Izabeli taassünd. Jessica Ann Redmerski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakklihamasinasse.”

      Turvamehe sõõrmed lähevad puhevile ja ta vaatab Stephensile otsa.

      „Sa palusid kokkusaamist härra Hamburgiga,” ütleb Stephens minu selja taga. „See on igati normaalne, et sind enne sisse lubamist läbi otsitakse, et näha ega sul relvi kaasas pole.”

      Kuradi kurat!

      Rahu. Säilita rahu. Tee seda, mida Izabel teeks.

      Ma hingan sügavalt sisse ja põrnitsen neid mõlemaid ähvardavalt. Siis viskan ma oma väikese musta käekoti turvamehele. Kott tabab teda rindu ja ta püüab selle kinni.

      „On vist üsna selge, et ma ei saaks sellise kleidi alla mingit relva peita, kui ma just seda oma vittu toppinud ei ole,” kähvan ma, vaadates Stephensi poole. „Mu püstol on käekotis. Aga ärge isegi mõelge mind puudutada…”

      „Laske ta sisse.” Ukselt kõlab tuttav hääl.

      See on Hamburg, sama pekine ja groteskne kui varem, seljas hiigelsuur ülikond, mille nööbid ähvardavad lahti karata, kui ta liiga sügavalt sisse hingab.

      Ma irvitan mind mõrvarliku pilguga põrnitsevale turvamehele. Seda pilku ma tean, olen sellega üsna lähedalt tuttav. Ta võtab mu käekotist püstoli välja ja ulatab koti siis mulle tagasi.

      „Härra Hamburg,” ütleb Stephens. „Ma peaksin teie juurde jääma.”

      Hamburg raputab pead, nii et lõualott väriseb. „Ei, hoia sina restoranil silma peal. Need inimesed pole siin selleks, et mulle otsa peale teha, nad poleks sellisel juhul nii silmatorkavad. Minuga on kõik hästi.”

      „Las vähemalt Marion jääb ukse juurde,” soovitab Stephens turvamehele pilku heites.

      „Jah,” nõustub Hamburg. „Jää sina siia ja vaata, et keegi meie…” – ta vaatab mind külma pilguga – „kohtumist ei segaks, kui ma just ise vahelesegamist ei palu. Kui sa pole minu häält minuti jooksul kuulnud, astu tuppa. Lihtsalt ettevaatuse mõttes muidugi.”

      Ta vaatab mind ja muigab.

      „Muidugi,” kordan ma ja muigan samuti.

      Hamburg astub ukseavalt eest ja juhatab mind kutsuva käeviipega sisse.

      „Ma arvasin, et see asi on lõppenud, preili Seyfried.”

      Ta paneb ukse kinni.

      „Istuge,” jätkab ta.

      Tuba on küllaltki suur, ümmarguse kuju ja siledate ühtlaste seintega. Suure kivist kamina kohal ripub tohututes klaasist raamides mitu suurt maali, mis tunduvad kujutavat piiblistseene ning millele altpoolt kiirgab valgust nagu prožektoritest. Üldine valgustus on hämaravõitu nagu ka restoranis ja siin lõhnab viiruki või muskuse-lavendlilõhnalise õli järele. Minust vasakule jäävast kaugemast seinast viib avatud uks teise tuppa, mille seintelt kiirgab vastu teleriekraanide sinakashalli valgust. Ma astun Hamburgi laua ääres seisva kõrge leeniga nahktooli poole ja heidan kiire pilgu väikesesse tuppa. Täpselt, nagu ma arvasin. Ekraanidelt on näha restorani laudasid.

      Hamburg suleb ka selle toa ukse.

      „Ei, see asi pole kaugeltki lõppenud,” vastan ma lõpuks.

      Ma panen jala üle põlve ja istun sirge seljaga, lõug enesekindlalt ette lükatud ja silmad Hamburgile suunatud, kui ta läbi toa minu poole astub. Ma sikutan kleidiserva üle reie külge kinnitatud noatupe. Käekott on mul süles.

      „Te võtsite minult juba mu abikaasa.” Ta hääles on põlgusenoot. „Kas sellest teie arvates veel ei piisanud?”

      „Kahjuks mitte.” Ma naeratan salakavalalt. „Kas sellest ei piisanud, et sina ja su naine võtsite elu ühelt inimeselt? Ei piisanud,” vastan ma tema eest. „Te võtsite elu päris paljudelt.”

      Hamburg hammustab põske ja istub oma laua taha, näoga minu poole. Ta asetab oma singitaolised käed enda ette mahagonist lauaplaadile. Ma näen, kui väga ta tahaks mulle siinsamas otsa peale teha. Aga ta ei tee seda, sest usub, et ma pole üksinda. Ükski terve mõistusega inimene ei saaks millegi sellisega hakkama, et tuleks siia ihuüksinda, kogenematu ja ettevaatamatuna.

      Mitte keegi peale minu.

      Ma pean lihtsalt hoolitsema selle eest, et ta jätkuvalt usuks, et mul on abilisi, kuni ma välja nuputan, kuidas ta vagaseks teha ja siit ilma kinni kukkumata minema saada. See, et Hamburg andis turvamehele käsu tuppa sisse hüpata, kui too minuti jooksul tema häält ei kuule, lõi sellesse plaani, mis oli juba algselt kanajalgadel, suure mõra.

      „Noh, ma pean tunnistama,” ütleb Hamburg pisut teisel toonil, „et te olete jalustrabav, ükskõik, millist parukat te kannate. Aga tõtt-öelda meeldis mulle see punane rohkem.”

      Ta pidas mu tumedaid kastanpruune juukseid parukaks. Väga hea.

      „Sa oled üks haige tüüp, tead jah?” Ma klõbistan küüntega vastu tooli käetuge.

      Hamburg naeratab ja see ajab mulle judinad ihule, aga ma ei tee teist nägugi.

      „Ega ma neid inimesi meelega ära ei tapnud,” ütleb ta. „Nad teadsid, mis toimub ja et asja käigus võib kontroll olukorra üle kaduda.”

      „Palju neid oli?” nõuan ma.

      Hamburg ajab silmad kissi. „Mis vahet sellel on, preili Seyfried? Üks. Viis. Kaheksa. Jõuame parem selleni, miks te siia tulite? Raha? Informatsioon? Välja pressitakse igasugusel erineval moel ja see poleks esimene kord, kui ma sellega kokku puutun. Ma olen veteran.”

      „Räägi mulle oma naisest,” ütlen ma, üritades aega võita ja teha nägu, nagu oleks kõik kaardid ikka veel minu peos. „Enne kui ma asja juurde asun, tahaks ma paremini aru saada, mis suhted teil olid.”

      Osa minust tahab seda tõesti teada. Ma olen kohutavalt närvis, mul on tunne, nagu lendleks mu kõhus ringi terve mesilaspere. Võib-olla aitab mõttetu lobisemine mu närve rahustada.

      Hamburg kallutab pead. „Milleks?”

      „Lihtsalt räägi.”

      „Ma armastasin teda väga,” kostab ta tõrksalt. „Ta oli kogu mu elu.”

      „See oli armastus?” küsin ma uskmatult. „Sa lased lihtsalt oma naha päästmiseks tema mälestusel kuhtuda, maalides temast pildi kui narkomaanist, kes sooritas enesetapu, ning nimetad seda armastuseks?”

      Ma näen ukse alt valveruumi põrandal valgust liikumas. Enne ei olnud seal toas vähemalt pealtnäha kedagi.

      „Nagu väljapressimist, on ka igasugust erinevat armastust.” Ta toetub vastu krudisevat nahktooli, pannes vorstjad sõrmed kõhu peal risti. „Me olime Maryga lahutamatud. Me polnud nagu teised inimesed, nagu teised abielupaarid, aga meie erinevus ei tähendanud, et me oleks üksteist vähem armastanud kui teised inimesed.” Ta silmad peatuvad hetkeks minul. „Meil vedas, et me üksteist leidsime.”

      „Vedas?” küsin ma, tema sõnavalikust üllatunud. „Oli see siis vedamine, kui kaks haiget inimest teineteist leidsid ja üheskoos oma haigeid tegusid teiste inimeste kallal toime panid? Ma ei saa aru.”

      Hamburg raputab pead, nagu oleks tema vana СКАЧАТЬ