Koduõpetaja. Andrea Chapin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sünged kui toa tume tammepuust mööbel – kapp, väike laud ja tool. Kui Katharine pärast abikaasa surma Lufanwali tagasi tuli, viskas ta pleekinud punased ja rohelised kardinad ja voodikatted välja ning asendas musliini, lõuendi ja pleegitatud linasega, lootes, et hele kangas teeb vaid ühe väikese aknaga toa valgemaks.

      Tint oli kuivanud. Katharine tilgutas just kirjale vaha, kui pidi äkilise väljast kostva terava sõnavahetuse tõttu punase vedeliku peaaegu üle kõige loksutama. Ta vajutas pitseri kiiresti kirjale ja läks ukse juurde, mis tuulevinu lootuses oli lahti jäetud. Oleks võinud arvata, et need karmidel jagelusekeeltel mängijad on Ursula ja Richard, aga hääled, mis läbi häärberi kajasid, ei kuulunud neile. Ootamatu dueti osalised olid hoopis Sir Edward ja leedi Matilda.

      Katharine astus toast välja. Ta ei olnud kunagi kuulnud onu ja onunaist häält tõstmas, samas mäletas ta vägagi selgesti, kuidas ta oma vanemad olid öötundideni kõvasti tülitsenud, mõnikord tundusid nende puitmaja seinad ja põrandad sama õhukesed nagu pärgament. Lapsena ronis ta voodist välja, söandas võtta ette tee trepini, istus trepiastmele ja kuulatas. Tihti tulid ka vend ja õde, keda lärm oli üles äratanud, Katharine’i kõrvale. Neil öödel oli ta võtnud neil ümbert kinni ja tõotanud, et ei lase neile halba sündida.

      Edwardi ja Matilda eluruumide poole hiilides kuulis ta nende jutukatkeid: Pealekaebajad… vandenõu, et tappa… vaenlane… Söör Edwardit, söör Williamit ja söör Rowland Stanleyt ning Thomas Langtonit süüdistatakse seminaripreestrite varjamises… vangis Toweris… Oh, Edward, sa ei tohi, sa ei tohi… Mis meist saab? Mis minust saab?

      Katharine oli juba nende eestoa uksel, kui Edward välja tormas.

      „Söör Edward, ma…”

      Onu pani käed talle õlgadele, silmis ääretu kurbus.

      „Kate, lord Molyneux’ preester on surnud, tema ja ta mehed tapeti, kui nad meie mõisast tagasi sõitsid. Tema pea aeti Prestoni tee ääres teibasse.”

      „Kallis onu…” tahtis Katharine lohutada.

      Edward ohkas ja lisas tüdinult: „See on vilets maailm, kus me elame.”

      Katharine mõtles, mida lohutuseks öelda, aga onu pööras korraga ringi, läks oma ruumidesse tagasi ja sulges ukse.

      Kolm ööd hiljem ärkas Katharine hobuste hirnumise ning onu tõsise ja käskiva hääle peale. Ta tõusis voodist ja astus akna juurde. Meestesalk istus hobuste seljas, Sir Edwardi juuksed helkisid kuuvalguses. Katharine nägi tema suursugust profiili. Selles, kuidas hobused munakivisillutisel närvi läksid, siis aga kõvale pinnasele jõudes minema müdistasid, oli midagi pakilist ja edasilükkamatut. Katharine vaatas, kuidas ratsanikud künka taha kadusid. Ühel hetkel näisid nad otsekui väike malev ja siis olid nad läinud.

      Verevalamist ei olnud, ometi tundis Katharine, et öö oli temalt veidral kombel justkui röövitud. Ta jäi akna juurde. Enne kui esimene kukk kirema hakkas, kui kuu oli madalal ja tähed hallikasse sinasse kadumas, kuulis ta künnivareste kähisevat kraaksumist. Linnuhääl muutus tugevamaks, peatselt lausa valjuks ja raevukaks. Siis paiskus mässuline linnuparv oma pesadest välja, sööstis järsult allasuunas, tõmbus laiemale ja tõusis seejärel taevasse. Katharine ootas, et linnud rahunevad ja tulevad ringiga jälle tagasi, aga nad ei tulnud. Vastupidi, nad sööstsid kaugusse, selles suunas, kuhu oli läinud Sir Edward, ja siis kadusid ka nemad. Kas künnivaresed jätsid oma pesad maha? Katharine’i teada ei olnud seda de L’Isle’i perekonna ajaloo jooksul mitte kunagi varem juhtunud. See oli rahutukstegev märk.

      Nüüd ilmusid robustsele fassaadile esimesed valgusekiired, roomasid Katharine’i tuppa ja soojendasid tema ihu. Katharine sidus särgipaelad lahti ja vaatas, kuidas karmiinpunased triibud taevast läidavad. Rästas võttis laulu üles. Katharine kavatses just aknalt ära tulla, kui nägi koduõpetajat, kes kuhugi ruttas. Väravamaja juurde jõudes ta pöördus ümber, hakkas tagasisuunas tulema, siis aga pööras uuesti teerajale. Noormehe suu liikus, otsekui oleks ta iseendaga rääkinud. Katharine vaatas, kuidas mees muudkui edasi-tagasi sammus. Ühel hetkel tõmbas ta vammuse seljast ja heitis selle põõsasse. Siis, pärast järgmist ringi tegi ta pluusinööbid lahti. Mehe nahk helkis hommikupalavuses ja ta nägi välja pigem laulva druiidi kui kooliõpetajana. Kui ta oma rituaali, või mis see vaid oli, lõpetas, haaras ta oma vammuse ja pluusi ning kadus silmist. Katharine tõmbas aknaraami alla ja põlvitas, et palvetada.

      5

      Onupoeg Richard kutsus kõik suurhalli kokku. Alguses, kui Katharine päikeselõõmas aiast tuppa astus, ei näinud ta pimedas midagi, aga kui lambid olid süüdatud ja ta istet võttis, harjusid silmad hämarusega. Jahe liivakivi pakkus leitsakus mõningast leevendust, aga akende ees rippuvad linased lõuendid ei kaitsnud mingil moel kärbeste eest. Richard, kelle lühikesed jalad üle tooliserva kõlkusid, nägi välja nagu kõrgesse tooli tõstetud laps. Richardi selja taga rippuv suur metssea- ja karujahti kujutav flaami gobelään laskis teda veelgi väiksemana paista, sest vaipa kootud jahimehed olid temast kaks korda suuremad. Perekond istus toolidel ja järidel, lehvikud õõtsusid naiste käes, väiksemad lapsed olid siin-seal kivipõrandal. Muu majarahvas seisis tagapool.

      Kui ainult Ned siin oleks ja seisaks sel murelikul ajal oma ema kõrval, mõtles Katharine. Aga Ned ei olnud perekonnaasjade vastu kunagi erilist huvi tundnud. Ta armastas oma maalikunstnikke ja poeete ja seda, kuidas „Itaalia päikesevalguses näeb igaüks ja iga asi välja nõnda, otsekui annaks kuld talle suud”. Et Oxford ja Cambridge olid talle katoliku usu tõttu keelatud, oli ta jätkanud oma õpinguid mandril. Pärast tuuritamist Pariisis, Veneetsias ja Viinis oli ta ringiga tagasi Itaalias, kus elas alguses Firenzes ja seejärel Roomas.

      Teener helistas kella ja ruumis jäi vaikseks. Richard hakkas rääkima: „Meie silmapaistev perekond…” Enne jätkamist köhatas ta kurgu puhtaks. „Meie silmapaistev perekond on elanud Lancashire’is juba sajandeid. Meie lugupeetud esiisa, vapper Walter Grancourt, oli William Vallutaja tähtis kaaslane ja meie emapoolne suguvõsa on alguse saanud õilsast leedi Wenlockist, Prufroci krahv Bucknalli abikaasast. Suur Jumal on naeratades meie teod heaks kiitnud, meie valdused on kasvanud ja meie silmapaistev perekond on hästi edenenud. Me oleme alati olnud ja oleme ka praegu suure Inglismaa, meie kodumaa ustavad alamad. Seepärast pean ma teile suure kurbusega ütlema, et teatavad viimase aja sündmused on meid tõsiselt muretsema pannud, ja nende sündmuste tõttu on minu austatud isa Sir Edward pidanud vajalikuks siit riigist lahkuda ja Prantsusmaale minna. Ülesõit läks vahejuhtumiteta…”

      See oli siis tõsi, see kuulujutt, mida Katharine oma toatüdrukult Mollylt oli kuulnud. Molly oli seda omakorda kuulnud Ursula toatüdrukult Audreylt, too aga Haroldi toapoisilt. Nõnda levisid uudised Lufanwalis, otsekui oleksid lehmalaudad, pistrikumajad, kanakuudid, tallid, köögid, lastetoad, klassiruumid ja toatüdrukute kambrid olnud postitee äärsed kõrtsid, kus lood ebasündsatest tegudest, haigustest ja surmast lühikeseks ajaks pidama jäävad.

      Richard heietas edasi. Kui palju kordi võib ometi kasutada sõna silmapaistev ühe asja kohta? Seda sõna oleks tulnud hoida nagu aaret ja võtta suhu ainult üks kord, et rääkida Sir Edwardist, kes tõepoolest oli silmapaistev inimene ja kindlasti osavam kõnemees kui ta vanim poeg. Ja „teatavad viimase aja sündmused” tundus liiga napp, et rääkida jubedustest, millest iga päev teada saadi: lord Maltby pea maharaiumine vastlapäeval tema arvatavate sidemete tõttu Iiri mässulistega; jesuiit Christopher Bagshaw’ sulgemine Towerisse, kui ta Prantsusmaalt naasis – Bagshaw ei tule oma kongist tõenäoliselt enam kunagi elusana välja.

      Oma kambrisse tagasi minnes kuulis Katharine, kuidas Haroldi noorim poeg Thomas ütles oma vanemale vennale Henryle: „Ma arvan, et see näitab nõrkust, see põgenemine. Mina oleks paigale jäänud. Isegi kui nad mu Towerisse kinni paneksid. Isegi kui nad mu pea maha raiuksid.”

      Henry, СКАЧАТЬ