Kurjuse päevik. David Kinney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ märkasid, oli köögiriiulil lebav revolver. Seejärel avastasid nad, et enamik pabereid, mida nad olid siin kahe aasta eest näinud, olid nüüd kadunud. „Maja oli täitsa tühi,” rääkis Bush, sõjakuritegusid uurinud teadlane, kes oli toona aidanud Mayeril maja üle vaadata. Keldris olid raamaturiiulid puhtaks tehtud. Kempneri kabinetis olid kapid tühjad. Kadunud oli ka suurem jagu teisel korrusel olnud dokumente. Kõndides 1997. aasta dokumendinimistuga mööda maja, märkisid Mayer ja ta abilised iga sissekande taha „kadunud” ja „kõik on kadunud”. „Koguni kirjutuslaud on kadunud,” mainis keegi.

      Gibson kutsus kohale Lansdowne’i politsei, et see asja uuriks, samal ajal kui Bush ja teised koputasid naabermajade ustele. Naabrid olid näinud nädal varem Kempneri maja ees veoautot.

      Politsei küsitles Kempneri kauaaegset majaabilist Magnus O’Donnellit – Kempneri perekonnas tunti teda Nifty nime all –, kes rääkis, et seitse kuud tagasi oli Richardson koos Lesteri ja Liptoniga majas käinud ja kogu kraami läbi vaadanud. Nad pakkisid neid huvitanud asjad kokku ja saatsid need New Yorki. Kaks prügikonteinerit vanade riiete, mööbli ja majapidamistarvetega visati ära.

      Uurijad ajasid Lewistonis Richardsoni jälgi ja said teada, et kadunud paberid olid viidud Robert Kempneri kolleegiumi, kus olid kliimaseadmega varustatud ja lukustatavad ruumid. Politseinikud rääkisid Richardsonile, et nad uurivad, kuidas ta oli käitunud Liptoni rahaga, ja nõudsid, et ta tagastaks materjali holokaustimuuseumile. Ta oli lahkesti nõus.

      3. augustil läks Mayer politsei saatel Lewistoni kolleegiumi Kempneri pabereid sortima ja pakkima. Ees ootas vihane Jane Lester advokaadiga, Richardsoni ei paistnud aga kusagil.

      1997. aastal oli Lesteri telefonikõne andnud tõuke, et muuseum omandaks Kempneri kogu. Kaks aastat hiljem oli naine asjade seisu pärast raevunud. Jah, nad olid dokumendid ära viinud, ütles ta, aga ainult nende kaitsmise huvides ja kindlustamaks, et muuseum ei võta ära midagi, mis ei ole Kempneri vara.

      Viimaks mindi ülakorrusele kogu üle vaatama. Muuseumi esindajad olid nõus tegema vaevarikast tööd ja uurima eraldi iga dokumenti, et selgitada välja, mis kuulub Kempneri paberite hulka ja mis Lesterile või Liptonile.

      Töö edenes visalt. Lester kurtis, et muuseum sekkub tema eraellu. Ta ütles Mayerile, et tahab ta näo meelde jätta, sest kord ta veel kirjutab kõigest, mida mees talle teinud on. Alati, kui nad jõudsid mõne kirjani, mille ta oli Kempnerile saatnud, keeldus ta seda ära andmast. Sääraseid kirju oli sadade kaupa, kuna 1960.–1980. aastatel kirjutasid Lester, Lipton ja Kempnerid peagu iga päev, kui nad sattusid üksteisest eemal olema. Mayer väitis, et Kempnerile saadetud kirjad moodustavad tema kollektsiooni osa, ja püüdis neid võimalikult palju kätte saada.

      Kõike kokku võttes oli Kempneri kogu suurim seni muuseumile kingitud kirjalik vara: 85 kasti Nürnbergi kaustadega, 117 köidet kohtudokumente, 68 kasti Kempneri era- ja töödokumente, 39 helisalvestist ning ligikaudu tuhat raamatut ja ajakirja.

      Kui nad olid viinud materjali Washingtonist põhja poole muuseumi lattu ja asusid dokumente üksikasjalikumalt uurima, avastasid arhivaarid ja ajaloolased Kempneri saladuse: tema mahajäetud maja Philadelphia äärelinnas oli kümneid aastaid olnud Saksa originaaldokumentide peidukoht. Ajaloolased polnud neid dokumente kunagi näinud, sest Kempner oli need Nürnbergist ära viinud ega olnud neid tagastanud.

      Ta oli ära võtnud ühe Ungaris tegutsenud Waffen-SSi üksuse 1944. aasta lahingupäeviku, mis hõlmas ajavahemikku, kui surma saadeti 600 000 juuti. Ta oli ära võtnud dokumendi, milles üks holokausti arhitekte Reinhard Heydrich küsis Hitlerilt, kuhu saata Austria juutidelt eksproprieeritud kultuuriväärtusi. Ta oli ära võtnud 1939. aasta septembrist pärit dokumendi, millega kästi konfiskeerida kõik juutide raadiod. Ta oli ära võtnud kirja, mille oli Nürnbergist vanglast saatnud Saksa relvajõudude ülemjuhatuse esimees Wilhelm Keitel.

      Kempneri käes olid märkmed, mille põhjal Alfred Rosenberg pidas 1941. aastal kaks päeva enne Nõukogude Liidule kallaletungimist kõne. Tal oli Rosenbergi pliiatsijoonistusi, sealhulgas lamava akti eskiisid. Tal oli Rosenbergi Ahnentafel – sugupuujoonis, mis pidi tõestama, et tema sugulaste seas pole juute.

      Kui nad olid kataloogimisega valmis saanud, arvas Mayer, et muuseumi käes on kõik, mille Kempneri pärijad olid annetanud. Ta arvas, et viimaks ometi on see pentsik Kempneri saaga lõpule jõudnud.

      Ta eksis.

      3. Vaadata süngesse hinge

      Mõni nädal pärast Mayeri ja Lesteri vastasseisu Lewistonis saatis holokaustimuuseumi tuntud ajaloolane Jürgen Matthäus Mayerile kirja. Tal oli igati põhjust uskuda, et Robert Kempneri pärijate annetatud dokumendikogus oli puudu midagi vägagi tähelepanuväärset: Alfred Rosenbergi päevik.

      Teadlane kirjutas, et ta oli leidnud selle kohta Kempneri paberite seas kindla dokumentaaltõendi, nimelt oli Nürnbergi süüdistaja seda ise tunnistanud.

      Kui Rosenbergi päevik oli Banzi lossi varakambrist avastatud, liikus see mööda Nürnbergi süüdistajate büroosid. Seda ei lisatud protsessi tõestusmaterjali hulka ja kui Rosenbergi advokaat tahtis kasutada päevikut kaitse ettevalmistamiseks, öeldi talle, et neid pabereid ei suudeta leida.

      Nürnbergi protsessi järel jõudis riigiarhiivi 75 originaallehte ja veel 116 lehe koopiad. 1950. aastate keskel valmistus Saksa ajaloolane Hans-Günther Seraphim neid kommenteeritud väljaandena avaldama, kui ta sattus lugema ühest ajakirja Der Monat 1949. aasta numbrist Kempneri artiklit „Võitus kiriku vastu”, milles too esitas hulga Rosenbergi päeviku sissekandeid. Seraphim mõistis, et need ei olnud pärit arhiivis säilitatavatelt lehtedelt, ja küsis Kempnerilt kirja teel, milliseid päevikukatkendeid tal veel on. Endine süüdistaja ei varjanud tõtt. Ta ütles, et tal on umbkaudu 400 käsitsi kirjutatud lehte, millest osa oli ta plaaninud avaldada, kuid nagu ta Seraphimile kirjutas: „Ma ei jõudnud niikaugele.” Seraphim tahtis, et Kempner jagaks seda materjali täieliku väljaande avaldamiseks. Kempner keeldus, aga kui ta sai teada, et Seraphim kavatseb trükki anda lühiversiooni, soovitas ta lisada joonealuse märkuse, mille kohaselt on Kempneri valduses „rohkesti lisamaterjali”. Seraphim kas ei teadnud, et see dokument oli valitsuse omand, või ei tahtnud muul põhjusel peale käia.

      Edaspidi avaldas Kempner oma kahes raamatus veel senitundmatuid päevikukatkendeid. Neist ühes kirjutas ta koguni, et „salajased päevikud … asuvad mu eraarhiivis”. Ent kui teadlased pöördusid tema poole ja soovisid neid näha, andis Kempner üksnes puiklevaid vastuseid.

      Henry Mayerile oli see ehmatav avastus. Päevik oli määratult tähtis ja asendamatu dokument. Uurijad lootsid, et päevikul ei ole ainult ilmselget ajaloolist väärtust, vaid puuduvad leheküljed valgustavad ka lõpplahenduse tagamaad. Kui natsid asutasid 1941. ja 1942. aastal Euroopa juute maa pealt minema pühkima, osales Rosenberg oma abidega kõige tähtsamates aruteludes.

      Fred Niebergallil ei olnud õigust anda Kempnerile luba neid dokumente uurimistöö tarbeks laenata, aga isegi kui olnuks, ei olnud Kempneril õigust jätta midagi säherdust nagu Rosenbergi päevik igaveseks endale.

      Matthäusi kirjast tiivustatud Mayer otsis muuseumis Kempneri paberid süsteemselt läbi, et kadunud päevik üles leida. Seda ei olnud. Siis, 25. juunil 2001 sai ta kõne kelleltki Walt Martinilt, kes selgitas, et ta esindab inimest, kelle valduses on mõned Kempneri Lansdowne’i kodust pärit paberid.

      Mayer oli segaduses. Muuseumitöötajad olid 1999. aasta suvel, kui nad käisid Kempneri kogu ära toomas, terve maja piinliku põhjalikkusega läbi otsinud ja viinud kaasa kõik, mis oli sinna alles jäänud. Miski ei saanud jääda kahe silma vahele. Ta pinnis meest kõvasti. Martin andis kõikvõimalikke vastuseid: esmalt ütles ta, et materjal leiti maja kõrvalt prügikonteinerist, siis aga teatas, et see leiti maja verandalt.

СКАЧАТЬ