Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas. Peeter Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suus venepäraste moonutustega: analüüsi asemel analiz ja sünteesi asemel sintez. Kui poisid üritasid öelda, et nemad teavad neid sõnu teisiti, siis vastas direktor Pihlakas, et eesti keeles ei olegi nii palju sõnu, et teisiti rääkida.

      „Õppealajuhatajaks oli Konstantin Uibo, nõukogude võimule lojaalne ja karjäärihimuline kõrgema hariduseta mees – nuhkija ja õpetajate peale kaebaja,“ meenutab Arvo Maarend.

      Õppealajuhataja Uibo pooldas tuliselt Lõssenko teooriat. Ta õpetas sotsialistliku põllumajanduse organiseerimist, ülistades Nõukogude Liidu saavutusi ja kolhoosikorda. Ka komsorg Enn Peeboste oli ülipüüdlik. Hiljem selgus selle tõenäoline põhjus: noormees oli allohvitserina Saksa armees teeninud ja kartis, et see tuleb välja.

      Ühiselamu kihas lutikatest, nii et öösel seal korralikult magada ei saanud. „Esimest korda elus sain tunda, mida need satikad endast kujutavad,“ jutustab koolivend Arne Kuusmann. „Kui hommikul lutikatest juttu tuli, kahetsesid toanaabrid, et nad unustasid õhtul mulle soovitada, et voodisse tuleks DDT pulbrit raputada.“

      Rahaga oli kitsas. Õpikute jaoks veel kuidagi jätkus, aga riiete ostmiseks enam mitte. Kodust eriti toetust ei saanud, sest mitmesuguste kohustuslike normide täitmise tõttu olid rasked päevad ka seal. Arnold läks siis nädalavahetusteks Lehtse turbarabasse tööle. Sealt sai kohe igal õhtul paar rubla peo peale ja nii jälle mõne aja läbi ajada.

      Mandripoisid käisid iga kahe nädala tagant kodust toomas „ahvi“ – pekki, võid ja koduleiba. Saarlased seevastu pääsesid koju vaid kaks korda aastas: suvepuhkusele ja aastavahetuseks. Saaremaale oli toona pääs üksnes piiritsooni erilubade alusel. Ühel aastal aga luba ei saadud ja nii otsustati minna salaja üle väina.

      „Meri oli jäätunud ja mõtlesime, et mis see siis minna ei ole. Jääle läksime öösel sadama läheduses, kus tormis murdunud jää oli uuesti külmunud, nii et suured jääpangad olid serviti püsti. Nende taha saime peituda, kui piirivalvurid väina prožektoritega valgustasid. Nii jõudsime väina keskele, aga seal tuli ette jääsupiga laevatee – üle 50 meetri lai. Olime rannast kaasa võtnud toikad, et oleks libedal jääl toeks. Valisime siis igaüks endale suurema jäätüki ja saime nende ja toigastega elusalt laevateest üle. Aga uus takistus ootas Kuivastu sadamas, kus ranna ääres oli lage vesi. Ei jäänud muud üle, kui minna vööst saadik külma vette ja sumada kaldale. Jõudsime eluga ühte peresse, kus meie riided ära kuivatati ja isegi süüa anti,“ mäletab Arnold Rüütel talvist väinaületust.

      Muidugi tekkis takistus ka tagasiminekul, sest piiritsooni luba ju polnud. „Isa läks Kuressaarde täitevkomiteesse, rääkis seal asja ära ja talle tehti meie tembu eest trahvi. Kuid anti siiski ka tagasiminekuks luba. Sõitsime kaubarongiga ehitusmaterjalide koorma otsas Tallinna ja sealt Jänedale.“

      Pärast seda, kui ministeeriumist tulnud kontrollijad leidsid aastavahetusel eest tühja koolimaja, löödi direktor Pihlakas päevapealt minema. Uueks direktoriks sai Eduard Press, taas Venemaa eestlane, tisleriametit õppinud ja sõjas ohvitseripaguniteni jõudnud mees. Nüüd hakkas ta poistele ajalugu õpetama.

      Rüütli klassijuhataja oli eesti keele õpetaja Veera Saar, kes hiljem sai tuntuks kirjanikuna. „Tema elujaatav hoiak aitas nii mõnestki raskusest üle,“ räägib Arnold Rüütel. „Ta jutus oli alati õpetlik iva, mis tasus kõrva taha panna, et hinnata ennast ja ümbritsevat maailma. Harvad polnud need juhud, kui klassijuhataja tuli internaati ja tõi meile süüa või kutsus kogu klassi enda juurde ja kattis laua. Siis läks tihti ka tõeliseks debatiks või filosoofiliseks aruteluks elu üle.“

      1948. aastal korraldas õpetaja Saar kõnevõistluse teemal „Talupidamine või kollektiivmajandid?“ Võitis talupidamine. „Tänu õpetaja Saarele saime välja öelda oma seisukoha tolle aja „kuumas“ küsimuses,“ on Arvo Maarend tänini rahul. Asi jõudis aga Paidesse partei rajoonikomitee asjameeste kõrvu. Büroo otsusega karistati nii direktorit kui partorgi puuduliku ideelis-poliitilise kasvatustöö eest.

      Taime- ja seemnekasvatust õpetas põline vanapoiss Rudolf Noor, range ja nõudlik mees. „Kui ta tunnis ärritus, hakkas käsi kokku lööma ja suud matsutama,“ meenub Maarendile. „Üks õpilane luges need matsud kokku ja sai üle 200 korra tunnis.“

      Mitte ainult kõikide põllukultuuride, vaid ka umbrohtude nimetused õpetati selgeks nii eesti kui ladina keeles. „Viie said siis, kui tundsid taime looduses ära ja teadsid ka nime ladina keeles. Nelja saamiseks ei pidanud ladinakeelset nime teadma,“ mäletab Arnold Rüütel.

      Kaks saarlasest Arnoldit, Rüütel ja Sau, olid pinginaabrid. Kuna mõlemat kutsuti Arnoks, öeldi Rüütli kohta ka Laimjala Arno. B-klassis oli lausa viis saarlast, kellest üks astus koolis parteisse ja kaks olid komnoored. Rüütli klassis esialgu komnoori ei olnud ja klassijuhataja Saar sai selle tõttu kõvasti pragada.

Juhtiv õppur

      Rüütel oli sõbralik, abivalmis ning sportlik noormees. Õppis hästi, mängis orkestris keelpilli, tantsis rahvatantsu ja tegi sporti. Pole siis imeks panna, et ta oli koolikaaslaste seas populaarne ning valiti õppurkonna vanemaks. See juhtus tema viimasel kursusel, kui senine vanem Roland Kaasik, alati kaasõpilaste eest väljas, kooli lõpetas.

      „Kõigi pilgud pöördusid nüüd Arnoldi poole,“ meenutab koolivend Endel Sööt. „Olime üksteist nii palju tundma õppinud, et pidada just teda kõige õigemaks õpilaste huvide kaitsjaks nii õppenõukogus kui igapäevaelus. Hea pillimehena aitas ta käima panna isetegevusringid. Tema eestvõttel korraldati tantsukursused.“

      „Ta oli juba siis autoriteetne kuju,“ lisab Arvo Maarend.

      Õpilaste seisukohta toetasid ka klassijuhatajad. Ainus, kes Rüütli vastu seisis ja oma sallimatust näitas, oli direktor Press. „Ma ei tea, mis direktoril minu vastu oli. Midagi võidi ju minu kohta rääkida, kuigi äraandjaid pole meie kursuselt teada. Ei ole välistatud, et Saaremaale võidi helistada ja minu tausta uurida, isa kohta teada saada,“ mõtiskleb Rüütel.

      Siiski on lahkunud koolivend Enn Peeboste jätnud endast maha mälestuskillu, mis heidab tollele sallimatusele ja üldiselt neil päevil valitsenud õhkkonnale valgust.

      „Koolis tegutses üks tulipunane, keda me kutsusime politrukiks ja kes pidevalt karjus, et eestlastest natsionalistid tuleb hävitada. Ta kogus paljude kohta materjale, pani tähele, kes omavahel suhtlevad ehk tema formuleeringus – midagi plaanitsevad. Eriti ei meeldinud talle kolm-neli noormeest, kelle kohta pani tähelepanekud toimikusse. Ma ei tea, millega nood noormehed hakkama said, kuid politruk läks marru ja eriti tigedaks sai ta siis, kui Arnold Rüütel asus neid kaitsma. Rüütli kohta oli ta juba ennemalt koostanud personaalse toimiku kui kahtlase kulakliku natsionaalse elemendi kohta.

      Politruk tellis Tallinnast kohale NKVD tegelased. Et kõige tõsisem olukord ähvardas Rüütlit, panin tema toimiku pihta ja toimetasin metsa. Järgmisel päeval põletasin kindluse mõttes kõik lõkkes ära. NKVD mehed tulidki kohale ja võtsid kaasa terve hunniku õpilaste kohta käivaid toimikuid. Hiljem oli politruk lausmarus, miks Rüütli osas midagi ette ei võeta,“ meenutas Peeboste.

      Rüütlil õppurkonna vanemana oli hulgaliselt kohustusi: pidi organiseerima õpilaste toitlustamist, korraldama spordiüritusi ja taidlust ning tagama korra internaadis. Vajadusel tõepoolest kaitsma ka kaasõpilasi. Jänedal õpetajaks olnud hilisem EPA professor Ants Ilus on rääkinud oma kolleegile Heinrich Schneiderile: „Isamaaliste üteluste pärast taheti üht õpilast välja visata. Õpilaskonna vanemana oli Rüütel kolmveerand tundi rääkinud, nii et kõik olid juba ära väsinud, ja poissi ei visatudki koolist välja.“

      Arnold Rüütli tegevus äratas järjest rohkem tähelepanu. „Õppenõukogus oli palju tuliseid vaidlusi, teemaks õpilaste poliitilised tõekspidamised СКАЧАТЬ