Koduõpetaja. Andrea Chapin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ de La Bruyère’ile. Jumal tänatud, et tema meilt loomulikul moel ära võeti.”

      Vana isa de La Bruyère oli saadud ühel teisel ajal. Ta oli tulnud Furnessi kloostrist, kui kuningas Henry kloostritele lõpu tegi. Katharine’il oli meeles, kuidas vana preester istus oma veiniklaasi taga, raputas halli pead ja ohkas kuninganna Mary valitsemisaega taga igatsevate purunenud lootuste pärast. „Liiga põgus,” oli ta väsinult pomisenud. „Liiga põgus.”

      „Isa Daulton võltsi juttu ei ajanud,” ütles Katharine. „Tal oli kohutavalt raske oma mõtteid sõnadesse panna. Ta leidis, et Jumala sõna on kergem jagada.”

      „Tõepoolest, ta näis olevat tõsine inimene.”

      „Ükskord püüdis ta nalja teha, aga sõnad ei sobinud üldse kokku just nagu valesti valitud rõivad. Ma proovisin teda naerma panna. Oli see vast raske.”

      „Kui keegi üldse võiks kivisse elu sisse puhuda, siis oled see sina.”

      Katharine tajus Edwardi hääletoonis nukrust ja vaatas talle teraselt otsa. Paistis, et onu räägib ühest asjast, tema mõtted aga käivad hoopis teisi radu pidi.

      „Häbiasi, et nii harva naerdakse,” ütles Edward. „Loodame, et enne kui ta keha kangeks muutus, sai see jumalamees siiski selgeks, kuidas nalja teha.” Ta vaikis ja lisas siis: „Mu kallis Kate, ma arvan, et noor preester oli sinusse armunud.”

      „Ei,” ütles Katharine.

      „Oli küll,” kordas onu lihtsalt.

      Katharine ei olnud kunagi varem selle peale tulnud.

      „Pidi olema pime, et mitte märgata, kuidas ta mustad silmad olid sinus kinni.”

      „Ma arvasin, et see läbitungiv pilk tuli tema usust, mitte armuihalusest.”

      „Ta poleks iial midagi öelnud.”

      Katharine mõtles piiblile, mille isa Daulton oli talle kinkinud.

      „Ükskõik kuhu poole ta süda ka kiskus,” jätkas Edward, „ta oli üks õilis hing.”

      Nad vaikisid.

      „Kate, miks sa uuesti abiellunud pole?”

      Seda Katharine ei oodanud. Sir Edward oli tema isa vanem vend ja kui Katharine pärast tulekahju lapsena mõisasse tuli, oli vanaisa veel elus ja elas samuti Lufanwalis. Kaheksateistkümneselt oli Katharine abiellunud Thomas Hightoweriga, kes suri kaks aastat pärast pulmi. Mees oli Katharine’ist kolm korda vanem, Danby krahvi teine poeg ja lesk ning tema rikkus ja vara läksid tema poegadele, kes olid vanemad kui Katharine. Pärast Thomase surma oli Katharine läinud tagasi Lufanwali ja elas seal tänaseni. Miks ta ei olnud uuesti abiellunud? Edwardi küsimus oli kui labürint, mille iga haru lõppes tupikuga ja millest silmaga nähtavat väljapääsu ei olnud.

      „Mul on miljon põhjust ja mitte ühtegi head vastust,” püüdis ta selgitada.

      „Ütle üks,” nõudis onu.

      „Ma olen kangekaelne.”

      „Veel üks.”

      „Ma olen lesk ja mul on vähe vara.”

      „Ma ju lubasin seda suurendada.”

      „Ükski mees, keda ma olen kohanud, pole küllalt terane või…” Sir Edward ootas, et ta jätkaks.

      „Küllalt arukas.”

      „Võtab aega, et mõõta, kui terane keegi on, ja arukus on ohtlik, kui see hingele maski ette tõmbab.”

      „Ma ei ole kohanud meest, kes loeb… nii palju kui mina.”

      „Ma olen sind teiste inimeste mesijuttudega täiesti ära rikkunud.”

      „See on tõsi. Ma elan liiga sügaval nende meeste lugudes, kes kirjutavad sõjast, haldjatest ja armudraamadest. Te olete mind ära rikkunud.”

      „Lugemine, mu kallis Kate, ei asenda elamist.”

      Katharine tõmbas silmad vidukile ja püüdis kulmu kortsutada, kuid lausus siis: „Mul on vastus, kallis onu!”

      „Räägi.”

      „Ükski mees pole võrdväärne teiega, milord, mitte ligilähedaseltki, ja ma jään pigem ilma abikaasata kui lahkun teist.”

      Edward kihistas naeru, astus siis teisele poole lauda ja patsutas Katharine’i kätt.

      „Kate, kas isa Daulton rääkis oma perekonnast?”

      „Ma õppisin talle mitte liiga palju küsimusi esitama. Suuremalt jaolt hoidis ta kõike enda sees. Teadmine, et ma olen vaenelaps, paistis talle lohtu pakkuvat, ja ma hakkasin uskuma, et ka tema oli vaenelaps. Võib-olla võttis katk ta perekonna. Ta mainis õppimist välismaal Douai ja Reimsi katoliku kolledžites. Ma sain aru, et tema oli üks neist üliõpilastest, kes aitasid preestritel piiblit inglise keelde tõlkida. Siis liikus ta edasi Rooma ja hakkas jesuiidiks. Ta oli kindlasti inglane, aga mainis oma hispaanlasest vanaema. Ema ei nimetanud ta kunagi. Tema jutu järgi igatses ta elada majakeses mere ääres, aga ma ei usu, et ta oleks kunagi mere ääres elanud. Ta teadis, et ta elukutse seadis ta elu ohtu. Ta tunnistas seda võimalust.”

      „Noores preestris oli mingi valu. Mul on kahju, et ma ei võtnud aega ega proovinud teda veidikegi aidata avaneda selles osas,” ütles Edward, „mida ta salajas hoidis.”

      Edwardi keelekasutus oli tavaliselt täpne – mõte jooksis üks samm sõnadest eespool. Aga Katharine märkas, et täna keerlesid onu mõtted millegi ümber, millele tema pihta ei saanud. Katharine oli sellest pingest häiritud ja samal ajal hüpnotiseeris teda ööliblikas, sest nüüd ei saanud temagi silmi selle rabelevatelt hallidelt sametistelt tiibadelt.

      „Tudorid on Pandora laeka lahti teinud ja seda ei saa enam kunagi sulgeda,” ütles Edward toolilt tõustes ja avatud akna juurde astudes. Ta kandis oma kulunud palistusega punakuldsest brokaadist lemmikrüüd, lihtsat valget linast särki ja musti põlvpükse. Aeg polnud teda kokku vajutanud. Ta keha oli ikka veel atleetlik ja ta püsis hästi sadulas.

      „Mullegi toodi supremaadivanne. Ma ei olnud nõus sellele alla kirjutama ja nüüd on veri mu ukselävel.” Edward vaatas aknast välja. All hapras pilliroos tuututas härgkonna morn pasun.

      „Aga teie ei ole preester,” ütles Katharine leegilt pilku tõstes.

      Edward pöördus vennatütre poole. „Ei, aga mu varakambrid on täis. Vaatamata sellele, kui palju kuninganna minult on riisunud, hoolimata maast, mille ma pidin maha müüma, et oma usu eest mõistusevastast trahvi maksta, on mul ikka veel kivimurrud, metsad, kus on palju puitu, ja aiad ning mineraalidest rikkad mäekünkad. Mul on veel mu hobused ja mul on ikka veel mu usk. Ta vajab seda, mis mul on. Ta pani mu aastaks vangi, aga ei saanud mind seal hoida, ja kui see Mary lugu toimus, oli kuninganna veendunud, olen selles kindel, et kuna elame põhjas, oleme selle vaese Šoti kuninganna salasepitsustesse segatud. Kui Tema Majesteet või tema nuhipealik, luureülem Walsingham, oleks midagigi sellist saanud mulle kaela sokutada, oleksid nad kohe võimalusest kinni haaranud.”

      „Söör Edward, ettevaatust…” Katharine tõusis kiiresti, pani ukse kinni ja võttis uuesti istet.

      „Mu oma teenijad? Salakuulajad? СКАЧАТЬ