Koduõpetaja. Andrea Chapin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kallitesse noortesse ajudesse ladina ja kreeka keelt ning matemaatikat tuupima, mitte lõbustama neid oma muusikalise osavusega.”

      „Minule antud korraldustes seisis, et need kallid noored härrasmehed peavad kindlalt otse noodist oma partii ära laulma ja suutma sedasama vioolal või lautol mängida.”

      „Ja nendest laulukestest piisab?”

      „Proua, järgmiseks panete tantsimise katku nimekirja ja torupilli puhumise kuritõve arvele. Laulmine on selline tarkus, mida saab kergesti õpetada ja kiirelt õppida, kui on hea õpetaja ja taibukas õpilane. Harjutamine on inimloomusele meeldiv ja tervisele hea. Mida ilusam hääl, seda paremini saab inimene sellega Jumalat austada ja teenida. See inimene, keda Jumal ei armasta, ei armasta muusikat.”

      „Ma ei näe siin noodipaberit,” ütles Katharine häälel, mis tundus talle eneselegi üliametlik.

      „See on siin, mu tubli Minerva,” lausus Shakespeare ja koputas meelekohale. „Lapsena ma elasingi muusikas – mul ei olnud vaja seda õppida. Meie linna habemeajaja tõmbas hambaid välja, sidus haavu, laskis aadrit, lõikas juukseid, kärpis, pesi ja ajas habet, aga tema seintel rippusid lauto ja tsitter ja tema töökoja nurgas seisis virginaal. Käisin seal iga päev ja mängisin, samal ajal kui vaesed lakkekrantsid seal oma toolidel istusid ja kiunusid.”

      Katharine vaatas teda.

      Mees paistis oma väikesele sõnavõtule vastust ootavat, aga kui seda ei tulnud, kõneles muudkui edasi. „Vabandage, proua, aeg läheb ja me peame ladina keele käsile võtma, sest kui me seda ei tee, peate veel mitu korda ära kuulama „hei, hõissa, nonninonniks” ja võib-olla isegi „oh, paju, haljas paju”. Shakespeare riputas lauto valgeks lubjatud seina löödud konksu otsa. „Tagasi koolipinki, molkused!”

      Väike Robert hüppas laualt alla ja isand Shakespeare võttis lugemispuldiks muudetud kantslilt oma nahka köidetud raamatud.

      „Tulge, mu õrn ratsu. Nüüd, kui te olete minu kooli sedasi sisse kapanud, miks siis mitte vanade auväärsete autorite karjamaal veidike rohtu krõmpsutada ja meid oma tarkusega kostitada?”

      Katharine’i põsed õhetasid. Mehe pilk oli temas kinni. Ta silmad olid värvi muutnud, nüüd näisid need helerohelisemad nagu värske rohi.

      „Kas te olete ladina keeles kõva käsi?” küsis ta.

      Katharine noogutas. Lapsed vaatasid teda. Selle mehe kõneosavus oli ta lõksu püüdnud. „Mu tubli Minerva” oli veel talutav, aga „mu õrn ratsu” oli puhas solvang.

      Shakespeare võttis tumepruunis nahkköites raamatu, mille kaanele ja seljale olid vajutatud kuldsed kirjad.

      „William Lily armas lühike sissejuhatus ladina keele grammatikasse, mis mulle on alati liiga sõnarohke tundunud. Amo, amas, amat.” Raamatut avamata asetas ta selle kantslile ja võttis järgmise. „Sententiae Pueriles. Loodan, proua, et te kiidate selle heaks. Kinnitan teile, et siin laulukesi pole.” Shakespeare asetas Sententiae Puerilese Lily grammatika peale.

      Katharine oli mõlemat raamatut uurinud.

      „Ah, mu süda kuulub sellele siin.” Mees võttis raamatu kätte. „Ovidius. Palun, minu taevaliku harmoonia patroness, istuge ometi.”

      Minu taevaliku harmoonia patroness? Kust ta niisugused sõnad võtab? Tal on kindlasti millekski kutsumus, aga mitte kooliõpetajaks, vaid õukonnanarriks. Noormees sõelus kiiruga vana kulunud Ovidiuse lehekülgi ja pomises: „Me võiksime seda lugeda. Või seda. Või seda. Ahaa, jah, seda, „Pygmalioni””. Ta pöördus oma õpilaste poole: „Ma loen ladina keeles, korrake minu järel ja püüdke see siis inglise keeles kirja panna. Need, kes nii vilunud ei ole, tõlkige sõna või paar, mille te ära tunnete.” Seejärel küsis ta Katharine’ilt: „Kas ühinete meiega, proua?”

      „Ei, suur tänu. Minu kohustused majas ootavad mind.”

      Mees kummardas ja alustas: „Quas quia Pygmalion aevum per crimen agentis…”

      Katharine hakkas kabelist välja minema. Kui Shakespeare oli lõpetanud neljanda rea, pöördus ta ümber ja tõlkis valjul häälel: „Et oli Pygmalion neid näind elupäevasid veetvat roimas, ta meel oli solvunud sest naisloomuse rohkest pattude hulgast nii, et poissmehepõlve ta kaua, võtmata naist, pidas siis ning tühjaks jäi tema voodi.” Katharine vaatas õpetajale otsa. „Naiste liiderlikkuse õppetund. Kas te peate ka seda õpetama, isand Shakespeare?” küsis ta ja kiirustas vastust ootamata uksest välja.

      Pärast õhtusööki otsis ta raamatukogus Ovidiuse „Metamorfoosid” üles. Ta ei olnud juba aastaid „Pygmalioni” lugenud. Kahe küünla valgel luges ta seda nüüd taas ladinakeelses originaalis. Pygmalion naist ei võta. Ajaviiteks nikerdab ta vandlist tütarlapse ja on nii osav, et kui ta kujukest suudleb, tundub too suudlusele vastavat. Meister kardab, et kui ta tüdruku käest kinni võtab, tekivad puudutusekohtadesse haavad. Ta hellitab tüdrukut, sosistab lembesõnu ja külvab ta kingitustega üle, riietab ta kallitesse rõivastesse ja kingib talle imeilusate kividega sõrmuseid, riputab talle kõrva pärlid ja sätib ta oma asemele lebama, pea sulgpatjadel.

      Venuse pidustustel palvetab Pygmalion jumalanna altari ees, Venus kuuleb ja mõistab teda. Pygmalion oli soovinud sellist lihast ja luust naist nagu vandlist tütarlaps. Venuse altarilt viskub üles kolm tuleleeki, mis tõusevad kõrgele õhku. Pygmalion kiirustab koju ja suudleb oma vandlist armsamat. Tema huuled on soojad. Ta paneb suu armsama suule ja puudutab tema rinda. Vandel muutub pehmeks nagu vaha päikese käes. Käega vandlit voolides rahuldab ta oma soove üha uuesti ja uuesti. Tüdruku pulss lööb tema pöidla all. Pygmalion surub suu tütarlapse suule, huuled vastu tema huuli. Tütarlaps punastab ja tõstab pelgliku pilgu Pygmalionile.

      Need sõnad ajasid Katherine’i kuumaks kuni niueteni ja panid muretsema, kas lugu oma suudluste, üha uuesti ja uuesti puudutamise ja nõtkeks ihuks muutuva kõva vandliga polnud mitte liiga nilbe noorte poiste jaoks. „Pygmalion” oma piinava kirega oli kindlasti Erose õppetund. Paistis, et uus koduõpetaja oli kindlalt otsustanud šokeerida ja igal juhul oma jälje jätta.

      Selleks ajaks kui Katharine raamatu tagasi riiulile pani ja oma kambrisse suundus, oli suur maja juba pime ja üldiselt vaikne – ehkki Katharine kuulis ka laulu ja naeru, mis kostis altpoolt toidukambrist või ehk mõnest laudast või tallist.

      4

      Oli väga palav, maja suikus. Isegi teenijad peitsid end päikese eest ja jäid varju puidu ja kivi jahedusse. Toidukambris ei kolisenud potid, õues ei haukunud ükski koer ja isegi tallides valitses vaikus.

      Katharine oli kirjutanud Nedile. Ta oli olnud oma kirjas ettevaatlik – sest kiri võis sattuda valedesse kätesse – ja kirjutanud ainult seda, et perel oli olnud muresid, aga need on nüüd möödas. Pärast Katharine’i naasmist lesena Lufanwali olid tema ja Ned nagu lapsepõlveski lahutamatud. Nad jalutasid, lugesid, naersid, Ned vedeles tundide viisi Katharine’i voodil, kus nad teineteisele lugusid jutustasid. Kui Ned kodust lahkus, harjutas Katharine end tema puudumisega. Esimene aasta oli kõige raskem, sest nad olid harjunud jagama iga raasukestki oma elust, ja kui Nedi enam polnud, oli see tõepoolest kibe sõõm alla neelata. Katharine püüdis alal hoida püsivat kirjavahetust, aga aja möödudes jäid nende kirjad harvemaks. Mõned aastad tagasi oli Ned saatnud visandi, mille üks itaallasest sõber oli temast teinud. Katharine hoidis seda raamituna oma voodi kõrval. Nedi ilu oli ohjeldamatu, see tungis läbi igast joonest. Millal vaid Katharine portreed vaatas, maalis ta mõttes juurde Nedi silmade kannikesevärvi ja tema tihedate mustade juuste saabliläike.

      Katharine’i tuba СКАЧАТЬ