Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas. Peeter Ernits

Чтение книги онлайн.

      4. PEATÜKK

      PUNAPARUN.

      1963–1969

      Kui Arnold Rüütel saabus uue direktorina 26. aprillil 1963 Tartu lähedal asuvasse Ilmatsalu külla, algas Tartu näidissovhoosis parasjagu kevadkülv. Uus juht kohtus oma alluvatega töölismaja kõrval asuvas saalis, kus istus ka hulk venekeelset rahvast. Nii Ilmatsalu kui Rõhu sovhoos oli allunud Leningradi seakasvatustrustile; töötajaid oli tulnud siia Leningradi kandist ja Karjalast – nii venelasi kui ingerlasi.

      „Abikaasa oli selle üle väga ehmunud,“ on meeles Arnold Rüütlil. „Olime sattunud tühjenevasse ja lagunevasse külasse, kus nõukogulik poliitika oli hävitamas eesti traditsioonilist elulaadi.“

      Rahvas rääkis, et endise direktori Veltmanni suurim teene olnud see, et ta saatis tohutu hulga mitte eriti tööd armastanud venelasi minema. Kuid neid jätkus ka pärast seda küllaga. Taludele lõpu teinud küüditamise järel olid paljud kohalikud inimesed maalt lahkunud.

      Sovhoosi kontori hoone, endine Ilmatsalu mõisa häärber, oli sõjajärgsetel aastatel muudetud kööktubadega tööliselamuks, mõisapark aga täis ehitatud puukuure, lehmalautasid ja kanakuute. Tööliste majas elas ligi paarkümmend peret, igal oma loomapidamine. Putkasid oli suuri ja väikseid, sõnnik visati sinnasamasse putkade vahele. Et sopp ja putkamajandus välja ei paistaks, oli Rüütli eelkäija direktor Parts lasknud ümber mõisahoone ehitada kõrge plankaia. Teine asi, mis eelmist direktorit meenutas, oli rida kaski, mis kandis rahvasuus Partsi allee nime.

      Ühe esimese asjana käskis direktor Rüütel plankaia ja putkad maha lõhkuda. Buldooser lükkaski pargialuse lagedaks ja risu andis mitu päeva põletada.

      „See oli sünge pilt, kui need putkad põlesid,“ räägivad vanemad Ilmatsalu inimesed. „Ahhetasime, et see on ju hullumeelsus. Aga tegelikult ei olnud, sest Rüütel lasi ehitada töölistele uue korraliku lauda – keskel vahekäik ja kahel pool seda boksid, kus igaüks sai pidada oma lehma ja seapõrsast koos kanade ja kukkedega. Sõnnik veeti nagu sovhoosi laudaski korralikult ära.“

      Tolleaegne osakonnajuhataja Toivo Talangu jagas uue direktori veendumust, et kui elu- ja töökeskkond on korras, väljendub see ka töötulemustes. „Ilu meie ümber ei olnud eesmärk omaette, aga oli usk, et see kandub üle moraalile, tööle, inimeste käitumise kõikidele valdkondadele,“ räägib Talangu.

      Sovhoosis oli alanud „Rüütli ajastu“, mil muutus peaaegu kõik. Peainsener Ursel Teedemaa, kes tuli majandisse tööle kolm aastat varem, võib võrrelda, kuidas käisid asjad enne Rüütlit ja pärast tema tulekut.

      „Meil oli olnud suur tohuvabohu, kõik käis jõnka-jonka, tulemusi mitte mingeid,“ meenutab Teedemaa. „Raamatupidajad oskasid ainult arveid kokku lüüa. Põhivahendite kohta ei olnud arvestust, segamini olid nii majad, autod kui traktorid. Nõupidamised kestsid paar tundi, kuid tolku ei olnud midagi. Üks küsimus võeti üles, direktor Parts ütles, et hakkame seda lahendama, aga kui keegi ütles midagi vahele, siis läks selliseks segaduseks, et pärast ei saanudki enam aru, mida siis nõupidamisel ikkagi otsustati. Alles siis, kui dispetšer ametisse pandi, sai peainsener hakata tellimuste järgi autosid jagama.“

      Dispetšerteenistus hakkas toimima ja kiireks sidepidamiseks muretseti raadiotelefonid. Need paigaldati juhtkonna, peaspetsialistide, osakonnajuhatajate ja tehnilise abi autodele. Alguses oli neid kümmekond, kuid hiljem juba 60. Keskuse sidemasti kõrgus oli 27 meetrit ja see võimaldas pidada ühendust poolesaja kilomeetri taha. Hea raadiolevi korral sai kuulata isegi samal lainepikkusel töötanud Varssavi taksoparki.

      „Kiire side ja dispetšerteenistus parandasid kohe tööde organiseerimist sovhoosis,“ hindab Talangu. „Vähem tähtis polnud ka arvestus ja analüüs, mis muutus palju kiiremaks, kui andmete edastamiseks osakondadest muretseti fototelegraafi aparatuur, raamatupidamismasin Ascota, täisautomaatne arvutusmasin Cellatron jne. Kõige selle tulemusel vähenes raamatupidajate ja arveametnike hulk.“