Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas. Peeter Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja seal siis vaaritati rammusat suppi. Õpilased pidid aga sööklas leppima aegunud rämpsuga, mis asendas köögist varastatud kraami. Rüütlile hakkas silma, kuidas sööklat varustanud direktori naine tuli alatihti koju täistuubitud koti ja korviga.

      Õppurkonna vanem jagas oma tähelepanekuid kaaslastega. Aga ka direktor võis kuulda, mida kõrvaltoas räägiti. Kui muidu majutati poisse tubadesse nelja kaupa, siis õpilaskonna vanemal oli privileeg elada ühiselamus kaheses toas. Direktor Press elas otse seina taga, Rüütli toast lahutamas vaid uks. Kuigi see oli kogu aeg kinni, kostis siiski hästi läbi.

      Direktor kutsus õpilased kokku ja nõudis, et Rüütlit ei valitaks enam õppurkonna vanemaks – ta polevat sobiv inimene. Sellegipoolest anti Rüütlile ka järgmistel valimistel enim hääli. Direktor tühistas seepeale tulemuse, määras uued valimised ja seekord salajase hääletuse. Õpilased valisid jonnakalt ikka Rüütli. Vastu oli vaid paar häält. Ühe andis komsomolisekretär Peeboste, kes ise hiljem tunnistas, et tal kästi vastu hääletada. Pärast viimast katset direktor vihastas, tühistas valimised ja saatis õppurkonna kui Eesti-aegse jäänuki laiali. Selle asemele tuli ametiühing.

Küüditamise eest redus

      1948. aastal vallandati päevapealt kehalise kasvatuse õpetaja Olev Topmann. Kui kodanlikuks natsionalistiks kuulutatud, poiste seas armastatud õpetaja oma asjadega koolimajast väljus, saatis teda kogu koolipere ja keegi pärast seda enam tundi ei läinud.

      Õpetaja Topmann oli nakatanud spordipisikuga paljusid, ka Arnold Rüütlit – ta mängis võrkpalli nii õpilaste kui täiskasvanute võistkonnas. Et Jänedal spordisaali polnud, tuli treenimas käia Tapal. Sinna ja tagasi sai kaubarongiga. Jäneda jaamas need küll ei peatunud, kuid aeglustasid sõitu, nii et sai peale ja maha hüpata.

      1949. aasta märtsiküüditamise öödel varjas Arnold Rüütel end koos kaaslastega metsas. Poisid istusid Jäneda mägedes lõkke ääres, hiljem aga lasid lähedal asuvas heinaküünis mõneks ajaks sõba silmale. Hommikul varavalges hiiliti ühiselamusse tagasi. Pärast koolitunde võtsid poisid soojemad riided kaasa ja kadusid taas metsa. Äraviimist oli karta pimedal ajal, õhtul hilja või varahommikul.

      Arnold oli veendunud, et erinevalt eelmisest korrast, 1941. aastal olnud äraviimistest, tema pere seekord ei pääse. Vahepeal oli ju isa olnud omakaitses, enam kui kahtlaseks võidi pidada samuti ema vanemate liini, kuhu kuulus Eesti Vabariigi sõjaminister kindral Nikolai Reek.

      Esimesel küüditamisööl viidi ära mõisakorteris elanud kooli eluaegse raamatupidaja pere, kõrges vanuses intelligentne ametnikepaar.

      „25. märtsi varahommikul sõitis koolimaja ette lahtine veoauto GAZ, mille kastis istusid sõdurid, kõigil pikkade tääkidega püssid peos,“ on Arnold Rüütlil meeles. „GAZ-i mootor jäi tööle, kui üks rühm hüppas kastist alla ja marssis koolimaja teisele korrusele, kus asus raamatupidaja korter. Meie olime klassiruumis, välja ei lastud ja ka akendest kästi eemale hoida. Seda viimast korraldust me aga ei täitnud ja see, mida me aknast nägime, on elu lõpuni mällu sööbinud. Osa õpilasi tuli alles internaadist, püssimehed üritasid neid eemale ajada, kuid poisse oli liiga palju, et neist jagu saada. Nii pidid küüditajad sammuma oma „saagiga“ läbi koolipoiste spaleeri. See mõjus nagu omamoodi toetuse avaldamine ohvritele ja hukkamõist vägivalla suhtes.

      Kogu perekond konvoeeriti lahtise auto peale. Ka voodihaige vanainimene tõsteti põhutuustile, nagu polekski tegemist inimese, vaid tapamajja viidava kariloomaga. Meid kõiki vist haaras seda nähes ühtaegu viha ja hirm, täielik abitus ja teadmatus. Sel päeval kraapisime koolimaja seinale oma nimed, et kui meile järele tullakse, siis jääb Eestimaale vähemalt me nimi.

      Aga mis oli saanud minu perest, seda ei teadnud ma terve kuu.“

      Kirjad käisid tol ajal aeglaselt, kaks-kolm nädalat saare ja mandri vahel oli tavaline. Viimaks siiski saabus oodatud kiri rõõmustava sõnumiga: kodustele ei oldud järele tuldud. Kuid paaril-kolmel koolikaaslasel ei läinud nii hästi, nende vanemad viidi ära. Avalikult ei julgenud keegi sellest rääkida.

      „Ma ei tea tänase päevani, kuidas meie pere pääses,“ tunnistab Arnold Rüütel. 20 702 Eestimaalt küüditatu seas oli kaks peret Pahavalla külast. Üks oli koolidirektor, kelle vend Tallinnas politseinikuks. Neil oli samasugune 30-hektarine talu nagu Rüütlitel. Teine talu, kust inimesed ära viidi, asus otse üle külatänava Rüütlite vastas. See oli tavaline talu, aga eelmise okupatsiooni ajal olid seal Saksa ohvitserid kolmel peretütrel külas käinud.

      „Kursusekaaslase Jaan Jaama vanemad küüditati, aga me ei teadnud kuni kooli lõpuni sellest midagi. Küllap oli teisigi, kes oma pere saatust varjasid, et mitte ilma hariduseta jääda. Kõik muutusid neil päevil kinnisemaks, hirmunuks, ega julgenud enam ka omavahel avameelselt rääkida,“ tunnistab Arnold Rüütel.

      Hirmu ja surve tulemusena oli Eestis 1949. aasta lõpuks loodud 115 sovhoosi ja 3007 kolhoosi. Kuigi kompartei (ÜK(b)P) keskkomitee salajane otsus kolhooside loomisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s pärines juba 1947. aasta 21. maist, oli neid seni siiski vähe tekkinud. 1949. aasta kevadel toime pandud massiline küüditamine tähendas aga ühtaegu kolhooside massilise loomise algust.

      Klassivend Endel Sööt oli muretu: isa oli oma talu koos loomade ja inventariga riigile andnud, sest ei jõudnud enam kulakumaksu tasuda ja metsanormi täita. Saatuse irooniana viidi just Söödi vanemad Siberisse, sinna läks kaasa ka nimekirjast puudunud vanaema.

      „Pea pool sajandit uskusin, et NKVD suutmatuse tõttu ei küüditatud Jänedalt ühtegi õpilast,“ jutustab Endel Sööt. „Tagantjärele sain aru, et meid jäeti meelega: kolhooside loomiseks ja töölepanemiseks oli meid kui asjatundjaid tarvis.“

Punamärk või surm

      Varsti pärast küüditamist võeti Arnold Rüütel koos terve kursusega komsomoli. Seegi iseloomustas valitsenud õhustikku. Maakonnast saabunud uus komsorg jagas õpilastele paberilehed kätte ja dikteeris avalduse teksti.

      1949. aasta mai algul saadeti kogu kursus rongiga Jõhvi. Ees seisis lõpetamiseelne kolme nädala pikkune tootmispraktika. Jõhvis võttis poisid vastu maakonna täitevkomitee esindaja. „Komsomolimärgid pange taskusse,“ instrueeris ta saabunuid. „Sellega pääsete mahalaskmisest bandiitide poolt.“

      Jäneda poisid pidid osalema Illuka, Iisaku ja Mäetaguse valla kolhooside asutamiskoosolekutel. Küüditamise hirm oli alles värske ja rahvas tõstis kõikjal kätt kolhoosi loomise poolt. Seejärel vaatasid Jäneda koolitusega noormehed, kuidas kolhoosi varad taludest kokku pannakse ning koostasid kolhoosile tootmis- ja finantsplaani.

      „Meie ülesandeks oli korjata andmed kokku: kui palju on põldu, kui palju atru, lehmi, hobuseid, sigu ja lambaid. Seejärel pidime rehkendama, kui palju suudetakse ühes või teises kohas tööd teha ja kui palju see maksma läheb,“ jutustab Arnold Rüütel. „Äsja loodud kolhooside esimehed seda kõike teha ei mõistnud. Need olid partei poolt määratud vähese haridusega mehed, kes vaid hädapärast lugeda-kirjutada oskasid, mitte rohkem.“

      Arnold Rüütel koos kursusevennaga saadeti Iisaku valda ja pandi seal metsatalusse elama. Oli kartulipanemise aeg. Päeval läksid poisid jalgsi mitme kilomeetri kaugusele kolhoosi tootmisplaani tegema, õhtupoole aga aitasid talu pererahval kartuleid sorteerida. Õhtuti kogunesid ümberkaudsete talude mehed, ühtekokku oma 15-20 meest, ühise laua taha.

      „Võeti viina ja öeldi siis ka otse välja, mida mõeldi. Kuigi kõik teadsid, et oleme seal kolhoosi pärast, suhtuti meisse hästi. Mehed said aru, et olime Jänedal taluperemeheks õppimas ning kolhooside tegemine polnud meie süü. Mõtelda vaid – noored, kelle vanemad olid äsja küüditatud, pandi vägivaldselt kolhoose arendama!“

      Koolivend Endel Sööt saadeti koos СКАЧАТЬ