Täiuslik elu? Või täiuslik vale?. Emily Elgar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et loomade vastu ollakse inimlikumad. Ta pole kunagi peenetundeline olnud.

      Mu teine kaart on talvemaastikuga, kus jänes jookseb üle lume. See tuli mu vanalt sõbralt Johnilt, ühelt töödejuhatajalt, kellega ma aastaid koos olin töötanud, enne kui koondama hakati. Ta ei öelnud kuigi palju, nagu ma mäletan. Kes ikka ütleb, kui peab sind sama hästi kui surnuks.

      Viimane – uisutava jääkaruga – oli minu Luce’ilt. Ta muidugi teab, et keegi loeb mulle kaarte valjusti ette, nii et ega temagi kuigi palju ei kirjuta, aga ta pani kaardi juurde foto: mina jõuluvanaks riietatuna ja viieaastane Luce istumas mul põlvel, mustade patsijuppidega ja punaseruudulises kleidis, vastvalminud kaksikmajas Summerhill Close‘i tänaval Brightoni eeslinnas. Mõni hetk enne pildistamist oli ta mul habeme eest tõmmanud ja mind nähes, silmad tõe teadasaamisest pärani, kogelenud: „Issi! Sina oledki jõuluvana!” Kujunes jõulutraditsiooniks igal aastal seda lugu jutustada. Kujutlen, kuidas ta kisuks mul intubatsioonitoru välja, vaataks mu määnduvat keha selle taga ja näeks, tõepoolest näeks mind siin, praegu – „Issi! See oled sina!” –, aga ma peletan selle mõtte eemale. See ajab mul ainult pea segi.

      George’i naine Celia oli peaaegu kogu esimese jõulupüha siin. Ta oli kirikus käinud ja pärast teenistust mõned sõbrad kaasa toonud. Mul on jäänud mulje, et kirik on Celia kirg, ja aortokoronaarne šunteerimine ja kopsupõletik, mis olid George’i siia 9B palatisse vangistanud, andsid Celiale suurepärase platvormi, et George’i ülesputitatud südamesse Jeesust peksta. Jõulupühal pomiseti George’i ümber palveid pikemalt ja innukamalt kui tavaliselt, ja aamen! öeldes kaikus Celia pehme kariibi aktsent üle teiste. Keegi koguduseliikmetest hakkas ümisema koraali „Kuula: ingli lauluhääl” ja selleks ajaks, kui nad jõudsid reani „Kristus sündind, rõõmusta!”, laulsid ka kõik teised kaasa ning enne, kui ma arugi sain, oli 9B-s eksprompt-jõululaulukontsert ja hetkeks tundus palat sama kodune kui kõik teisedki majad, kus ma elanud olen.

      Laulu lõppedes kuulsin, kuidas kardinad George’i ja minu vahel eest tõmmati. Keegi häälitses üllatunult. Celia astus minu juurde ja põrnitses mind. Olin teda varem õieti ainult korra näinud, kuigi kuulsin peaaegu iga päev teda George’i juures vesistamas. George’i olin näinud vaid vilksamisi: ta on sondide ja torudega nii kaetud, et näeb välja nagu joonistus, mida laps on püüdnud maha kritseldada. Ilmselt mõtleb tema minust samamoodi. Nägin ainult ta valget juuksetutti ja käsivart ja labakätt, kunagi on ta nahk ilmselt tõmmu olnud, aga praegu on see peaaegu kriitvalge, mis on nii erinev Celiast, kelle nahk meenutab piimaga kohvi. Jõulupühal leegitses ta pilk kas pühast vaimust või magusast šerrist, mida ma tema hingeõhust tundsin.

      Häälel, mis lõi õhu värskeks, ütles ta: „Häid pühi, härra Ashcroft, siin on teile üks väike asi meilt kõigilt Ülestõusnud Issanda Kirikust.” Ta kummardus ettepoole ja sosistas mulle kõrva „Piibel!” nagu oleks andnud mulle elueliksiiri ja kõik ülejäänud palatis püüaksid seda ära varastada, kui sellest teaksid. Ometi on rõõmus üllatus, kui keegi üldse arvab, et mulle sosistada tasub. Ta jättis piibli voodi kõrvale. See peaks praegugi seal olema.

      Lizzie tegi lahti mu teise kingituse, milleks oli sall Luce’ilt. See torkis terve päeva ja pani naha sügelema nagu kore kotiriie. Kuigi ma olen kindel, et õdedel oli kahju, et mitte keegi mind ei külastanud, oli mul hea meel, et Lucy ei tulnud. Oleksin talle ainult masendust tekitanud.

      Elatanud patsiendi Elleni juures käisid jõulupühal mõneks minutiks tema pontsakad lapselapsed. Ta ise oli sel ajal ilmselt teadvuseta. Ellen alustas siis, kui lapselapsed tema juures olid, oma jubedat ulgumist. „Ei! Ei!” karjus ta. „Sireen!” Näost tulipunased, lahkusid lapselapsed mõni minut pärast seda, kui ta oli pihta hakanud, võibolla kartes õdesid mõtlevat, et nemad tegid midagi, mis Ellenit häiris. Ilmaasjata, Ellen karjub kogu aeg niimoodi. Täna vaatan, kuidas Lizzie palati teises otsas otsustavate liigutustega voodit teeb. Lizzie pole kuigi pikka kasvu: linade sirgekstõmbamiseks peab ta kikivarvule tõusma ja üle voodi kummarduma. Ta meenutab mulle üht Luce’i kooliaegset sõpra. Lizzie’i põsed on tedretähnilised ja ümarad, tal on ümmargused pähkelpruunid silmad, millest paistab, nagu oleks ta palju aastaid inimeste eest hoolitsenud. Ta pilgus on sügavat hoolimist. Veel hüppab ta iga kord püsti, kui mõni alarm tööle hakkab. Küllap varsti harjub ta selle lärmiga. Tal ei kulu kaua, et mõista, millised alarmid on normaalsed, milline tähendab, et keegi üritab putku panna. Kui Lizzie lõpetab, näeb voodi välja nagu kasarmus, mitte palatis. Ta märkab, et mul on silmad lahti ja naeratab. Ta tuleb minu juurde ja ütleb „Hommikust, härra Ashcroft”, et siis mu silmi füsioloogilisse lahusesse kastetud vatitupsuga niisutada. Silmad tulitavad kergendusest. Kuna ma ei pilguta, peab mul silmi, kui need lahti on, nii umbes iga tunni tagant niisutama, muidu kuivavad need ära nagu rosinad. Alice on palunud õdedel mu silmi niisutada, kui nad näevad, et mul on silmad lahti. Olen niimoodi tüliks, seepärast vajutavadki mõned õed mul silmad kinni, kui keegi ei näe, nagu oleksin ma juba surnud. Olen kuulnud, kuidas Sharma nimetab mu silmade lahti tegemist „tahtmatuks spasmiks” – mu laud teevad, mida ise tahavad –, aga Alice ütleb, et see võib olla ka märk paranemisest, ja ehkki ma ei lase sellel mõttel võimust võtta, hellitan end sellel hommikul mõnda aega, uskudes et see võib olla tõsi. Keskhommikul, kui päike palatit kuldab, tuleb Lizzie korraks minu juurde. Ta kuhjab minu ette rätikud, niiskuskindlad tekid, seebi ja lisatekid. „Alice’il on palju tegemist, härra Ashcroft,” ütleb ta. „Ta palus minul teid pesta. Loodan, et see sobib.” Ausalt öelda olen ma natuke pettunud, et seda ei tee Alice, aga ma pole olukorras, kus nõudmisi esitada. Lizzie on unustanud kardinad ette tõmmata ja ma valmistun uueks alanduseks, kujutledes, kuidas Elleni lapsed ja lapselapsed saabuvad ja näevad Lizzie’t minu perset puhastamas nagu väikelapsel, kui Lizzie’le tuleb korraga meelde kardinad ümber voodi tõmmata, öeldes: „Omaette on vist parem, kas pole, härra Ashcroft?”

      Lizzie hõõrub seebise nuustikuga metoodiliselt mu keha, käies üle viimse kui tolli. Ta räägib ilmast. Vesi on soe. Tunnen, kuidas iga naharakk reageerib masseerimisele, iga poor avaneb nuustiku all nagu näljane suu. Lizzie keerab mu külili, et selga pesta. Iga pesemine tundub, nagu oleks see esimene kord, mil mind on üldse puudutatud, justkui täiesti uus aisting.

      „Minu isa arvab, et see külmalaine kestab veel paar nädalat. Nagu läinud aastal, mäletate?” Ta ujutab mu veega üle, vana nahk koordub maha, tehes mu uueks. Lizzie käib nuustikuga üle mu tagapoole. See pole nii tundlik kui ülejäänud osa minust. „Oh, teil on siin haavand, härra Ashcroft. Panen sellele pärast sideme.” Aga nüüd, kui ta on seda puudutanud, ehkki õrnalt, tunnen, kuidas nahk selle ümber kisub ja kirvendab, ja ma vannun ja anun, et see hetk tulemata jääks, aga seal see on: alguses kerge pakitsusena, siis lainetena kasvades, kuni kogu piirkond hakkab kõrvetavalt sügelema.

      „Minu ema ei mõtle loomulikult millestki muust kui oma sibulatest, liiga kõva külm võib neid kahjustada …”

      Kihelus poeb mu selga nagu uss õuna sisse, nahk seal ümber ihaleb, et seda kratsitaks.

      Armas jumal.

      „… ja mu vend ei räägi muust, kui et saab lumega koolist puududa.”

      Palun, Lizzie, palun!

      Kihelus sibab laiali, nagu marsiks sipelgate armee, see hargneb nimmest õlgade suunas.

      Kratsi ometi!

      Ma ei naudi seda, et ta peseb mu reisi ja sääremarju ja taldasid, ma ei saa sellele isegi mõelda. Hakkan hingamisaparaadi rütmile kaasa lugema. See on ainus, mida saan teha, et distantseeruda miljonist tillukesest jalast, mis kihelust mulle sügavamalt selja sisse trambivad.

      Kratsi ometigi!

      „Mul pole õieti vahet, mulle meeldib lumi, aga ma ei talu lobjakat!”

      Lõpuks, kui ma olen lugemisega viiekümne kuueni СКАЧАТЬ