vahel, aju on tühi kui lõõts, aga kopsud hapnikku täis pumbatud. Tohtrid hoiavad patsienti elus, nagu lapsed ei lase liblikat võrgust välja, sest masinaid välja lülitades, liblikat võrgust lahti lastes oleks mäng läbi, liblikas lendleks minema, aga seda ei tohi juhtuda. Ma oletan, et sinna ei saa parata. Elust hoitaksegi kinni.

      Selline on püsiv vegetatiivne seisund: valgus on, aga kodus pole kedagi. Minu olukord on veidike teistsugune, mina olen kodus, aga minu sütik on läbi põlenud ja välja lülitatud. Alice nimetab seda sisselukustussündroomiks. Nina kihelemine, huumorimeel, sugutung, sisemine hääl, sitahäda, kahetsus – kõik need on mul alles, kõik need tungid ja soovid on sama selged, teravad ja piinavad nagu alati. Aga ma olen lõksus, ma ei saa midagi neist teha. Ma ei saa sügada, naerda, seksida, lobiseda, pasandada ega kisendada. Kõike seda, peale seksimise, tehakse minu eest või asemel.

      Alice on ainus, kes mind selles kehas, hullusärgis, elavana tajub.

      Sel hommikul kuulen teda enne, kui näen, ma tunnen tema samme. Tema kõndimine kostab kui pianisti sõrmed klahvistikul. Ta liigub rütmiliselt, kanna noodid madalamad, varvastel kõrgemad. Tunnen kergendust, mis jõuab haripunkti, kui ta mu vaatevälja astub.

      Alice on tagasi. Ta on siin.

      Paar pruuni kiharat on ta juuksekrunnist valla pääsenud ja ulatuvad kummardudes peaaegu minu näoni. Naeratades tekivad ta siniste silmade juurde väiksed kurrud, vasakus põses on lohk ja tal on … tal on esihammastes vahe, nagu väike salakoobas, mis paistab ainult siis, kui ta naeratab. Ta rääkis mulle kunagi, et püüdis üliõpilasena raha koguda, et see korda teha, aga läks hoopis reisile.

      „Tere, Frank, head uut aastat! Loodan, et sul läksid jõulud kenasti. Mul on hea meel sind näha.” Tahan, et ta puudutaks mind, paneks käe mu põse vastu, ütleks mulle nagu ema, et ta on nüüd tagasi ja jääb minu juurde. Ma ei usu, et isegi Alice mõistaks, kui pikk aeg on kümme päeva selles vangistuses. Ta sädistab oma jõuludest, oma nõbudest, aga ma tean, mida ta mõtleb, kui huulde hammustab. Kui ma saaksin, siis ütleksin talle, et tean, kuidas üksildus närib, raev põletab; ütleksin talle, et me võime erineda, aga ta ei ole ainus, kes nii tunneb.

      Alice võtab voodiotsast karra maha ja ma mõtlen aitäh, Alice, polnud tõesti minu maitse, kui aus olla. Ta kõhkleb hetkeks mu jõulukaartide juures, aga ei pane neid ära, ja juba ta ongi edasi ringkäigule läinud. Olen tänulik, et ta kaardid alles jätab, olen neid ainult korra näinud, kui Lizzie need jõulude eel lahti tegi. Sestpeale on need olnud mu voodi kõrval kapil ja juhtub väga harva, et keegi mu kaela nii palju paremale keerab, et ma neid näen. Sain sel aastal ainult kolm kaarti, mida polegi nii vähe, arvestades, et ma ise ei saatnud ühtki. Mäletan neid kaunis hästi, mu aju on nüüd pildistamises osav. Õnn seegi. Üks neist on mu väikevennalt Dexilt, kes aasta eest oma uue naisega Costa del Kuhugi kolis. Ema kolis Swindoni majast, kus me kasvasime ja kus ta oli isa surmast saadik kakskümmend üheksa aastat üksinda elanud, poole aasta eest Dexi ja tema uue naise Bridget juurde Hispaaniasse. Mind üllatas, et Dex tegi midagi ema heaks, pere heaks, aga siis sain teada, et tema asutatud taksofirma on maksusoodustuse saamiseks ema nimel ja et ema peab selleks olema registreeritud elama Costa del Kusagil. Nende kaart on multika-jõuluvanast, kes maandub saaniga katusele. See oli ilmselt ema valitud, sest kui Lizzie kaardiga mu näo ees vehkis, nägin tema peent käekirja.

      Kõik on hästi. Dexi äri läheb hästi ja poes müüakse Inglise toitu, nii et ma saan õnneks oma Branstonit ja Cheddari juustu ja olen rahul! Keegi ei öelnud mulle, et siin läheb talvel nii külmaks, aga küllap on varsti jälle soe. Tuleme sind vaatama, kui järgmisel korral Inglismaale satume. Anna andeks, kullake, et me jõuluks ei tulnud, aga kolimisest saadik on meil rahaga kitsavõitu olnud. Ära pead norgu lase! Armastusega, ema, Dex ja Bridget.

      Dex СКАЧАТЬ