Koduõpetaja. Andrea Chapin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma teen pigem raamatu lahti kui kummardan kuninganna ees. Ma olen ennast tema teelt kõrvale hoidnud. Eakal neitsil on nüüd uusi sihtmärke tarvis, nii ta siis ähvardabki mind.”

      „Kas te olete kindel, et isa Daulton tapeti tema korraldusel?”

      „Mille muu pärast tuli ta siis meie maa peal tappa?” Edward astus tagasi laua juurde ja istus. „Ametliku teadaande kohaselt ründasid meie õpetajat röövlid. Külaarst ütles, et ta haavad olid nii värsked, et ta oli kohtunud oma saatusega seal, kus ta lamas.”

      Ööliblikas võttis seda märguandena ja lendas leegi sisse, kus ta tiivad tuld võtsid. Katharine mõtles, kas see polnud mitte märk surnud preestrilt – ta hing sai lõpuks vabaks, et taevasse lennata. Ööliblikas rabeles, kukkus õlisse, ta liigutused muutusid aeglasemaks ja lõpuks vajus ta kokku.

      „Me kõik oleme Ikarosed,” lausus Edward tüdinult õlisse uppunud putukat vahtides.

      „Mulle tulevad judinad peale, kui mõtlen, kas see halbade kommetega võõras, keda ma eile õhtul kohtasin, polnud mitte selle võika teoga seotud.”

      „Mõrvar meie katuse all? See lugu kestab meie majas edasi. Ma saadan mehed mõisat läbi otsima.”

      „Ma arvan, et praeguseks on ta läinud,” ütles Katharine. „See mees oli ehk rännumees, kes ööseks varjualust otsis ja väleda jutuga väravavalve pehmeks rääkis.”

      „Loodame,” vastas Edward. Ta tõstis laualt kullaga inkrusteeritud nahkköites raamatu ja näitas seda Katharine’ile. „Sa räägid väledast jutust, mu kallis. Näe, siin on Edmund Spenseri uus üllitis.”

      „Jõudiski kohale!” rõõmustas Katharine.

      „Ma ei suutnud vastu panna,” ütles Edward, „ehkki mulle üldse ei meeldi selle kaabaka taskuid täita. Spenser häbimärgistaks meid, paavstimeelseid, ja lõikaks meil kohe kõrid läbi, kui ainult saaks.”

      Ühel Sir Edwardi vilkal pidusöögil oli Katharine kuulnud, kuidas Spenser, Inglise poeetide kuningas, oli kasutanud oma poeeditiitlit, et saada maad, mille Briti kroon oli Iiri katoliiklastelt varastanud. Poeedist sai üks Inglise uusmaaomanikest, kes rajas kodu Munsteri istandiku tuhandetele aakritele, katoliiklasi vihkava, äsja emigreerunud Sir Walter Raleigh’i omastatud kümnete tuhandete aakrite kõrvale.

      Katharine sirutas käe helkiva raamatu poole, mille Edward naljatades tema eest ära tõmbas.

      „See köide algab Raleigh’i mõttevälgatusega. Ta ütleb: „Kõik armastuse nimel, vaid ainult selle eest.” – „Kõik armastuse nimel,” tahaks uskuda, et see on tõsi,” lausus Edward.

      „Oh, onu Edward. Te olete kitsipung.”

      „Las ma täna, kui maapind mu jalgade all kõigub, las ma istun siin natuke ja loen tema „Haldjakuningannat”. Mul on surelikest kõrini.”

      „Kas te loeksite mulle?” küsis Katharine.

      „Vahtkonnavahetus,” naeris Edward, sest mitmel nädalapäeval luges Katharine raamatuid oma onupoegade lastele. Ta polnud lapsehoidja ega koduõpetajanna, aga lugemine oli midagi sellist, mida tema võis perekonnale pakkuda.

      „Lege, domine,” ütles Katharine. Loe, õpetaja.

      Katharine ristas käed lauale ja pani pea kätele. Ja Edward hakkas lugema.

      3

      Katharine istus viljapuuaias kivipingil, pühkis taskurätiga otsaesist ja tõrjus kärbseid eemale. „Kui soovib päiksekiir liig valusalt sul paista,” kurtis päikesest põlenud karjapoiss Spenseri Calendaris, „kas poleks parem siis ta eest sul ennast kaitsta?”

      Kõrvetab tõepoolest, mõtles Katharine. Ned oli talle Itaaliast ombrello saatnud, aga keskpäevatund oli lämmatavalt soe ja seanahkne vari ei kaitsnud ründava kuumuse eest. Kas see ebaloomulik suvi oli mingi enne? Surmalisa? Hävingulisa? Kas põuale järgneb nelikümmend päeva ja ööd vihma? Katharine sikutas ühelt madalalt oksalt nässaka õuna ja viskas selle vastu pirnipuud puruks. Eelmisel päeval oli ta viinud lapsed läbi kolme tuhande aakrise maavalduse vonkleva jõe äärde, et nad saaksid end vette kasta. Nad võisid vaid tõdeda, et jõgi oli nireks kokku kuivanud.

      Kui ta oma seelikud üle pahkluude kergitas, et õhku saada, kuulis ta, et keegi tinistab lautot ja laulab:

      Poissmees ma olin tollal,

      hea elu seisis ees.

      Kuid naisemeheks olla

      on olla kadund mees.

      Katharine tõusis ja kõndis sinnapoole, kust laul kostis. Kuuldus heledat naeru ja hüüdeid „Laulge veel, õpetaja, laulge veel!” Vana kabeli uks oli lahti. Katharine peatus lävel ja piilus sisse. Ükski poiss ei istunud laua taga, nende aabitsalehed seisid jõude ja kirjutussulgi polnud tõenäoliselt kasutatud. Hunnik avamata raamatuid lebas vanal kantslil. Poisid olid kogunenud salmisepa ümber, kes seisis, üks jalg pingil ja lauto käes. Kuueaastane Robert, Ursula ja Richardi noorim poeg, oli roninud laua peale ja huilgas seal ning lõi tantsu.

      Ebaviisakas noormees, kelle Katharine oli leidnud laual lebamast, noogutas nüüd talle ja naeratas, kuid ei pannud mänguriista käest. Ta tõstis jala pingilt ja hakkas uuele viisile üle minnes ruumis ringi käima.

      Kui naise võtan, valin selleks neitsi,

      sest leske taluda ma küll ei viitsi.

      Teeb neitsi kõik, mis sa vaid eales soovid,

      lesk upsakas, oh ära parem proovi.

      Mees hüples siia-sinna, justkui tantsiks džiigi.

      Ei vaidle vastu neitsi, eal ei kaeble,

      kuid lesk ei hooli sinust, nii sa vaevled,

      ta tööga koormab sind, teeb lausa orjaks,

      vaid varandust ta sinu abil korjaks.

      Katharine tõmbas varju kinni ja marssis uksest sisse. Noormees tegi nii sügava kummarduse, et ta põlv puudutas peaaegu põrandat.

      „Mida see tähendab?” nõudis Katharine.

      „Kuidas, see on kool, proua.”

      „Te olete…?”

      „Uus õpetaja.” Mees kummardas jälle.

      „Ma mõtlesin, kuidas ma võin teid kutsuda?”

      „Kelmiks, võrukaelaks. Mitte suliks ega krantsiks, palun.”

      Poisid itsitasid.

      „Teie nimi!”’

      „Will Shakespeare.” Noormees tegi veel ühe kummarduse. „Me oleme kohtunud. Te tutvustasite mulle hobusetõugu, kelle selga ei saa iialgi istuda.”

      „Ma ei teinud mitte midagi sellist,” ütles Katharine ja mõtles, kas mitte majavalitseja Quib polnud palganud selle veiderdaja, kes näis teda pilkavat iga oma kummardusega.

      „Vabandage, hobusetõugu, kes ei lase end iialgi taltsutada.”

      „Isand Shakespeare, te olete silmakirjalik. Te pole mingi hobusekaupleja, nagu lasksite mul uskuda, vaid hoopis õpetaja.” Katharine raputas pead, vaatas otse noormehe samblakarva silmadesse ja jätkas häälel, mis nagu СКАЧАТЬ