.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maja võrkpallimeeskonda.

      Ühel hilissügisel, kui torm oli kilomeetrite viisi elektriliine maha murdnud, saadeti neid taastama mereväelased.

      „Doonau-äärsel pillirooga kaetud lammialal pidime kaevuma külmunud maasse, et oleks mingigi peavari ja magamisase. Lähim küla jäi paarikümne kilomeetri kaugusele. Sisuliselt olime magamata ja pidevalt külmas. Ma külmetasin oma käed küünarnukkideni ja jalad põlvest saadik ära. Mitu meest viidi haiglasse.“

      Pärast seda, kui üks eesti poiss tahtis Gruusias üle piiri Türki pageda, jagati poolsada Izmaili mereväebaasis teeninud eestlast teistesse väeosadesse laiali. Arnold Rüütel saadeti Sevastoopolisse, sealt edasi Kertši-Feodossija mereväebaasi. Sellest ajast on siiani eredalt meeles üks tormine päev Aasovi merel.

      „Laine käis üle pea ja meie kaater läks ümber. Korkvestid seljas, hulpisime paar tundi vees. Viimaks pääsesime Tamani randa, ronisime läbimärjana põhukuhja, panime seljad vastamisi ja istusime nii hommikuni. Sain seal juba noorelt esimesed hallid juuksed.“

      Hakkajat noort meest mereväe esimese järgu vanema aukraadis taheti mitmel korral saata küll üheksakuulistele nooremohvitseride kursustele, küll ohvitseride kooli. Doonau laevastiku ülem ise tegi talle paaril korral ettepaneku minna Leningradi mereväeakadeemiasse.

      „Kertši mereväebaasis tuli mul umbes kolmveerand aastat täita operatiivkorrapidaja asetäitja ülesandeid. See oli aga ohvitseri auastmega mehe koht. Mina olin ainus esimese järgu vanema auastmes, ülejäänud neli asetäitjat olid ohvitserid. Mul oli juba viis aastat ajateenistust täis saamas, kui jälle üritati ohvitserikarjääriga meelitada.“

      Admiral lubas isegi ilma eksamiteta mereväeakadeemiasse sissesaamist, kuid noor eesti mees ei plaaninud endale elukutselise sõjaväelase karjääri.

      „Keeldusin, ja nii päris mitu korda. Viimaks lubati mulle kohe anda ohvitseri auaste. Kui ka siis keeldusin, pikendati minu niigi pikka teenistusaega veel kolme kuu võrra. See oli üks otsustavaid hetki mu elus, sest kui ma oleks tookord nõustunud, siis mitte ainult karjäär, vaid kogu mu elu oleks läinud hoopis teistsuguses suunas. Kuldsed pagunid õlgadele ja lampassid pükstele oleksin võibolla saanud, aga vaevalt et punalipulise Balti laevastiku juhtimist mulle oleks usaldatud,“ muigab Rüütel.

Tagasi tsiviilellu ja ülikooli

      Mäletatavasti oli Arnold Rüütel pärast Jäneda kooli lõpetamist jõudnud saada Tartu ülikooli mittestatsionaarseks tudengiks põllumajandusteaduskonnas. Sõjaväest naastes tahtis ta ilmtingimata jätkata viieks aastaks katkenud õpinguid. Vahepeal oli loodud Eesti Põllumajanduse Akadeemia, kus tal tuli alustada taas nullist. Rüütel tegigi uuesti sisseastumiseksamid.

      Esmalt pidi ta aga otsima endale töökoha. Paariks aastaks leidis ta selle kehalise kasvatuse õpetajana Tartu põllumajanduse mehhaniseerimise koolist. Seejärel sai temast peazootehnik ja siis ka juhataja Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi Tähtvere katsebaasis. Kui loomakasvatuse instituudi direktor Adolf Mölder kutsus Rüütli oma asetäitjaks majandusalal, sai tema tööks instituudi kõigi katsebaaside töö organiseerimine.

      Loomakasvatuse instituudil oli üheksa katsemajandit üle Eesti. Kõige lähem asus Tähtveres, aga need olid ka Väimelas, Toris, Kehtnas, Kurtnas jm. Instituudi direktor akadeemik Mölder oli ise suur tõuaretaja ja tema tööd käidi imetlemas lähedalt ja kaugelt.

      Kord oli Vorbusele külla sõitnud hulk tähtsaid mehi Venemaalt. „Rüütel kiitis kangesti punast karja ja Kristjan 1427 nime kandnud punast tõupulli,“ meenutab katsemajandit juhtinud Kalju Roosve. „Kristjanit hooldas karjak Kalatškin, kes oli tsaariajal Peterburis kutsarina töötanud, aga revolutsiooni järel sealt minema putkanud. Tõesti, Kristjani selg oli väga ilus ja laudja laius hea. Rüütel võttis klaasi, pani selle pulli laudjale ja ütles vene keeles: „Vaat selline peab olema üks pull!“ Ilusad loomad olid meil küll.“

      Enam kui pool sajandit hiljemgi võib Rüütel uhkusega rääkida tollase tõuaretuse kõrgest tasemest Eestis: „Meid toodi eeskujuks üle terve Liidu ja alatasa käidi meie saavutustega tutvumas.“

      Kõrvuti tööga loomakasvatuse instituudis kulgenud õpingud EPA-s jõudsid eduka lõpuni 1964. aastal. Selleks ajaks oli Rüütel saanud 36-aastaseks ning edutatud Tartu näidissovhoosi direktoriks. Ühtlasi oli temast saanud naisemees.

Kaunis Ingrid

      1950-ndate keskel tutvus Arnold Rüütel Tartu ülikoolis eesti filoloogiat tudeeriva Ingrid Ruusiga. Neiu oli kodulinnas Pärnus juba maastmadalast muusikaga kokku kasvanud: mängis klaverit ja käis näitlejast ema Karini koduteatris Endlas laste balletirühmas tantsu õppimas. Ülikooli astudes oli musikaalse neiu loomulik valik kaasa lüüa naiskooris ja rahvapilliorkestris. Rahvamuusikast saigi tema armastus ja eriala. Võiks väita, et muusika kujunes ka ühenduslüliks Arnoldiga, kes koolipoisina samuti pillimängu nautis, kooliorkestris mandoliini ja külapidudel akordioni mängis. Tartus käisid Ingrid ja Arnold mõlemad, nagu noored inimesed ikka, pidudel tantsimas. Seal nad teineteist ka märkasid. Silmatorkavalt kaunis neiu sai tantsupõrandalt harva puhkust, ent lõpuks tabas Arnold siiski õige hetke ja palus Ingridi tantsule.

      Neiule meeldisid noormehe sirge sportlaslik rüht ja lokkis tumedad juuksed, milles leidus juba ka pisut halli. Kogu ta soliidne mehelik olek tundus usaldusväärne. Polnud imeks panna, et paljud teised potentsiaalsed tantsupartnerid said seejärel korvi ja esimeselt ühiselt tantsuõhtult saatis Ingridi koju juba Arnold.

      Noormehest sai seejärel sage külaline ülikooli naiskoori kontsertidel. Aastakümneid hiljem põhjendab Arnold Rüütel talle omase huumoriga: „See tütarlaps oli tõesti väga ilus, aga üksi välise ilu pärast ju naist ei võta. Käisin siis ikka õige mitmel kontserdil kontrollimas, kui ilus ta tegelikult on.“

      Ingrid avastas peagi, et mehe tõsise oleku taga pole peidus mitte ainult muhe huumorimeel, vaid ka kindel kavatsus abielluda. Tema ülikooliaeg oli aga alles liiga algfaasis, et pere luua. Paari aasta jooksul saadi kokku nagu Koit ja Eha. Tollased kaastudengid mäletavad, kuidas üks ilus rühikas noormees alatihti ootas ülikooli peahoone kõrval paiknenud tütarlaste ühiselamu ukse ees. Kui Ingrid Ruus väljus, mindi käsikäes kombekalt Toomele jalutama. Lõpuks pandi aga pulmapäev paika.

      1958. aasta 15. veebruaril valitses korralik pakane, kuid elevil noorpaari see ei häirinud. Neljanda kursuse tudeng Ingrid Ruus ütles Tartu linna perekonnaseisuaktide büroos väheste tunnistajate juuresolekul oma jah-sõna Arnold Rüütlile. Pulmapidu peeti Kastani tänava ühiskorteri väikses toas lähimate sõprade ringis, kuhu kuulusid Ingridi ühiselamukaaslane ja Pärnu-aegne kooliõde ning Arnoldi ülemus abikaasaga.

      Perekonna eluasemena oli raske ette kujutada seda väikest tuba katsebaasi kontoris, mis asutuse juhi kasutusse oli antud. Abiellujad taotlesid linnalt korterit, kuid said kõigest neljatoalisest ühiskorterist ühe toa. Naabritega, kellest üks viinaveaga ja teine lahtise tuberkuloosiga, tuli jagada kööki ja taluda ühiskorteri muid ebamugavusi.

      „Taotlesin linnalt krunti elamu ehitamiseks juba siis, kui katsebaasi juhtisin. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui ostsime krundi koos valmis ehitusprojektiga, ja hakkasime Tähtveres ise ehitama. Ingrid oli isegi müüriladumisel abiks,“ jutustab Arnold Rüütel.

      See viimane fakt kinnitaks justkui ütlust, et mees ja naine, keda tüli maja ehitamisel lahku ei aja, jäävadki terveks eluks kokku. Ent elu siiski ei kulge nii lihtsa reegli järgi. Erinevalt Arnoldist, kes oli omandanud nii ellusuhtumise kui tööoskused oma isa kõrval talus, polnud ta naine jõudnud oma isa tundma õppida. Eestisse põrandaalusele tööle jäetud Neeme Ruus hukati 1942. aastal, kui tütar oli kuuene. Koos ema ja vanaemaga Nõukogude tagalasse evakueerunud Ingrid elas sõja-aastad üle Venemaal. Küllap sai sealt ka karastuse kõigiks elujuhtumiteks, mis aitas korvata СКАЧАТЬ