Izabeli taassünd. Jessica Ann Redmerski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ külge?” Ma irvitan talle näkku ja kallutan pead teisele poole. Ta hakkab närviliseks muutuma. „Tahad koos minuga süüa…” – ma heidan pilgu tema pintsakule trükitud nimesildile – „Jeffrey?” Ma lähen talle lähemale. Ebamugavust tundes astub ta sammu tagasi.

      „Ee…” kokutab ta. „Vabandage, proua…”

      Ma astun pika sammu tagasi ja lõrisen vihaselt. „Ära mind enam kunagi prouaks kutsu,” kähvan ma. „Hangi mulle nüüd laud. Ühele.”

      Ta noogutab kiiresti ja viipab mulle, et ma talle järgneksin. Restorani keskel asuva väikese ümmarguse kahe tooliga laua äärde jõudes võtan ma istet ja asetan käekoti enda kõrvale. Administraator lahkub ja kelner ilmub ning ulatab mulle veinikaardi. Ma viipan tõrjuvalt sõrmedega.

      „Too mulle lihtsalt vesi sidruniviiluga.”

      „Jah, proua,” ütleb ta, aga ma ei tee sellest numbrit.

      Kui kelner läbi restorani minema kõnnib, hakkan ümbrust uurima. Minust vasakul, kaugemal koridori lõpus, on üks väljapääs. Teine jääb minust paremale, treppide juurde, kust pääseb ülakorrusele. Restoran näeb välja üsna samasugune nagu siis, kui ma siin esimest korda käisin: hämar, mitte eriti rahvarohke ja üsna vaikne, kuigi seekord kuulen kuskilt õrnu džässihelisid. Ringi vaadates jääb mu pilk äkitselt pidama boksil, kus me Victoriga istusime, kui siin koos temaga mõni kuu tagasi käisime.

      Ma upun sellesse mälestusse, meenutades kõike täpselt nii, nagu see oli. Ma vaatan restorani teises otsas istuvat kahte inimest, kuid näen vaid Victorit ja ennast.

      „Tule siia,” ütleb ta leebemal toonil.

      Ma nihkun talle paar sentimeetrit lähemale ja istun nüüd täitsa tema vastas.

      Tema sõrmed tantsisklevad mu kuklal, kui ta minu pead enda poole tõmbab. Mu süda klopib korrapäratult, kui ta huultega mu ühte näopoolt riivab. Äkitselt tunnen ma, kuidas ta teine käsi kleidi alla mu reite vahele libiseb. Mul jääb hing kinni. Kas ma peaks jalad laiali ajama? Kas ma peaks tarduma ja jalad kokku suruma? Ma tean, mida ma teha tahaksin, aga ei tea, mida peaksin tegema, ning ma ei suuda enam korralikult keskenduda.

      „Mul on sulle täna üks üllatus,” sosistab ta mulle kõrva sisse.

      Ta käsi liigub mu jalge vahel edasi, kuumale kohale lähemale.

      Ma ahmin vaikselt õhku, üritades seda tema eest varjata, kuigi olen kindel, et ta juba teab.

      „Mis üllatus?” küsin ma pead tahapoole tema käele toetades.

      „Kas te soovite midagi tellida?” Hääl minu kõrval tirib mind mälestustest välja.

      Kelner hoiab peos menüükaarti. Minu vesi koos klaasi ääre külge kinnitatud sidruniviiluga seisab juba mu ees laual.

      Kerges peataolekus ma alguses lihtsalt noogutan, siis aga raputan pead. „Ma pole veel kindel,” vastan ma lõpuks. „Jäta menüü siia. Võib-olla ma tellin midagi hiljem.”

      „Hästi,” ütleb kelner.

      Ta paneb menüü lauale ja lahkub.

      Ma vaatan üles rõdu ja selle uhke piirde äärde seatud laudade poole. Kus Hamburg olla võib? Ma tean, et ta on kuskil ülakorrusel, sest ma mäletan, kuidas Victor ütles, et ta istub seal. Aga kus? Huvitav, kas ta on mind juba märganud? Kui see mõte mulle pähe kargab, tunnen ma, kuidas mul kõhus närviliselt keerama hakkab.

      Ei, ma ei tohi närviline välja näha.

      Ma ajan end toolil sirgu ja võtan lonksu vett, surudes sõrmed peenikese klaasi ümber; kõik peale väikese sõrme, sest see jätab minust rikkama – või vähemalt ülbema – mulje. Tükk aega jälgin ma, kuidas külastajad tulevad ja lähevad, kuulan nende mõttetuid vestlusi ja üritan välja nuputada, kas mõned neist paaridest – ja kui, siis millised – jõuavad sel nädalavahetusel Hamburgi villasse, kus pistavad taskusse hunniku raha selle eest, et lasevad Hamburgil pealt vaadata, kuidas nad kepivad.

      Siis heidan pilgu purpurpunasele lilleseadele laua keskel asuvas väikeses klaasvaasis. Ma võtan käekotist mobiili, teesklen numbri valimist ja asetan selle siis kõrva äärde, et keegi ei arvaks, nagu räägiks ma iseendaga.

      „See sõnum on Arthur Hamburgile,” ütlen ma vaikse häälega, kummardudes pisut ettepoole, et mu hääl kanduks lilleseadesse peidetud mikrofoni. „Sa kindlasti mäletad mind? Izabel Seyfried. Pole ammu näinud, kas pole?”

      Ettevaatlikult heidan ma pilgu enda ümber, oodates turskeid relvadega tüüpe minu poole sööstmas.

      „Ma pole siin üksinda,” jätkan ma. „Seega ära mõtlegi mingi lollusega lagedale tulla. Ma tahan sinuga rääkida.”

      Ma kõõritan üles rõdukorruse poole ning üritan aimu saada, kus ta võiks olla – kui ta üldse siin kuskil on. Mööduvad mõned pingelised hetked. Just siis, kui ma hakkan arvama, et see õhtu on raisku läinud ja et olen ikkagi üksnes iseendaga rääkinud, märkan rõdukorruse lõunapoolse väljapääsu juures liikumist. Mu süda hakkab kiiresti taguma, kui pikk tume kuju varjust välja astub ja trepist alla tuleb.

      Ma mäletan seda laiaõlgset halliseguste juuste ja lõualohuga meest. See on restorani juhataja Willem Stephens, keda ma olen siin juba korra kohanud.

      Ta astub minu laua juurde ning ta nägu ei reeda tundevirvendustki. Ta suured käed on ees kokku pandud, selg sirge ja tugev lõug kindlalt paigal.

      „Tere õhtust, preili Seyfried.” Ta hääl on madal ja kurjakuulutav. „Kas tohib küsida, kus teie omanik on?”

      Ta kõrgub minu kohal ja ma muigan ning võtan veeklaasist ükskõikselt lonksukese, asetades klaasi seejärel aeglaselt lauale. Kõik minu sees kisendab, kui rumal ma olen siia tulles olnud, aga kuigi ma tean, et see on tõsi, ei hooli ma sellest. See, mis mind sisemuses värisema paneb, pole mitte hirm, vaid adrenaliin.

      „Victor Faust pole minu omanik,” ütlen ma rahulikult. „Aga ta on läheduses. Siin kuskil.” Õrn kaval naeratus ilmub mu huultele.

      Stephensi silmad libisevad kiirelt üle restorani, enne kui ta mulle uuesti otsa vaatab.

      „Miks sa siin oled?” küsib ta, loobudes oma üliviisakast maneerist.

      „Mul on vaja Arthur Hamburgiga äriasju arutada,” ütlen ma enesekindlalt. „See on tema huvides, et ta minuga eraviisiliselt kohtuks. Siin. Täna. Eelistatavalt kohe.”

      Ma võtan veel ühe lonksu.

      Ma näen, kuidas Stephensi kõrisõlm ja tugev lõug liigahtavad ning kuidas ta hambad kokku surub. Ta heidab pilgu üles, sinnapoole, kust ta just tuli, ja ma märkan, et tema vasakus kõrvas on tilluke must seadeldis. Paistab, nagu kuulaks ta kedagi endaga rääkimas. Ma pakun, et Hamburgi.

      Ta vaatab mulle uuesti otsa, tumedates silmades külm ja vihkav pilk, kuid ta näoilme püsib sama veatult tundetu nagu Victoril.

      Ta parem käsi tõuseb, kui ta selle mulle ulatab. „Siitkaudu,” ütleb ta ja alles siis, kui ma püsti tõusen, langevad ta mõlemad käed taas külgedele.

      Ma järgnen Stephensile restorani rõdukorrusele.

      Ja ees ootab kas minu esimene õhtu СКАЧАТЬ