Kurjuse päevik. David Kinney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ porisse.

      Ametnikud, kes käisid talve hakul ses prantslaste juhitud laagris, kogesid eakamate vangide seas – nelikümmend protsenti deporteeritutest olid üle kuuekümnesed – „inimliku lootusetuse hingematvat õhustikku” ja „tugevat surmaiha”. Inimesi täis tuubitud ja akendeta sarasid jälgisid okastraatide tagant relvastatud valvurid. Barakke ei köetud, seal polnud vett ega mööblit. Võimust võtsid täid, rotid, prussakad ja tõved. „Aina sadas ja sadas,” kirjutas üks vang. „Maapind oli nagu mädasoo, seal libises ja sinna vajus sisse.” Vangid jagasid omavahel kõrge säärega saapaid, et jõuda läbi sopa algeliste kemmerguteni, mis kujutasid endast ilma usteta paraskilatreid. Ühe ajaloolase hilisemate sõnade järgi heljunud kõige kohal kõntsa- ja uriinileha segu. Vangidele anti ersatskohvi, supilurri ja leiba. Joogivett nappis ja nälg ei andnud asu. „Ainult mõni meisterlik luuletaja nagu Rimbaud,” kirjutas üks Gursist pääsenud juudi ülikooliõppejõud, „suudaks anda edasi kogu seda nüansirohket häda ja viletsust, mida talusid tuhanded ja tuhanded inimesed, igas eas mehed ja naised.”

      Heinrich Meieri nõod Elise ja Salomon Frank ei näinud ses laagris 1940. aasta lõppu – nad surid paljude aastate külmimal talvel.

      Heinrichi vend ja vennanaine Emmanuel ja Wilhelmina Meier ning nõbu Martha Mayer veetsid Prantsusmaa laagrites peagu kaks aastat, kuni saabus nende saatusetund. 1942. aasta augustis viidi nad rongiga Pariisi eeslinna Drancysse, kus neilt võeti viimanegi veel alles jäänud vara. 14. augusti koidikul sõidutati Emmanuel ja Wilhelmina bussiga raudteejaama, kus automaatidega relvastatud valvurid ajasid nad loomavagunisse, et alustada teekonda itta „teadmata sihtpunkti”. Kolm päeva hiljem viidi ära ka Martha. Nad olid üheskoos haigete ja vanainimeste ja vaeslastega, kellest mõnigi oli kahe-, kolme- või nelja-aastane.

      Paaripäevase reisi ja ligi 1400 kilomeetri järel jõudsid Heinrichi sugulased oma viimsesse sihtjaama: Poolasse Auschwitzi.

      Mayer, kel polnud varem holokaustimuuseumiga vähimatki kokkupuudet, aitas seal korrastada ja kataloogida üle 70 miljoni lehekülje dokumente. Sellest hulgast kõige mahukam, kõige keerulisem – ja kõige ajaloolisem – oli Kempneri dokumendikogu.

      Kui Lester 1997. aastal helistas, kirjutas Mayer Lucian ja André Kempnerile. Nood vastasid innukalt ning peagi asus Lucian ettevõtmist juhtima. Tema arvates oli holokaustimuuseum ta isa paberitele parim koht. „Tema elu seisnes natsismi vastu võitlemises.” Lucian selgitas, et kõnealused dokumendid asuvad Lansdowne’is, kus Margot aitab korraldada nende inventeerimist.

      Kui Mayer koos teadlaste rühmaga 1997. aasta augustis Washingtonist välja sõitis, paistis kõik kulgevat ladusalt. Nad saabusid kuue magamistoaga majja, mille Kempnerid olid sõja ajal ostnud. See asus künkajalamil Darby oja looke ääres. Kokkulepitud ajal ei tulnud keegi ust avama, aga mõne aja pärast jõudis Lipton jalutuskäigult tagasi. Kui Mayer ennast tutvustas, näis naine olevat üllatunud: „Kes?” Meenutamise peale palus ta nad sisse ja näitas, kust nad materjalid leiavad.

      Seda oli kõikjal: Kempneri kabinetis, selle vastas olevas toas, verandal, kahes ülemises toas ja keldris. Üks tuba oli täiesti valgustamata, nii et Lipton pidi sinna lampe tooma.

      Üks inimene sellest seltskonnast oli käinud majas varemgi. Jonathan Bush oli jurist ja sõjakuritegude protsesside ekspert, kelle elulookirjeldusse kuulusid ka justiitsministeeriumi erijuurdluse ameti natside jälitamise osakonna prokuröri ja holokaustimuuseumi nõuniku ametikoht. Aastaid tagasi oli kahekümnendates eluaastates Bush, toona holokaustihüvitisi uuriv teadlane, tulnud siia Kempnerit intervjueerima. Koht ei olnud sestpeale suurt muutunud. „Valitses täielik segadus,” rääkis ta. „Ma pole iial näinud, et ühte majja oleks topitud nii palju kaste.” Igas toas, mida Lipton neile näitas, ulatusid kastid laeni. Kõik tasapinnad olid kaetud kaustadega.

      Neli meest olid rabatud. „Mis me nüüd peale hakkame?” meenutas Mayer end mõtlemas. Kui Bush oleks teada saanud, et majas on 2000 kasti, poleks ta selles kahelnud. „Kuradi kurat,” mõtles ta. „Kas sellest kõigest on võimalik üldse kunagi sotti saada?”

      Nad jagunesid kahte rühma ja hakkasid kataloogima. Neil oli aega ainult selleks, et vaadata läbi väike osa materjali ja otsustada, kas Kempner oli hoidnud alles midagi säilitamisväärset. Keldrist leidsid nad viis raamatukasti, mis olid täis vanu köiteid, sealhulgas võõrkeelseid sõnaraamatuid, Nürnbergi materjale ja natsieelset õiguskirjandust. Neljal laual oli ligi kolmkümmend kasti täis Kempneri enda rahaasjade ja hüvitisnõuete pabereid. Riiulitel ja kappides oli korrastamata kaustade kaupa kirju ja aruandeid, mida ei olnud seatud mingissegi korda. Tuba oli mööblit ja kaste nii tihkelt täis tuubitud, et nad ei ulatunud klaasustega raamaturiiulis olevate paberiteni.

      Kaustades polnud mingit loogikat: need ei olnud järjestatud kronoloogiliselt ega teemati. Mehed pidid tõstma ümber tisleritööriistu, vitamiinipurke ja lõhnaveepudeleid, et jõuda ajaleheväljalõigete ja arvete ja fotode ja reisijuhtideni. Nad pidid seisma alumistel kastidel, et küünitada ülemisteni. Bush rääkis, et neil polnud lootustki näha kõike, mis seal oli. „Enamiku kastide ümber oli veel kaks rida kaste ja nende peal omakorda kuus korrust kaste.”

      Ent mõnigi asi, millele nad peale sattusid, oli kahtlemata huvitav ja ajalooliselt tähtis. Bush avas ühe kasti ja avastas üllatusega dokumendid, mis näitasid, et Kempner, too natsikurjategijate kirstunael, oli kord tegutsenud Göringi lese Emmy huvides, kui naise arvates pidanuks talle makstama ta mehe valitsuspensioni. Bush nägi J. Edgar Hooverile saadetud ja temalt saadud kirju. Eriti hämmastas teda sõjakuritegude protsesse käsitlevate materjalide rohkus. Koopiaid oli jagatud suurtele raamatukogudele, aga need võtsid nii palju ruumi, et isegi sellised asutused pidid neid ära viskama. Bushi sõnul olnud Kempneri arhiiv peagu täielik. „Tal oli kõik olemas.”

      Mayer kirjutas pärast külaskäiku tehtud aruandes, et sel kogul on „holokausti uurimise seisukohalt tohutu ajalooline väärtus”. See oli ka „äärmiselt viletsas seisus”. Verandal ja keldris oli osa pabereid hallitama läinud. Ta soovitas viia paberid otsekohe ajutisse säilituskohta, kus neid saaks puhastada ja paigutada korralikesse kastidesse.

      Ta näitas aruannet Lucianile, kes andis selle edasi Lesterile ja Liptonile. Siis tekkisidki probleemid. Lipton ei tahtnud midagi ära anda.

      Nüüd tuli mängu Kempneri testamendis peidus olnud konks. Soovides kindlustada Liptoni heaolu pärast oma surma, oli Kempner näinud ette, et naine tohib elada tema pärandi arvel Lansdowne’i majas, kuhu pidi jääma ka sisustus. Lucian ja André tahtsid seda palvet täita, aga nad tahtsid ka ära viia ajalooliselt tähtsad dokumendid, mille Kempner oli jätnud Lansdowne’i.

      Õige pea pärast seda, kui Mayer oli käinud majas pabereid inventeerimas, tuli Liptonilt kiri, et ta ei kavatse neist võitluseta loobuda.

      „Ilmselt ei ole te kursis minu seaduslike õigustega selles asjas,” öeldi kirjas. Kempner oli andnud Liptonile õiguse „hoida enda omanduses või võõrandada kõike, mis paikneb aadressil 112 Lansdowne Court”. Tal ei olnud midagi selle vastu, kui muuseum arhiveerib Kempneri paberid – „kunagi”. Ent ta ei tahtnud jääda üksi pooltühja majja. „Teie ehk ei oska hinnata tõsiasja, et vanaduspõlve veetev inimene tunneb end tihti kindlalt, kui teda ümbritsevad paberid, raamatud, fotod ja esemed, mis võtavad kokku tema elutöö.” Vähe sellest, Liptoni sõnul olnud Mayerist südametu jätta temalt küsimata, kas „ma oleksin nõus, kui saabub veoauto ja viib ära suurema osa asju mu kodust, kus ma olen elanud üle viiekümne aasta ja kavatsen elada veel kolmkümmend”. Paistab, et ta mõtles elada kaugelt üle saja aasta vanaks.

      Lipton rääkis Mayerile, et kui Lucian ja muuseum oma plaaniga edasi lähevad, kaebab ta nad kohtusse. „Ootan vastuskirja teie vabandusega, et te ei suutnud neid asju minuga läbi arutada, ja pühaliku kinnitusega, et te ei plaani enam kunagi tulla ilma minu kirjaliku kutse ja loata minu koju ja viia siit ära mis tahes asja.”

СКАЧАТЬ