Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas. Peeter Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli kaevamas suur hulk sõdureid. Külarahval ei lubatud nendega isegi rääkida. See paiskas mu lapsemõistuses asjad segi, tekkis suur arusaamatus nende hoopis teistsuguste inimsuhete pärast, kui meil olid seni külas valitsenud. Ma ei mõistnud, miks ei tohi enam vabalt suhelda, aga kuuletusime ja käisime ainult eemalt seda kaevamist vaatamas.“

      Mõni kuu hiljem tulid sakslased ja küla käis lahingutes käest kätte. Lapsed ja naised varjusid külast poole kilomeetri kaugusel metsatalusse, mehed jäid kodus valvesse, et lõhkevate pommide tekitatud kahjutuli kustutada. Nii palju vaenu ja hirmu polnud enne kogetud. Lapsemällu sööbis järgmine sõjapilt: Pahavalla külatänavat piirava kiviaia varjus liiguvad küürakil edasi Saksa sõdurid ja piidlevad umbusklikult üle kiviaia külainimesi.

      Sakslaste sissetuleku järel organiseeriti vallas kiiresti omakaitseüksus. Sellega liitus ka isa Feodor Rüütel. Metsadesse oli jäänud palju relvastatud Vene sõjaväelasi, kes polnud jõudnud taganeda ja käisid nüüd külast toitu nõudmas. Kui seda tehti ähvarduste saatel ja võeti toitu vägivaldselt, siis kulus omakaitse abi ära. Omakaitsemehed valvasid ka vallamaja ja püüdsid metsas redutavaid sõjaväelasi kätte saada.

      Samal ajal käisid Sõrves lahingud. Sõjakõmin kostis 70 kilomeetri kaugusele Pahavallani. Võib-olla ärgitas see metsa peitunud sõdureid julgemalt tegutsema. Kord sügisõhtul tulistati isa, kes sõitis jalgrattaga vallamajja valvesse. Õnneks jäi ta terveks. Mõni öö hiljem saabus tallu rühm punaväelasi ja tagus püssipäradega aknale – kohe oli selge, et see pole heatahtlik külaskäik.

      „Kuna isa oli omakaitses, oli tal relv. Tegelikult oli meil kodus isegi kaks relva, nii et ka mina sain ühe. Isa tegi rehealuse väravad lahti ja kes siis esimesena tulistas, ei oska ma öelda. Arvan, et nemad. Nad võisid ka teada, et isa on omakaitses. Punaväelasi oli rohkem ja meie maja piirati sisse. Mina kaitsesin maja ühelt ja isa teiselt poolt. Vastastikku tulistamine käis hommikuni. Jumal tänatud, et ühtegi ohvrit ei olnud.“

      Pärast sõda loeti kõik omakaitses olnud mehed vaenlaseks ja saadeti aastateks vangilaagrisse. Feodor Rüütli kohta külarahvas vaikis, kuid perel oli muudki põhjust hirmunult hinge kinni hoida. Nii ema kui isa vanemate talu suurus küündis 30 hektarini, kokku tegi see 60 hektarit. Ka see oli teada, et kindral Reek, kelle nõukogude võim 1942. aastal Solikamski vangilaagris maha lasi, oli vanaema venna poeg. Seega võis arreteerimiseks leida mitu põhjust.

      Üht talust tallu käinud loomade kokkuostjat, kes oli ilmselt öelnud kusagil peres midagi nõukogudevastast, püüti kinni võtta. Jälitamisel sai ta haavata, aga jõudis siiski metsa varjule. Haavatuna puges ta pakku Rüütli talu soometsa. Kui ta sealt oleks avastatud, võinuks sedagi kasutada represseerimise ettekäändeks. Nii elatigi pideva hirmu all, esmavajalikud asjad kompsu pakitud. Iga teade kellegi äraviimisest süvendas pinget veelgi.

      Muutunud võimule ja oludele vaatamata soovis isa, et poeg võtaks talu üle. Oli ju teda ka selleks kogu senise elu vältel ette valmistatud: õpetatud peremehena mõtlema ja tegutsema, rääkimata talus vajalike töövõtete omandamisest. Pärast algkooli oli põllumajanduskool seega üsna loogiline jätk.

      „See oli isa tahe, olgugi et mul oli hulk muid huvisid. Näiteks tõsine huvi kunsti vastu. Poisikesena nikerdasin puust ja kivist kujusid, mulle meeldis joonistada. Tõmbas ka merele, kuid see oli nõukogude ajal lootusetu, ja isa ei toetanud seda mõtet samuti. Niisiis läksin Kõljala põllumajanduskooli.“

      Koolis oli direktoriks härra Häidesk, pärit Võrumaalt ja sealt ka oma murdelise keelepruugi kaasa toonud. Tema kodumajandusharidusega abikaasa oli samuti õpetaja. Koolis kehtis hea sõjaeelne kord, nõuti samasuguste käitumisreeglite järgimist, mida oli õpetatud korralikus talupereski. Õppetöö algas hommikul kell 8 ja kestis õhtupoolikul nelja-viieni. Samaaegselt käis paari tunni pikkune varahommikune praktika – nädal lehmalaudas, teine sigalas, kolmas hobusetallis. Seejärel algasid kohe koolitunnid, kusjuures seljas pidi olema juba puhas särk ja ka püksid korralikult viigitud. Õpilaste teha oligi kogu töö laudas; loomad pidid olema puhtad ja kammitud, laudapõrand pühitud. Karjabrigadir jälgis ja juhendas.

      „Jäin ilmselt direktorile silma, sest tegin kõike korralikult. Teisel aastal määrati mind ilma palgata õppemajandi vanemaks. Pidin vaatama laudas üle noorema kursuse praktikumid ja suvel põllutööd – kas künd on ikka korralikult tehtud või vaja uuesti teha.“

      Maarahvas uskus veel, et adra taga käiv jalg on ikka õigel teel ja sestap hoidis ka alal lootust oma talu edasi pidada. Kõrgemal tasemel talumajandust oli võimalik õppida Jänedal.

Taluperemeeste koolis

      President Pätsi ajal teati igas Eesti taluperes Jäneda Põllutöökeskkooli, kus õpetati talumajanduse korraldamist. Õppejõudude seas oli teadlasi ja tugevaid spetsialiste, kelle artikleid ja nõuandeid põllumeeste ajakirjades loeti alati suure huviga.

      Kaks saarlast, kaks Arnot – Arnold Sau ja Arnold Rüütel – olid viimased, kes 1946. aasta sügisel kuuajase hilinemisega Jänedale jõudsid, sest Kõljalas oli õppetöö lubatust hiljem lõppenud. Teekond saarelt Jänedale oli täis seiklusi. Virtsus tuli oodata juhuslikku rongi, sest kindlat sõiduplaani polnud. Kui rong viimaks saabus, sai see puupüsti rahvast täis, isegi katustele jätkus inimesi ja nende pampusid. Arnod leidsid enda sisseseadmiseks koha vagunitrepil. Tallinnast edasi Jänedale kulges sõit aga hulga kotipoiste saatel. Pärale jõudis rong südaöö paiku ja saarelt saabunud poisid ronisid jaama lähedal avastatud kaerarõugu alla magama.

      „Kui hommikul kooli jõudsime, siis oli meid väljanägemise järgi raske eristada kõikjal ringi luusivatest kotipoistest,“ naerab Arnold Rüütel. „Alles siis, kui eesti keeles rääkima hakkasime, saadi aru, et kotipoisid me siiski pole.“

      Järgmisel päeval tuli teha sisseastumiseksamid, mis teistel juba selja taga. Igale kohale oli kolm soovijat. Eksamid olid matemaatikas, eesti keeles ja ajaloos. Kõljalas olid mõlemad Arnod olnud priimused, kuigi direktor Häideski omapärase hindamisviisi tõttu polnud seal viit võimalik saada – isegi väga hästi vastates pandi hindeks ikka neli. Kui Jänedal saadi teada, et hilinenud poisid olid Kõljalas head õpilased, lubati nad eksamitele. Võib-olla tehti seda ka haletsusest, sest Saaremaale tagasisõiduks neil raha niikuinii ei olnud.

      Esimesel septembril käsutati sisseastujad talli ette rivvi. Direktor ja partorg teatasid: esimeseks katseks on viljakoristus ja kartulivõtt ning kes katse läbi teeb, see võib ka astuda komisjoni ette. Põllutööd olid ripakil ja nii oodatigi õpilasi, kes töö ära teeksid. Sügis oli vihmane ja sünge. Vili oli maas, libe ja umbrohtunud, rukkihakid lagunenud ja läbikasvanud. Kohalikud tegid tööd hobustega, põllutöökooli sisseastujatele jäeti käsitsitöö – kaeravihkude tassimine rõuguredelitele.

      Oktoobris läks kartulivõtuks. Mugulate korjamisel rootormasina järelt ei saadud hoolida ei vihmast ega poriks muutunud mullast, tööd tehti paljakäsi. Osa olid kotipoisid juba ära teinud – kartulivaod siit ja sealt tühjaks varastanud. Töö rasketes tingimustes kohutas nii mõnegi sisseastuja ära, nii et kuu lõpuks olid pea pooled alla andnud.

      „Paljud lahkusid põhjendusega, et ega me ole siia moonakaks tulnud,“ selgitab Arnoldite koolivend Arvo Maarend.

      Viimaseks katsumuseks oli töö maisipõllul. Selleks ajaks olid alles jäänud vaid kõige visamad, kes ka kõik kooli vastu võeti – hoolimata eelnevast haridusest ja kogemusest, mis kõikus n-ö seinast seina. Kuigi põllutöökooli pääses juba pärast seitsmendat klassi, leidus ka küpsemaid sisseastujaid, kes oli lõpetanud keskkooli ja mõni tulnud lausa sõjaväest.

      Kooli juhiti, nagu tollaseid asutusi enamasti, poliitiliselt: juhtkonda kuulusid direktori kõrval ka partorg ja õpilasest komsorg. Direktor Voldemar Pihlakas oli sõjaväest demobiliseerunud Venemaa eestlane, kes Jänedale tulles kaasa toonud ka oma ema ja СКАЧАТЬ