Izabeli taassünd. Jessica Ann Redmerski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütlen ma. „Ma armastan seda linna. Ja ma tean, kui väga sa siia tulla tahtsid.” Ma naeratan talle korraks. „Lõbutseme sel nädalal kohe korralikult.”

      Ta müksab mind mänglevalt õlaga.

      „Vaat see on Sarai, keda mina tunnen.” Ta naeratab.

      Jah, aga see pole tegelikult mina…

      Dahlia astub Ericu juurde ja haarab tal küünarnukist kinni ning tõmbab ta voodilt püsti.

      „Laseme nüüd siit jalga, et tüdruk saaks puhata.”

      Eric laseb end püsti tõmmata ja astub siis minu juurde ning keerab mu ringi, hoides mind küünarnukkidest. Ta vaatab mulle oma helesiniste silmadega otsa ja prunditab huuli.

      „Kui sul mind vaja on,” ütleb ta, „siis helista ja ma tulen kohe.”

      Ma noogutan ja kingin talle ühe siira naeratuse. Ta on selle ära teeninud, sest ta on minu vastu nii hea.

      „Ma teen seda,” ütlen ma.

      Ma lükkan neid mõlema käega ukse poole.

      „Ma tahaks öelda, et ärge ilma minuta liiga palju lõbutsege, aga see on vist palju palutud.”

      Dahlia puhkeb naerma ja astub koridori.

      „Pole see midagi liiga palju palutud.” Ta tõstab kaks sõrme. „Skaudi ausõna.”

      „Dahl, see ei käi vist päris niimoodi,” ütleb Eric.

      Dahlia ei tee temast väljagi.

      „Maga lihtsalt natuke,” ütleb ta. „Sest homme pead sa tippvormis olema.”

      „Kokku lepitud.” Ma noogutan.

      „Tšau, kallis,” ütleb Eric, enne kui ma end uuesti tuppa sulgen.

      Ma toetun seljaga vastu ust ja hingan sügavalt välja.

      Teesklemine on raske töö. See on palju raskem kui endaks olemine, ükskõik kui ebanormaalne ja vastutustundetu ma ka poleks.

      „Ma tean, mida ma pean tegema,” ütlen ma valjusti – endaga rääkimine on mul viimasel ajal kombeks saanud. See aitab mul paremini asjadest selget pilti luua ja aru saada.

      Ma kõnnin tagasi akna juurde ja heidan pilgu Los Angelese linnale, käed lõdvalt kõhu peal ristis.

      „Maskeering on vajalik, aga mitte selleks, et end Hamburgi eest varjata. Üksnes selleks, et varjata end kaamerate ja teiste inimeste eest. Ma tahan, et Hamburg mind näeks. See on ainus viis, kuidas ma sisse pääsen.”

      KOLMAS PEATÜKK

Sarai

      Dahlia ja Eric jõuavad tagasi paar tundi hiljem, pärast päikeseloojangut. Ma olen enne seda käinud duši all, pannud selga lühikesed püksid ja T-särgi ning kustutanud toas tuled, et jätta muljet, nagu oleks ma maganud. Kohe, kui ma kuulen uksekaardi heli, hüppan ma voodisse ja sirutan end madratsil välja, samamoodi nagu siis, kui ma päriselt magan. Eric hiilib vaikselt sisse, üritades mind mitte „üles ajada”, aga ma keeran teise külje, ägisen ja paotan silmi, et anda talle mõista, et ma olen ärganud. Ta vabandab ja küsib, kas ma tahaksin minna koos tema ja Dahliaga lähedal asuvasse ööklubisse, ning pakub, et kui mina ei lähe, siis jätab ka tema minemata. Aga ma lükkan selle pakkumise kiiresti tagasi. Ma näen, et ta tahab väga minna, ja ma ei saa talle seda pahaks panna – kui mina oleks tema asemel, ei tahaks ka mina ühes USA kõige elavamas suurlinnas reede õhtul kell kaheksa pimedas hotellitoas passida.

      Aga nende äraminek on täpselt see, mida mul vaja on. Ma olen need viimased kaks tundi üritanud lagedale tulla mingi vabandusega, mida neile öelda selle kohta, miks ja kuhu ma lähen ning mis põhjusel nemad kaasa ei saa tulla.

      Nad lahendavad selle olukorra minu eest.

      Kui Eric lahkub, ootan ma veel mõne minuti, et Dahlia – kelle tuba on meie kõrval – oma rannariided ära vahetaks. Ma vaatan uksesilmast, kuidas nad mööda koridori lahkuvad. Loen sajani, tammudes edasi-tagasi mööda tuba. Siis haaran oma käekoti ja astun uksest välja. Ma kõnnin kiiresti mööda koridori hotelli teises tiivas asuvasse salatuppa.

      Vahelejäämise hirmust pisut paranoiline, koban ma kotis asjade sees ringi, leidmata uksekaarti. Lõpuks jääb see mulle näppu ja ma kiirustan sisse, lükates ukseketi ette. Ma viskan kohvri avatuna voodiäärele, võtan sealt välja lühikese plaatinablondi paruka, kammides seda ettevaatlikult sõrmedega, et siluda mõningaid turris juuksesalke, ja asetan selle siis enda kõrvale lambivarju peale, et see vormis püsiks.

      Ma tõmban selga napi Dolce & Gabbana kleidi ning panen endale paksult tumedat meiki peale – täiuslikult, nii nagu ma kodus harjutanud olen. Siis libistan jalga kontsadega rihmikud. Kontsad. See on veel üks asi, mida ma olen kõvasti harjutanud. Mu alter ego Izabel Seyfried oskaks nendega kõndida ja näeks seda tehes hea välja, seega pidin ka mina selle loomulikult selgeks saama.

      Ma teen juuksed märjaks ja jagan need kahte salku. Ma keerutan mõlemat salku ja põimin need siis kuklal kokku. Mitme juuksenõela abil õnnestub mul oma pikad kastanpruunid juuksed tihedalt vastu pead kinnitada. Ma tõmban paruka alla käiva mütsikese juuste peale ja panen siis paruka pähe, kohendades seda tükk aega, et see võimalikult täiuslik välja näeks.

      Viimase asjana kinnitan noatupe reie ümber ja tõmban kleidi uuesti alla.

      Ma seisatan suure peegli ees ja uurin ennast igast küljest. Veider on blond olla. Endaga rahule jäädes haaran ma oma väikese musta käekoti ja torkan selle kaenla alla – väike püstol selle sees ajab koti keskelt pisut pungile. Ma sirutan käe ukselingi poole, kuid lasen sellel siis taas alla vajuda.

      „Mida kuradit ma teen?”

      Seda, mida on vaja teha.

      Mille kuradi päralt ma seda teen?

      Sest ma pean seda tegema.

      Ma ei saa sellest mõttest lahti. Neist asjadest, mida see mees üles tunnistas, inimestest, keda ta oma haige seksuaalfetiši pärast tappis. Pärast Victori lahkumist olen ma igal ööl silmi sulgedes näinud enda ees Hamburgi nägu ja seda külmavärinaid tekitavat irvet, mis ta näole kerkis, kui ma olin laua peal kummargil, tema ees paljastatud. Ma näen tema naise kidurat ja haiglast nägu, tema aukuvajunud silmi, looritatud ja alistunuid. Ma tunnen ikka veel uriini lehka, mis levis tema riietest ja närusest magamisasemest selles salajases toakeses.

      Mu kopsud täituvad õhuga ja ma hoian mitu pikka sekundit hinge kinni, enne kui raskelt välja hingan.

      Ma ei saa sellest mõttest lahti. Vajadus see mees tappa on nagu sügelev koht keset selga. Ma ei ulatu selleni korralikult, aga olen valmis oma käsi painutama ja väänama nii palju, et valus hakkab, selleks et seda kratsida.

      Ma ei saa sellest mõttest lahti…

      Ja võib-olla… võib ju olla, et selle käigus paneb mind tähele üks teatud palgamõrvar, keda ma ei suuda unustada.

      Uksest välja astudes jätan ma Sarai sinna tuppa maha ja muutun selleks õhtuks Izabeliks.

      Kuna ma ei mõelnud varem selle peale, kui tähtis oleks rentida omaenda uhke auto, lasen taksol end kaks kvartalit enne restorani maha panna ja lähen ülejäänud СКАЧАТЬ