Koduõpetaja. Andrea Chapin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keeldumise või väidetavalt kuninganna tapmise vandenõu sepitsemise eest süüdistati riigireetmises, tuli Tema Majesteedi ülekuulajate käes välja kannatada: piinapingile tõmbamist, piitsutamist ja sandistamist, tundideks seina külge aheldamist. Piinatud olid õnnega koos, kui nad üldse veel kunagi kõndida said. Isa Daulton oli rääkinud ühe sõbra viletsusest. Piinapingi järel olid selle preestri käed ja jalad täiesti tuimad, ta ei suutnud tõusta. Kui ta lõpuks oli võimeline leiba käes hoidma, nägi ta välja nagu ahv, kes toitu kahe kämbla vahel hoiab. Ja tegu oli vaid nende vaeste preestritega, kes jäid elama ja said oma lood ära rääkida. Teised põletati tulbas või poodi, kisti neljaks, nende küljest rebitud jäsemed aga löödi vaiade otsa peateede äärde kogu maailmale näha.

      Isa Daultoni surnukeha leidmisest peale oli Sir Edward suletud uste taga oma vanemate poegade Richardi ja Haroldiga, muude sugulaste ja mitmete Lancasteri lordidega nõu pidanud. Edwardi naine Matilda seiras igaüht karmil pilgul. Leedi de L’Isle polnud kunagi soojusega silma paistnud, Katharine võis ühe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, kui onunaine talle naeratanud oli, aga nüüd tegi naise suurte siniste silmade pilgu teravaks mure. Kas noore preestri mõrva pärast? Või kõrbenud nisu, odra ja rukki pärast? Või põhjustas seda nende poeg Ned, kallis, armas Ned, kes oli kusagil Itaalias, jõi liiga palju veini ja raiskas ära iga mündi, mis ta ilusate saledate sõrmede vahele sattus.

      „Dies irae, dies illa,” anus preester, viha päev, kohutav päev, „solvet saeclum in favilla…” tõuseb jälle hõõguvast tuhast. Mis mure see oli, mis kurbus, millised patud? Piiblis tähendas dies irae Zephaniale tuulispaska, häda, pimedust, ahastust ja õnnetust. Mida võib see hukatuslik kirikute vaheline võitlus endaga kaasa tuua? Viha või kohtumõistmise päeva? Või hoopis maailma lõpu? Laostav tõbi, mille kuningas Henry oli oma järeltulijatele pärandanud, õgis nüüd tema rahva ihu.

      Sir Edward, Matilda, nende tütar Isabel ja Matilda ema Priscilla seisid surnuraamile kõige lähemal, nende abielus tütar Grace elas liiga kaugel põhjas, et matusereis ette võtta. Edwardi taga olid Richard ja Harold, tema pojad esimese naisega. Richard vaatas otse enda ette, kulmud kortsus ja hambad kokku pigistatud. Ühel hetkel ta pöördus ja sülitas põrandale. Tema blond abikaasa Ursula viibutas lehvikut ja vahtis samal ajal lakke, siis aga veetis aega oma paljusid sõrmuseid sättides. Ursula vanim tütar Joan püüdis kolme nooremat last vaos hoida.

      Harold, kelle ema suri talle elu andes, oli punajuukseline ja tedretähniline, mis andis tunnistust tema šoti verest. Haroldi vasak käsi oli paremast lühem ja ta tavatses seda peita, toetades selle pistodale vöö vahel. Haroldi abikaasa Mary tumedad juuksed olid kenas soengus ja tema rõivastelt puudusid nii siidatlass kui ka pits. Mary polnud iludus, aga ta oli ehk kodakondsetest kõige jumalakartlikum Sir Edwardi järel. Katharine istus nende kahe poja kõrval. Usaldusväärsed majateenrid seisid tagapool.

      Alguses, kui Katharine Lufanwali tuli, Matilda vaevalt rääkis temaga ja Sir Edwardi kaks vanemat poega ignoreerisid teda täielikult. Aja edenedes ei murdnudki Katharine neist kindlustest kunagi sisse, küll aga leidis tee Edwardi nooremate laste Grace’i, Nedi ja Isabeli südamesse. Onupoeg Ned oli eriline. Lastena lõid nad endale kujuteldavad maailmad, kus seiklustest pajatavad lood olid pikad ja muutusid alatasa. Nad mängisid rüütleid ja leedisid, kelle vaprus ja kavalus aitasid neil võita torme ja katku, julmi kuningaid ja lohemadusid. Et Katharine’i oma perekond oli kadunud, näis Ned taevakingitusena ja oli talle kallis. Aga Ned oli Lufanwalist ära olnud seitse pikka aastat.

      „De profundis clamavi ad te, Domine,” retsiteerisid leinajad. Sügavustest hüüan ma Su poole, oh Issand. „Domine, exaudi vocem meam.” Issand, kuule mu häält…

      Must lind sööstis alla ja kihutas üle leinajate peade. Katharine sai peagi aru, et see polnudki lind, vaid hoopis nahkhiir, kes ülespoole tõustes tiivad lahti lõi, laskudes aga sulges. Sel ajal kui preester ägas leinamissa vaevades, jälgis Katharine lendavat olendit. Selle liigutused olid järsud ja katkendlikud. Ühel hetkel kukkus loom järsku ja Katharine nägi ta paljastatud hambaid. Lõpuks kadus nahkhiir sarikatevahelisse prakku.

      „Non intres in judicium cum servo tuo,” kuulutas preester. Ära mõista kohut oma teenri üle…

      Katharine ei suutnud missale keskenduda. Ta sulges silmad ja püüdis mõelda vaid Pater Nosterile, aga nägi selle asemel irvitavat nahkhiirt laialilaotatud tiibade ning teravate ründevalmis küünistega.

      Katharine ei läinud sel õhtul alla õhtusöögile. Oma kurbuses soovis ta üksindust rohkem kui seltsi, lipsas uksest välja ning lonkis läbi roosiaia luuderohuheki kõrvalt viljapuuaeda. Vihmavaesusest olid õunad jäänud kehvaks, nende koor oli muutunud pruunilapiliseks. Palju õunu oli maha kukkunud. Seistes õunapuu all ja hingates sisse mahlakat aroomi, meenus Katharine’ile hetk isaga ühel soojal sügispäeval. Tüdruk tantsiskles ja keerutas ringi ning isa ütles: „Kate, mul on hirm selle mehe pärast, kes sinuga abiellub, sest sina oled ratsu, kes end iialgi taltsutada ei lase.”

      Isa oleks võinud öelda sälg, aga ta oli valinud selleks sõnaks ratsu, täiskasvanud looma, tugeva ja mitte tingimata emase. Kas nüüd, kolmekümne ühe aastasena, oli ta taltsutatud? Kindlasti polnud seda teinud abikaasa, sest tema oli surnud liiga vara. Kes siis veel? Aeg? Kaotus? Üksindus? Raamatud, mida ta luges? Edasi rühkivad päevad? Ta sõi hästi ja magas suuremal osal öödest rahulikult ning tema väikesed nääklused ja pahandamised Lufanwali naistega olid tühised ega teinud valu, Katharine ei lasknud neil kunagi end kaua ärritada. Majas käis külalisi ja tuttavatelt õukonnast ja piiri tagant tuli teateid, aga enamikku päevadest kuninganna ja tema lakkamatu sõjapidamine suuremat ei mõjutanud, olgugi et isa Daultoni jube lõpp võis tõestada, et asjad olid muutumas.

      Mary Tudor, kes piinamiste ja verevalamisega viis aastat valitses, tõi tagasi preestrid, inkvisiitorid ja roomakatoliku kiriku. Kui Mary poolõest Elizabethist sai kuninganna, pööras ta riigi tagasi protestantismi. Sestpeale oli Elizabeth valitsenud kauem kui kolmkümmend aastat ja õhutas igal hetkel oma isa alustatud võitlust võõramaalasest paavsti vastu.

      Katharine sammus läbi viljapuuaia rajale, mis lookles maja taga ja viis vana kabeli juurde. Vanal kabelil oli kaks ust: üks, mis avanes Katharine’i teerajale, ja teine, mis viis maja seest suurhalli. Kui avalikud palvused muutusid võimatuks, oli Katharine’i vanaisa ehitanud salakabeli ja muutnud vana kabeli koolimajaks. Seinamaalid, mis kujutasid püha Jüri, lohemadu, printsessi, kuningat ja kuningannat, Neitsi Maarjat ja mitut pühakut, lubjati üle, ja vanad paavstimeelsed raamatud ning missarüüsid, damastist altarikatteid ja gobelääne täis kirst ja kõik muud perekonnareliikviad kauaaegsetest sidemetest roomakatoliku kirikuga eemaldati. Isegi toredusest ilmajäetuna tundus vana kabel ikka püha paigana ja pakkus Katharine’ile tröösti iga kord, kui ta sinna sisse astus.

      Juba tundis ta isa Daultonist puudust. Mees oli sõnakehv, aga nad olid teinud pikki jalutuskäike ja istunud rahus kamina ees raamatut lugedes. Kui mees rääkis, valis ta hoolikalt sõnu. Nüüd seisis Katharine vana kabeli künnisel ja mõtles, et noor preester oli olnud hea ja vapper mees ning vääris meelespidamist. Praegu ei olnud vaguruse või taltumise aeg. Isa kaua aega tagasi lausutud sõnad tulid Katharine’ile korraga taas meelde ja ust lahti lükates kordas ta neid valjul häälel. Vana kabeli kooriosa ja vitraažid olid alles ning varajasel õhtul küütlesid aknad rubiini-, safiiri-, smaragdi- ja topaasikarva. Katharine tundis tungivat soovi põlvitada ja hakkas mööda pingiridade vahelist käiku ettepoole liikuma, kuid peatus äkki. Pikal puidust laual kabeli keskel lamas mees. Akendest sillerdavad värvid välklesid üle tema keha otsekui laiali puistatud kalliskivid. Katharine astus lähemale. Veel üks laip? Ta kummardus mehe kohale ja vaatas talle näkku. Sel hetkel lõi mees silmad pärani. Katharine ehmus ja tõmbus lauast eemale.

      „Ratsu, kes end iialgi taltsutada ei lase,” lausus mees. „Kas teie ütlesite just praegu need sõnad?”

      Noormees ajas end СКАЧАТЬ