Izabeli taassünd. Jessica Ann Redmerski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ iganes te seda nimetada tahate,” ütleb ta alistunud toonil. „Kui erinetakse nii palju ühiskonnast, sellest, mis ühiskonnas on aktsepteeritav, saab harva osaks õnn, et leiad kellegi täpselt omasuguse.”

      Mõttesse vajunult krigistan ma hambaid. Mitte sellepärast, et ta mind vihale ajab, vaid sellepärast, et ma poleks iialgi arvanud, et see jälk tüüp võib öelda midagi sellist, mis paneks mind mõtlema minu ja Victori olukorrale – või et ta ütleks üldse midagi, millega ma tegelikult nõusse jään.

      Ma raputan selle mõtte peast.

      Valveruumi ukse alt kumav nõrk valgus liigub taas. Ma teesklen, et pole seda märganud, sest ei taha anda Hamburgile põhjust arvata, et ma otsin siit mingit pääseteed.

      „Ma tulin siia nimede järele,” purskan ma läbimõtlematult.

      „Mis nimede?”

      „Sinu klientide nimede.”

      Hamburgi silmades läigatab mingi muutus, kontroll on tema kätte libisemas.

      „Te tahate minu klientide nimesid?” küsib ta kahtlustavalt.

      Raisk…

      „Ma mõtlesin, et teil ja Victor Faustil on juba minu klientide nimekiri?”

      Ära näita välja. Ära kaota tasakaalu. Raisk!

      „Jah, on küll,” ütlen ma, „aga ma räägin neist, kes sul kunagi kuskile nimekirja kantud polnud.”

      Mul läheb vist süda pahaks. Mul on tunne, nagu süttiks mu pea kohe põlema. Ma hoian hinge kinni ja loodan, et mul õnnestus olukorda päästa.

      Hamburg silmitseb mind uurivalt, otsides mu näost ja hoiakust märke kaduma kippuvast enesekindlusest. Ta lükkab oma suure topeltlõua ette.

      „Miks te arvate, et kuskil on veel mingi salanimekiri?”

      Üle mu huulte lipsab väike kergendusohe, kuigi ma pole veel päriselt pääsenud.

      „Mingi salanimekiri on alati,” vastan ma, kuigi mul pole õrna aimugi, millest ma räägin. „Ma tahan vähemalt kolme nime, mis pole selles nimekirjas, mis meil olemas on.”

      Ma naeratan, tundes, et olukord on taas minu kontrolli all.

      Vähemalt senimaani, kui ta rääkima hakkab. „Teie öelge mulle kolm nime, mis teie valduses olevas nimekirjas on, ja ma teen, mis te palute.”

      Ma olen selgelt kontrolli kaotanud.

      Ma neelatan kramplikult ja jälgin püüdlikult oma näoilmet, enne kui sealt sissekukkumist välja lugeda võiks.

      „Kas sa arvad, et see nimekiri on mul käekotis kaasas või?” küsin ma sarkastiliselt, üritades mängu kaasa mängida. „Mingit kauplemist või kompromisside tegemist ei ole ega tule, härra Hamburg. Sa pole just sellises olukorras, kus võiksid mingeid tingimusi esitada.”

      „Ei ole või?” küsib ta muigega.

      Ta on asja läbi hammustanud. Ma tunnen seda. Aga enne, kui ta mingi käigu teeb, tahab ta selles kindel olla.

      „Selle üle ei vaielda.” Ma tõusen nahktoolist püsti, torkan käekoti kaenla alla ja tunnen oma püstoli loovutamise üle suuremat pettumust kui enne.

      Ma panen sõrmeotsad mahagonist lauaplaadile ja toetun kergelt kummardudes üle laua tema poole.

      „Kolm nime,” nõuan ma, „või ma jalutan siit välja ja Victor Faust jalutab sisse ning laseb su ajud välja sellele armsale jeesuslapsukest kujutavale pildile su selja taga.”

      Hamburg irvitab.

      „See pole jeesuslapsuke.”

      Ta ajab end püsti. Ta on pikk, tohutu suur ja hirmuäratav.

      Mu mõtted töötavad palavikuliselt, üritades leida seda niidiotsa, millest ta aru sai, et ma olen omadega rappa jooksnud, kuid ta on sammukese võrra minust eespool ning annab esimese hoobi.

      „See on kummaline, Izabel, et te tulete siia ja küsite nimesid, mis ei seisaks tolles nimekirjas, mida teil kaasas ei ole…” Ta osutab mu käekotile. „Aga kuidas te siis teate, et nimed, mis ma teile annan, pole juba selles nimekirjas?”

      Minuga on lõpp.

      „Laske ma ütlen, mida mina arvan,” jätkab ta. „Ma arvan, et te olete siin ihuüksinda ja et te tulite siia mingi isikliku kättemaksusooviga.” Ta raputab nimetissõrme. „Sest ma mäletan tollest ööst iga kuradi üksikasja. Igakuradiüksikasja. Eriti seda ilmet teie näol, kui mõistsite, et Victor Faust polnud sinna tulnud tapma mitte mind, vaid minu naist. See ilme näitas, et te olite pahviks löödud ja teil polnud vähimatki ettekujutust sellest, miks te seal olite. See ilme andis tunnistust sellest, et kogu see mäng on teile võõras.”

      Ta huulil on pehme naeratus, mis peaks justkui väljendama kaastunnet minu olukorra üle, aga see jätab üksnes sardoonilise mulje.

      „Ma arvan, et kui keegi siin teiega kaasas oleks, siis oleks nad teid juba praeguseks päästma tulnud, sest te olete ilmselgelt kõrvuni pasas.”

      Kõrvaltoa uks avaneb ja tuppa astub turvamees, keerates ukse enda järel lukku. Sekundi murdosa jooksul lootsin ma, et see on Victor, kes täpselt õigel hetkel mind päästma on tulnud. Aga see oli üksnes mu soovunelm. Turvamehe muigvel silmad on täis vihkamist. Hamburg noogutab talle ja mees hakkab pükstelt rihma maha võtma.

      Mul vajub süda saapasäärde.

      „Teate mis,” sõnab Hamburg, teiselt poolt lauda minu poole astudes. „Sel esimesel korral, kui ma teid kohtasin, mäletan ma, et me Victor Faustiga tegime ühe kokkuleppe.” Ta viipab käega. „Te ju mäletate?”

      Naeratades toetab ta oma pontsaka käe selle tooli seljatoele, kust ma just püsti tõusin, ja keerab selle ringi.

      Kogu mu keha väriseb, mul on tunne, nagu oleks mu soontes voolav veri happeks muutunud. See kihutab läbi südame ja tõuseb mulle pähe sellise kiiruga, et mind tabab äkiline nõrkusehoog. Ma tahaks noa haarata, aga nad on mulle liiga ligidal, lähenedes mulle mõlemalt poolt. Ma ei suuda nende mõlemaga korraga hakkama saada.

      „Mida sa silmas pead?” küsin ma kogeledes, üritades natuke aega võita.

      Hamburg pööritab silmi. „Oo, jätke nüüd, Izabel.” Ta keerutab sõrmega õhus. „Hoolimata sellest, mis tol õhtul juhtus, olin ma väga pettunud, et te kaks lahkusite meie kokkuleppest kinni pidamata.”

      „Ma ütleks, et pärast seda, mis aset leidis, oli meie kokkulepe tühistatud.”

      Ta naeratab mulle ja istub nahktooli. Ma näen, kuidas ta turvamehele pilgu heidab, ning juba üksnes selles pilgus on käsk.

      Enne kui ma jõuan ringi pöörata, on turvamees mu mõlemad käed selja taha surunud.

      „Sa teed seda tehes väga suure neetud vea!” karjatan ma, üritades end turvamehe haardest lahti rabeleda.

      Ta tõukab mind neljakandilise laua juurde ja lükkab mind selle peale pikali. Ma ei jõua nii kiiresti reageerida ning mu lõug põrkab СКАЧАТЬ