Täiuslik elu? Või täiuslik vale?. Emily Elgar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja okse keskel? Tunnen Sharmaga ringkäiku tehes alati ärevust, justkui määriksin teda juba lamatistest ja roojamisest rääkideski.

      Kuulen õdede toast Maryt uue abiõe Lizzie’ga lobisemas. Lizzie hakkab millegi peale, mida Mary ütleb, naerma. Mõlemad olid jõulude ajal tööl olnud. Mary pole kerge iseloomuga, mul on hea meel, et nad klapivad.

      Ma võtan valvelauast kausta märkmetega. Sharmale meeldib teha ringkäiku vanemõega, mitte põetajatega. Kahtlustan, et ta ei taha lihtsalt liiga paljudega rääkida. Osakonna juhatajana olen mina täna välja kutsutud. Pöördun Sharma poole.

      „Tere, härra Sharma. Kuidas pühad läksid?”

      „Bonum. Tänan küsimast. Kas jätkame?” Sharma puistab jutu sisse ladinakeelseid fraase, mis ärritab Maryt – „Täispuhutud ülbik. Kelleks ta ennast peab? Julius Caesariks?” −, aga mind ajab see ainult naerma.

      Praegu on palatis 9B ainult kolm patsienti. Pärast jõule sai 2. voodis olnud Caleb vähist tingitud põrna eemaldamise järel vastiku infektsiooni. Ta oli minekuks valmis, nagu öeldakse, kuid ehkki nõrk nagu lambatall, leidis ta ometigi jõudu välja tõmmata veenisisene kateeter, mis talle antibiootikume käsivarde pumpas. Tema naine Hope kirjutas meile pärast mehe surma tänukaardi, see on endiselt registratuurilaua juures seinale kinnitatud. Talv on siin harilikult kiire aeg: vanadel on kopsupõletik, noortega juhtub libedate teede ja pidutsemise tõttu rohkem õnnetusi, Calebi voodi võib juba päeva lõpuks hõivatud olla.

      Ringkäik algab esimesest voodist, selles taastub hiljutisest kopsupõletikust George Petersi nimeline südamehaige. Järgmiseks läheb Sharma kaheksakümne üheksa aastase Ellen Hargreavesi juurde neljandas voodis, kel on hulgiorganpuudulikkus, dementsus ja vähk, ning jõuab viimaks Frank Ashcrofti juurde. Sharma jaoks on Frank osakonna kõige vastumeelsem patsient. Mitte sümptomite tõttu, vaid pikaleveninud haiglasoleku pärast. Sharma meelest on Frank 9B-s liiga kaua olnud: enamik patsiente on siin maksimaalselt mõne nädala, Frank on olnud juba kaks kuud. Franki voodi juurde minnes möödume Lizzie’st, kes viipab, naeratab ja punastab. Ta teeb juba Calebi vana voodit üles, voodit number kaks Franki vastas, kinnitades kleepsud kirjaga „steriliseeritud” kõigele, mis hooldaja on ette valmistanud.

      „Härra Ashcroftil polegi karda, ma näen,” ütleb Sharma Franki voodi jalutsis seistes. Tema hääles on ikka veel mõningast indiapärast kõla. Aktsenti ei saa varjata.

      „Oh, võtsin selle juba maha.”

      „Saad sa hoolt kanda, et ka kõik muud asjandused ära koristataks?” küsib Sharma Franki haiguslugu silmitsedes.

      Hammustan huulde.

      „Nõndaks, Frank Ashcroft, viiskümmend, ajutüveinfarkt. Kuu aega koomas ja nüüd ilmselt püsivas vegetatiivses seisundis, täheldatud tahtmatut silma liigutamist. EEG näitas ulatuslikku kahjustust mõningase ajusilla üla- ja alaosa aktiivsusega. Ta on tulekust peale hingamisaparaadi all olnud, kas pole?”

      Muidugi teab Sharma Franki haiguslugu, aga tahab ikkagi kõik üle korrata. Noogutan.

      „Arvasime, et saame ta iseseisvalt hingama, vahelihase tööle, nii et proovisime teda vähehaaval aparaadi alt ära võtta, aga ta sai uue mikroinsuldi.”

      „Jah, just nii.”

      Sharmale meeldivad järeleandlikud õed. Ta otsustas, et Frank on püsivas vegetatiivses seisundis, kui oli mõne minuti Franki ajupilti vaadanud ja vähem kui kaks minutit tema juures viibinud. Selleks, et PVS-i diagnoosida, on vaja veel kahe konsultandi kinnitust. Sharmal on kinnitus ainult ühelt. Kui Sharma saab diagnoosi panna, on see Frankile lõpp: ta viiakse surnukambri ooteruumi, hoitakse elus, kuni ta saab infektsiooni ja antibiootikumid enam ei toimi. Mina pean lootma talle paremat saatust, mis mõtet sel muidu oleks?

      „Mäletan, et tal pole sugulasi. Mitte kedagi, kes tema eest hoolitseks?”

      Soovin, et saaksin ta vaikima panna, Frank on ainult mõni meeter eemal.

      „Tal on tütar.” Ma räägin vaikselt. „Ta külaskäigud on harvad. Frank oli oma naisest võõrdunud, paar sõpra ja ema käisid teda mõned korrad vaatamas, aga naine on välismaale kolinud. Ta tahtis küll jõuluks tulla, aga see osutus vist liiga kalliks. Peale nende ei tea ma tõesti kedagi.”

      Sharma vaatab Franki ja heidab pilgu uuesti oma märkmetele, arsti otsmik tõmbub kipra. „Ta on siin juba pikalt olnud, nagu te teate. See on kohutav ressursi raiskamine. Ajad on paraku sellised, me peame leidma koha, kuhu ta viia. Kuulsin, et Readingis asuv hooldekodu hakkab uusi seadmeid hankima. Teen mõned päringud.” Välja ilmub sinine pastakas ja sellega on ringkäik pärastlõunani läbi. Kujutlen Sharmat kabinetti tõmbumas, punase pastakaga arvutusi tegemas, kalkuleerimas, kui palju Franki elu maksab.

      Vaatan läbi aknaruudu, kust paistab osakonna lõpus olev väike õdederuum. Carol − keskealine ülemõde lühikeste püsilokkidega, naerusuine ja suurte tissidega, mis panevad selja valutama − istub oma laua taga, mis on lookas juhtimiskäsiraamatutest, nimekirjadest ja meeldetuletustest. Väikese akendeta ruumi kaugemas seinas on Carolil kogu 9. osakonna personali raamitud foto. Osakonnas vihkavad kõik seda väsinud, päevavalguslampidest kooljalike ja vanadena paistvate nägudega pilti, aga me armastame kõik Carolit liiga palju, et seda maha võtta.

      Oma viieaastase kogemusega olen ma teine kõige kauem 9. osakonnas töötanud õde. Minu sõbranna Maryle − kes istub sel hommikul Caroli vastas, süües odavat lihapirukat ja juues teed – kuulub kahekümneaastane osakonnas töötamise rekord.

      Pensionieale lähenev Mary on väike ja oma sõnul „kahaneb kiiresti”: ta on kleenuke, ehkki sööb kogu aeg. Tal on lühikeseks lõigatud hallid juuksed ja suured pungis silmad, mis tema sõnul lähevad seda suuremaks, mida rohkem ta näeb. Isegi konsultandid suhtuvad austusega Marysse, kes suudab diagnoosida kiiremini ja täpsemalt kui enamik vanemarste. Turvalises õdedetoas suhtub Mary neisse haletsuse ja põlguse seguga, nimetades neid tegelinskiteks, mis on tema koondmõiste intensiivraviarstide, neuroloogide, farmatseutide, onkoloogide, kardioloogide ja teiste kohta, kes iga päev osakonnas käivad, enamik neist justkui närvilised putukad, peatudes korraks patsientide voodite juures, et tuisata siis tagasi oma laua taha ohutute raamatute rüppe.

      Carol ja Mary embavad mind. Küsime üksteiselt jõulude kohta ja siis jätkab Mary tõrelemist, mille mina katkestanud olin.

      „Need tegelinskid ei saa asjast aru. Ei saa kohe üldse aru.”

      Ta on vihane: ta oli Calebit põetanud oma hariliku püüdlikkuse ja hoolega, kuni too jõulude ajal suri. Calebi jõukas perekond saatis arstidele tänutäheks Calebi eest hoolitsemise eest ragbivõistluse piletid. Õed said tosin sõõrikut.

      Mary muudkui räägib nagu ikka: „Nende arvates on kõik, mida nad teadma peavad, raamatutes kirjas. Enamik neist ei võta vaevaks patsiendile isegi korralikult otsa vaadata, saati siis veel nendega rääkida. Meie oleme need, kes päevast päeva patsientide ja nende peredega tegelevad, meie näeme kõike. Õed on nagu haiglamööbel. Kõik teised liiguvad pidevalt, tegelinskeid edutatakse, patsiendid lähevad koju või surevad ära, aga meie jääme, valmis, et meiega pragataks ja meie üle nurisetaks, meid käsutataks.”

      Carol kihistab Mary jutu peale, Mary pöörab pilgu mulle. Pöördun valvekordade tabelit vaatama, nii et kumbki neist ei näe minu muiet, ma tean, kuidas Maryt ärritab Caroli alaline lõbus meel. Ta tuleb minu kõrvale ja pigistab mind õlast oma kondise tugeva käega, mis on kahekümne aasta jooksul nii paljusid haigeid ja surijaid tõstnud, kasinud, nende kätt hoidnud ja paitanud.

      „Et jälle uue hooga edasi? Head uut aastat.” Seda öeldes suundub СКАЧАТЬ