Kurjuse päevik. David Kinney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sai Lucian kirja Liptoni advokaadilt. Naine loobuks vastuseisust Kempneri kogu äraviimisele, kui Lucian jätaks talle Lansdowne’i maja ühes kõige selles olevaga. Majaomanikuna olnuks tal võimalus see maha müüa, jätta raha endale ja kolida mujale. Lucian keeldus seegi kord.

      1997. aasta lõpul kirjutas Mayer Lesterile. „Meie soov on kindlustada, et doktor Kempneri vaimset pärandit säilitataks tulevaste põlvkondade teadlastele asutuses, mis on pühendatud ideaalidele, mille eest ta nii kaua ja rängalt võitles.” Ta palus vabandust, et ei olnud Lesterit asjasse kaasanud, mainides samas Luciani soovi hoiduda kutsumast läbirääkimistele teisi inimesi. Mayer lubas teha temaga koostööd, et ühes Kempneri varaga ei viidaks minema ka Lesteri pabereid ja asju. „Meil pole mingit kavatsust võtta – ei kogemata ega sihilikult – ühtki teile kuuluvat asja.”

      Kuid soovides vältida kohtuhagi, jäi muuseum ootele, kuni Lucian Kempner ja Margot Lipton klaarivad oma erimeelsused.

      Kogu selle ettevõtmise must hobune oli Herbert Richardson. Tema tudengid rääkisid, et õppejõuaastail tabasid teda puhuti vahkvihahood ja ta võis olla väga noriv. Ent ühtlasi oli ta karismaatiline ja jõuliselt kaasahaarav ning äärmiselt kirglik kõnemees. Üks ta kunagine üliõpilane märkis, et vatravat Richardsoni vaadates sai ta aru, kuidas Adolf Hitler oli massid oma võimu alla saanud.

      Richardson ohkas seda kuuldes. „Mõni võrdleb mind Hitleri, mõni jumalaga,” ütles ta. „Kuidas saaksin ma sellisele asjale vastata?”

      Richardson sai teoloogiadoktori kraadi 1963. aastal Harvardist, kus ta ka viis aastat õpetas. Ehkki ta oli presbüterliku kiriku vaimulik, läks ta tööle Toronto ülikooli katoliiklikku Püha Miikaeli kolledžisse, mille konkursi ta oli võitnud. Richardsoni uurimistöö teemad ulatusid seinast seina: ta kirjutas Canterbury Anselmist, abordist, Ühendriikide esimesest asendusemaduse kohtuasjast, Jeanne d’Arcist, homodest sõjaväes. Tema 1971. aastal ilmunud raamat „Nunn, nõid, mängukann” uuris „seksi amerikaniseerumist”.

      1972. aastal asutas ta ülikoolist sõltumatu akadeemilise kirjastuse. Algne mõte oli kirjastada Püha Miikaeli kolledži tudengite väitekirju, aga peagi hakkasid seal oma töid avaldama ka kõikjal mujal tegutsevad teadlased, kel see teistes kirjastustes ei õnnestunud. Richardson nimetas oma ettevõtet „viimase lootuse kirjastuseks”. 1979. aastal kolis ta selle Toronto keldrist 130 kilomeetrit lõuna poole Lewistoni. Tasapisi kirjastus kasvas ja hakkas lõpuks kasumit tootma ning andis ühe aasta jooksul välja sadu raamatuid väga erinevatel teemadel. Richardsoni sõnul jõudsid väljaanded kogu maailma teadusraamatukogudesse, sealhulgas ta alma mater’isse Harvardisse.

      1980. aastatel puhkes äge poleemika, kui ta kaitses reverend Sun Myung Mooni Ühinemiskirikut ja saientolooge, keda süüdistati selles, et need pole religioonid, vaid kultused.

      1991. aastal ähvardas üks intsident tema akadeemilisele karjäärile lõpu teha. Ta hakkas auditooriumis üliõpilaste peale karjuma, et nood ei säti laudu küllalt ilusasti sõõri, ja tülitses valjuhäälselt oma assistendiga, kelle ta ka sealsamas vallandas. Kui tudengid olid vahejuhtumist ette kandnud, asus ülikooli juhtkond Richardsoni tegevust jälgima ja järgmisel aastal paluti tal minna eelpensionile. „Richardsoni käitumine oli nagu tiksuv aegpomm, mis võis iga hetk plahvatada,” kirjutas toonane usuteaduskonna dekaan.

      Professor aga keeldus kõrvale astumast ja palus seeasemel ravipuhkust. Ta oli aastaid tundnud rinnakuvalusid ja arvas nüüd, et on sobiv aeg minna Duke’i ülikooli südant turgutama. Ta rääkis sõpradele, et kui ta jätkaks õpetamist, oleks ta hiljemalt veebruaris surnud. Ta sõitiski Durhamisse, aga jättis programmi kõigest paari nädala pärast pooleli – see olnud liiga kallis, nagu ta hiljem ütles – ning siirdus hoopis mööda Põhja-Ameerikat ja Euroopat reisima. Ta läks Walesi, kus asus Melleni kirjastuse rahvusvaheline üksus, seejärel Kansasesse, kus oli ta isa haud, ja Lõuna-Californiasse, kus ta kaalus, kas mitte tõmbuda elama Borrego Springsi kõrbekommuuni. Ta käis Turksi ja Caicose saartel, kus ta asus rajama Melleni ülikooli, mis hakkas peagi reklaamima 995-dollarilisi akadeemilisi kraade, mida jagati dissertatsioonide ja „elukogemuse” alusel. „Elu on kool,” selgitas Richardson. „Kui inimene elab, siis ta ka õpib.”

      Jutt tema rännakutest ja tegudest jõudis Püha Miikaeli kolledžisse ning kui ta naasis, süüdistas ülikool teda „rängas väärkäitumises”. Kuna ta oli ametikohale valitud ja teda ei saanud seetõttu kohe vallandada, anti asi äärmiselt tavatul kombel avaliku vahekohtu otsustada. Ülikooli võimud esitasid Richardsoni vastu hulga süüdistusi alates tühjast-tähjast kuni väga ränkadeni. Peamine väide oli lõppude lõpuks see, et ta oli kuritarvitanud ravipuhkust ja eksitanud ülikooli esindajaid selles, kui palju aega ta kulutas Edwin Melleni kirjastusele.

      Richardson andis viis päeva vahekohtu ees tunnistusi. „Säärane avalik alandamine on teinud mulle ja mu perekonnale täiesti enneolematut häbi,” teatas ta. „See tähendab mulle rahalist hävingut ja professionaalset teotust.” Ta esitles ennast akadeemiliste kolleegide tagakiusu ohvrina. Enda sõnul langenud ta tema asjus algatatud juurdlusest kuuldes sügavasse masendusse. „Kõik, millele ma olin viiekümne aasta jooksul oma elu rajanud, oli rünnaku all, ja ma tundsin, kuidas ma hakkan koorma all murduma.” Ta kaotas kohtuasja ning 1994. aasta oktoobris ta vallandati. Vahekohus andis oma otsuses teada, et ei usu Richardsoni tunnistust. „Kärme taip, kõneosavus ja vilgas meelelaad annavad tema ennastõigustavatele pooltõdedele sisendusjõulise vormi.”

      Aasta pärast seda tema elu kõige tormilisemat erisoodi kohtas Herbert Richardson Jane Lesterit.

      1998. aasta augustis – oli kulunud aasta sellest, kui Mayer ja teised muuseumitöötajad olid käinud Lansdowne’is Kempneri pabereid inventeerimas – kaebas Lipton Kempneri pärijad kohtusse ühe viieteistkümne hektari suuruse tühja maatüki pärast, mille ta oli Robert ja Ruth Kempneriga ostnud 1958. aastal. Kempneri surma järel oli ta andnud Lucianile ja Andréle õiguse see ära müüa ning nood olevat lubanud tulu temaga jagada. Aga 1997. aastal, kui vennaksed sõlmisid 450 000 dollarit väärt müügilepingu, väitis ta, et Kempneri advokaat oli teda tüssanud ja et tegelikult peaks ta saama kogu müügitulu.

      Kohtudokumendid näitavad, et Lucian Kempneri arvates oli selle juriidilise manööverdamise taga Herbert Richardson, kel olnud Liptoni üle „kohatu mõju”. Luciani advokaat Kevin Gibson rääkis kohtule, et Lipton oli andnud Richardsonile kõigis oma asjades esindusõiguse ja kolinud ise Lansdowne’ist vanadekodusse, mis jäi Richardsoni kontorist kolmekümne viie kilomeetri kaugusele. Gibson palus kohtunikku lükata Liptoni hagi tagasi ja anda Kempneri pärijatele luba siseneda majja ning viia Kempneri vara ära.

      Mayer jälgis holokaustimuuseumis seda juriidilist segadust aina ärevamalt, kuni 1999. aasta 23. juunil toimus läbimurre. Gibsonil oli viimaks ometi võimalik Lipton kõrvale lükata. Naine oli äsja saanud kaheksakümne viieseks ja aastad olid teinud oma. „Ma tõepoolest ei tea, kus ma praegu elan,” möönis ta. Kui talt küsiti, kust ta Richardsoni tunneb, vastas ta: „Ei tule meelde.” Gibson näitas talle 13 000 dollarile kirjutatud tšekki, mis oli tõmmatud Kempneri tšekiraamatust. Selgus, et Lipton oli kirjutanud Luciani allkirja, väites, et tal on juriidilise esindaja õigused. Naine tunnistas, et ei tea sellest tšekist midagi.

      Gibson küsis Liptonilt mitu korda, kas tal on midagi selle vastu, et Kempneri paberid viiakse Lansdowne’i majast kindlasse hoiukohta, ja ta vastas eitavalt. „Mulle meeldiks rohkem, kui see juhtuks pärast mu surma,” ütles ta, „aga kui seda tuleb teha nüüd, siis küllap saab see tehtud.” Veel rääkis ta, et tal ei ole plaanis sinna majja tagasi kolida ja ta ei ole mingil moel selle müümise vastu. Lõpuks loobus Lipton ka Kempneri poegade vastu esitatud krundihagist.

      Advokaat võttis otsekohe ühendust muuseumiga, kus otsustati astuda kiireid samme. „Asi pole ainult selles, et preili Lipton muutis meelt,” kirjutas Mayer kolleegidele, „vaid ka maja on tühi ja seetõttu on sisustus ohtlikus СКАЧАТЬ