Kurjuse päevik. David Kinney

Чтение книги онлайн.

      Proloog. Varakamber

      Lainjalt voogava Baieri maastiku kohal mäe otsas kõrgub üks nii imeline loss, et sellele on antud nimeks Jumala Aed – Gottesgarten.

      Allpool lookleva jõe äärsete külade ja talude taustal haarab Banzi loss kogu tähelepanu. Päikesevalguses kuldselt säravatelt toekatelt kivimüüridelt sirutub taeva poole kaks barokk-kiriku saledat vasktorni. Paiga ajalugu ulatub tuhande aasta taha: algul kauplemiskoht, siis kindlustus, hiljem benediktlaste klooster. See laastati Kolmekümneaastases sõjas, misjärel Wittelsbachi dünastia lasi selle rikkalikult üles ehitada. Lossi toretsevates saalides olid säranud kuningad ja hertsogid, kord koguni Saksamaa viimane keiser Wilhelm II. Nüüd, 1945. aasta kevadel, oli sellesse hiigelsuurde hoonesse tassinud oma saagi erirühm, mis oli saatnud sõja mööda rüüstates: röövides Kolmandale Reich’ile okupeeritud Euroopa riikide aardeid.

      Sedamööda, kuidas kaotus pärast kuut ränka sõja-aastat aina lähenes, asuti kõikjal Saksamaal põletama päevavalgust kartvaid riiklikke dokumente, et neid ei saaks natside vastu ära kasutada. Need ametnikud aga, kes ei suutnud ennast sundida oma pabereid hävitama, peitsid neid metsas, kaevandustes, kindlustes ja Banzi-sugustes lossides. Liitlased leidsid hiljem üle kogu maa tohutuid saladustekogusid: üksikasjalikke ülevaateid, mis heitsid valgust Saksamaa väärastunud bürokraatiamasinale, armeejuhtide halastamatule sõjastrateegiale ning natside haigele kavale puhastada Euroopa lõplikult ja igaveseks „ebasoovitavast elemendist”.

      Aprilli teisel nädalal hõivasid piirkonna Ameerika väed: kindral George S. Pattoni 3. armee ja kindral Alexander Patchi 7. armee sõdurid. Alates Reini jõe ületamisest paar nädalat varem olid mehed edenenud kiiresti üle vaevatud maa lääneosa, siin-seal takistamas purustatud sillad, teesulud ja visad vastupanukolded. Nad möödusid linnadest, mille liitlaste pommid olid maatasa teinud. Nad möödusid tühja pilguga külainimestest ja majadest, mille küljes ei rippunud natside haakrist, vaid valge lina või padjapüür. Saksa sõjavägi oli enam-vähem laostunud. Hitleri surmani jäi kolm ja pool nädalat.

      Õige varsti pärast saabumist kohtusid ameeriklased peenutseva aristokraadiga, kes kandis monoklit ja kõrge säärega klantsitud saapaid. Kurt von Behr oli veetnud sõja-aastad Pariisis, krabades enda kätte erakunstikogude töid ning röövides kümnete tuhandete Prantsuse, Belgia ja Hollandi juudi perekondade tavalist kodusisustust. Vahetult enne Pariisi vabastamist pages ta koos naisega Banzi, kaasas koormatäied varastatud aardeid, mille vedamiseks läks vaja ühtteist sõidu- ja nelja veoautot.

      Nüüd tahtis Behr sõlmida tehingu. Ta läks naaberlinna Lichtenfelsi, et saada kokku sõjaväevõimu esindaja Samuel Haberiga. Von Behr oli kuningliku eluga luksuslikult kaunistatud lossis ära harjunud. Kui Haber annaks talle loa sinna edasi jääda, näitaks von Behr talle kätte natside tähtsate dokumentide peidupaiga.

      Ameeriklases tärkas huvi. Kuna ees olid ootamas sõjakurjategijate kohtuprotsessid, pöörati teabekogumisele suurt tähelepanu ja liitlasvägedele oli antud käsk leida üles nii palju sakslaste dokumente kui vähegi võimalik. Pattoni armees oli selleks tarbeks eraldi luureüksus, mille rühmad said üksnes aprillis enda kätte kolmekümne tonni jagu natside toimikuid.

      Von Behri vihjest kuulnud ameeriklased sõitsid lossi temaga kokku saama. Sakslane juhatas nad viis korrust maa alla, kus betoonmüüri taga oli peidus terve varaait natside saladokumentidega. Suur võlvkamber oli kaustu täis. Paberid, mis ei olnud sinna mahtunud, olid kuhjatud kambri ette.

      Teinud oma saladuse teatavaks, valmistus von Behr – ilmselt mõistes, et tema käik ei päästa teda Saksamaa alandava kaotuse tagajärgedest – lavalt stiilselt lahkuma. Ta pani selga toretseva mundri ja siirdus abikaasaga lossi magamistuppa. Tõstes pokaalid Prantsuse šampanjaga, millesse oli segatud tsüaniidi, ütlesid nad hüvastijätutoosti. „Sel episoodil,” kirjutas üks Ameerika korrespondent, „olid kõik melodraama tunnused, mida natsiliidrid nii väga hindasid.”

      Von Behr ja ta naine lahkusid siitilmast keset äärmist luksust. Kui sõdurid uurisid nende surnukeha, silmasid nad ikka veel laual seisvat poolikut pudelit. Paar oli valinud väga sümboolse aastakäiguveini aastast 1918, kui nende armastatud kodumaa oli eelmise sõja tagajärjel põlvili surutud.

      Varakambris asunud dokumendid kuulusid Hitleri peaideoloogile ja põlisele natsipartei liikmele Alfred Rosenbergile. Rosenberg oli näinud partei algusjärku 1919. aastal, kui kibestunud ja vihased Saksa rahvuslased leidsid endale liidri maailmasõja veteranis, suure suuga hulguses Adolf Hitleris. 1923. aasta novembris, kui Hitler üritas Baieris võimu haarata, marssis Rosenberg Müncheni õllesaali otse Hitleri õla taga. Ta oli kohal ka kümmekond aastat hiljem, kui partei tuli võimule ja asus vaenlasi hävitama. Ta lõi innukalt võideldes kaasa, kui natsid kujundasid Saksamaa oma nägemuse järgi ümber. Ta oli parteiga lõpuni, kui sõjaõnn pöördus ja kogu see määndunud nägemus langes põrmuks.

      1945. aasta kevadel hakkasid uurijad tohutut dokumendivaramut – see hõlmas 250 köidet ametlikku ja erakirjavahetust – leht lehe haaval läbi töötama ning avastasid midagi tähelepanuväärset: Rosenbergi päeviku.

      Jutt oli kirjutatud käsitsi viiesajale leheküljele, mõned sissekanded taskuraamatusse, enamik ent köitmata lehtedel. Lugu algas aastal 1934, Hitleri võimuaja algul, ja sai otsa kümmekond aastat hiljem, mõni kuu enne sõja lõppu. Kolmanda Reich’i kõige tähtsamatest tegelastest kirjutas niisuguse päeviku ainult kolm meest: Rosenberg, propagandaminister Joseph Goebbels ja okupeeritud Poola aladele loodud Kindralkubermangu jõhker ninamees Hans Frank.1 Teised, sealhulgas Hitler, viisid oma saladused endaga hauda. Niisiis tõotas Rosenbergi päevik heita valgust Kolmanda Reich’i ettevõtmistele sellise inimese vaatevinklist, kes oli tegutsenud veerand sajandit natsipartei kõrgeimas ladvikus.

      Väljaspool Saksamaad ei olnud Rosenberg kunagi nii tuntud kui Goebbels või SS-i pealik Heinrich Himmler või riigi majandusjuht ja õhuväe juhataja Hermann Göring. Rosenberg pidi nende natsivõimu masinavärgi hiiglastega heitlema ja maid jagama, et saavutada sellise ulatusega võimu, mille ta oli enda arvates ära teeninud. Ent füürer toetas teda algusest lõpuni. Tema ja Hitler arutasid nelja silma all kõige põhimõttelisemaid küsimusi ja Rosenberg oli alati Hitlerile vankumatult ustav. Hitler määras ta juhtivatele kohtadele parteis ja valitsuses, tugevdades nõnda ta avalikku positsiooni ja kindlustades talle kaaluka mõju. Rosenbergi rivaalid Berliinis ei sallinud teda, kuid partei lihtliikmed pidasid teda üheks Saksamaa tähtsaimaks tegelaseks, suureks mõtlejaks, keda kuulab tähelepanelikult ka füürer ise.

      Rosenberg oli vahetult seotud terve hulga Natsi-Saksamaa kõige kuulsamate kuritegudega. Tema juhtimisel varastati üle kogu Euroopa Pariisist kuni Krakówi ja Kiievini kunstiteoseid, arhiive ja raamatukogusid – selle Saksamaa lossidesse ja soolakaevandustesse peidetud röövsaagi jälgi ajasid kuulsusrikkal moel liitlaste niinimetatud monumendimehed.

      1920. aastal pani Rosenberg Hitleri vaimus idanema õõnestava mõtte, et Venemaa kommunistliku revolutsiooni taga oli ülemaailmne juudi vandenõu, ja ta kordas seda juttu aina uuesti. Rosenberg kujundas kõige silmapaistvamalt teooriat, mille abil Hitler õigustas paarkümmend aastat hiljem Saksamaa laastavat sõda Nõukogude Liidu vastu. Kui natsid valmistusid Nõukogude Liitu sisse tungima, lubas Rosenberg, et sellest saab „bioloogiliselt tervendav maailmarevolutsioon”, mis hävitab lõplikult „kõik juutide ja nende sohilaste rassilised nakkuskolded”. Esimestel idasõja aastatel, kui sakslased olid surunud Punaarmee Moskva alla, juhtis Rosenberg okupatsioonivõimu, mis hoidis hirmu all Baltimaid, Valgevenet ja Ukrainat, ning tema ministeerium töötas käsikäes Himmleri genotsiidisõdalastega, СКАЧАТЬ